reede, august 21, 2009

 

Afganistani fotoreportaazh X: Mängurõõm


Lapsepõlv on Afganistanis lühike, sest lapsed hakkavad varakult vanemaid abistama: toovad vett, hoiavad väiksemaid õdesid-vendi, pesevad nõusid. Ehkki Afganistani lastel on palju töökohustusi ja vähe mänguasju, oskavad nad iga puhkehetke ära kasutada. Üks väike tänaval närimiskummi müüv tüdruk ütleb: „Mul ei ole küll mänguasju, aga ma hüppan vahel niisama ringi!” Nii hõljuvadki taevas vanast plastikaatkotist valmistatud lohed, väikesed tüdrukud ajavad üksteist varjatud tänavasoppides taga ja igal vabal platsil taovad poisid palli. Iga pere palli ei jõua osta, aga seltsi peale mõne ikka leiab.
Keshendi küla on kauge ja vaene; siin peavad kõik pereliikmed tublilsti pingutama. Kui õhtul peale päevatööde jääb aega üle, on lubatud teha ka koolitööd. Pere abistamine on kõige tähtsam! Ometi leiavad koolipoisid mõne hetke aega, et tundide vahel ringi joosta. Mängitakse jalgpalli ja omamoodi hüppamismängu: ühel jalal hüpates tuleb teisi püüda teisi osavõtjaid kukkuma saada. Võitja jääb viimasena püsti.
Kui poiste ja meeste pallimäng on tavaline vaatepilt, siis neidude sporditegemine ei ole Afganistanis just tavapärast killast. Vähestes koolides ja keskustes võimaldatakse tütarlastele. Keeruline on ju sportida, kui täidetud on kõik sündsusnõuded: pilgu alt ära ja sündsalt riides. Ometi pakub enda liigutamine rõõmu tütarlastele samamoodi kui poistelegi. Shengani puuetega laste keskuse kõrgete müüride varjus mängivad kurdid poisid ja tüdrukud üksteise vastu võrkpalli. Tõsi küll, neidudel on mõned meesõpetajad abiks. Tütarlaste naer ja hõiked , kui nad oma hennaga kaunistatud kätega palli lüüa püüavad, teeb kõigi tuju heaks. Ka nende, kes häbelikult platsiserval või klassitoa aknal kaasa elavad...

Comments:
Millegipärast kipubki vist nii olema, et see, kel on vähe, tunneb ka rõõmu vähesest, väikestest asjadest. Ja see, kel on, tahab kogu aeg järjest rohkem ja rohkem...
 
eestis oli (või on?) ka see ühel jalal hüppamise mäng. Selle nimi oli kukepoks. Tavaliselt tehti seda küll kahekaupa, aga mitmekesi korraga võib ilmselt ka :)
 
Rõõmu märkus on tõesti õige - ma hakkasin ka Afganistanis pisiasja hindama - oo, shokolaad, mis luksus. Või: mõnna, pilv, kui tore et päikest ei ole.
Tänud sõna "kukepoks" meeldetuletamise eest - kusagil mälusopis näris, et midagi tuttavat on selles poiste keksimises.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?