Kabuli päevik

Lapsepõlv on Afganistanis lühike, sest lapsed hakkavad varakult vanemaid abistama: toovad vett, hoiavad väiksemaid õdesid-vendi, pesevad nõusid. Ehkki Afganistani lastel on palju töökohustusi ja vähe mänguasju, oskavad nad iga puhkehetke ära kasutada. Üks väike tänaval närimiskummi müüv tüdruk ütleb: „Mul ei ole küll mänguasju, aga ma hüppan vahel niisama ringi!” Nii hõljuvadki taevas vanast plastikaatkotist valmistatud lohed, väikesed tüdrukud ajavad üksteist varjatud tänavasoppides taga ja igal vabal platsil taovad poisid palli. Iga pere palli ei jõua osta, aga seltsi peale mõne ikka leiab.
Keshendi küla on kauge ja vaene; siin peavad kõik pereliikmed tublilsti pingutama. Kui õhtul peale päevatööde jääb aega üle, on lubatud teha ka koolitööd. Pere abistamine on kõige tähtsam! Ometi leiavad koolipoisid mõne hetke aega, et tundide vahel ringi joosta. Mängitakse jalgpalli ja omamoodi hüppamismängu: ühel jalal hüpates tuleb teisi püüda teisi osavõtjaid kukkuma saada. Võitja jääb viimasena püsti.
Kui poiste ja meeste pallimäng on tavaline vaatepilt, siis neidude sporditegemine ei ole Afganistanis just tavapärast killast. Vähestes koolides ja keskustes võimaldatakse tütarlastele. Keeruline on ju sportida, kui täidetud on kõik sündsusnõuded: pilgu alt ära ja sündsalt riides. Ometi pakub enda liigutamine rõõmu tütarlastele samamoodi kui poistelegi. Shengani puuetega laste keskuse kõrgete müüride varjus mängivad kurdid poisid ja tüdrukud üksteise vastu võrkpalli. Tõsi küll, neidudel on mõned meesõpetajad abiks. Tütarlaste naer ja hõiked , kui nad oma hennaga kaunistatud kätega palli lüüa püüavad, teeb kõigi tuju heaks. Ka nende, kes häbelikult platsiserval või klassitoa aknal kaasa elavad...