Kabuli päevik

Ehkki New Yorki külastades veetsime palju aega Manhattanil, kuid ära võlus mind hoopis Brooklyn. Ööbimiskohaks olin broneerinud Brooklynis toa kodumajutuses. Meie saabudes teatas aga majaomanik Zenobia, et tema viimased külalised märatsesid toas ning ta peab meid ümber paigutama oma sõbra majja. Peagi leidsime end ajaloolisest Bedford-Stuyvesant’i linnaosast, kus jamaikalasest majaomanik Khem andis meie käsutusse maitseka korteri maja kolmandal korrusel: mitu magamistuba, elutuba, köök vannituba. Arvestades seda, et maksime 125 dollarit päevas, saime tõesti suurepärase tehingu osaliseks.
Khem oli võrratu peremees: endise kokana valmistas ta jamaika-päraselt kana, mida tassis siis mööda tänavat nii sõpradele kui ka meile ülakorrusele (jah, see on selline kant, kus inimesed tunnevad üksteist, ka võõrale naeratatakse ja teretatakse). Khem oli ka see inimene, kes rääkis meile ajaloolisest taustast: kuidas 1930ndate majanduskriisiga algsed kaupmeestest sakslastest-hollandlastest omanikud oma majad maha müüsid ja mustad oskustöölised tasapisi rajooni üle võtsid. Meie asukoht Bed-Stu’s oli täiesti värviliste pärusmaa – alates 1980ndatest ca 85% on värvilised. Viimane immigrantide laine on tulnud peamiselt Kariibi mere piirkonnast.
Kuna olime vaimustatud maja interjöörist - hästi säilinud detailidest ja puitdekoorist -, helistas Khem mõnedele tuttavatele ja korraldas meile ekskursiooni. Saime võimaluse ringi vaadata nii majutusasutusena töötavas Akwaaba Mansion’is kui ka kodus, mille omanikeks on – üllatus-üllatus - valgenahalised valgekraed. Mul oli raske uskuda, et veel kolmkümmend aastat tagasi oli tegu getoga. Matias Echanove kirjutab oma Bed-Stu uurimuses: kui 1973. aastal alustas Mary Monomi oma raamatut retoorilise küsimusega - miks peaks keegi küll siin elada tahtma? - , siis nüüd peaks küsima vastupidi: miks küll nii paljud siin elada tahavad? Siin elab värviline keskklass, kes on valmis investeerima elumajadesse, (väidetavasti headesse) koolidesse ja kirikutesse. Väga vaikne, suured puud, hästi hooldatud majad, lillelised eesaiad, mänglevad oravad (miks Ameerikas on nii palju oravaid, olgu siis NYs või Oregonis, jäi kummitama küsimus).
Kahtlustan, et lühiajalise turistina ei suuda ma lisada midagi originaalset NY kui terviku kohta. Muusikasõbrana nautisin Broadway’l afromuusika kuuma uudist Fela! (vormilt muusikal, sisult afromuusika energiapomm). Kunstisõbrana meeldis MOMA; loodusearmastajana soovitan American Museum of Natural History (asub sobivalt Central Parki kõrval). Central Park on kindlasti avastamist väärt; meie veetsime seal pool päeva. Parkide juures meeldiski mulle nende tihekasutus: olgu siis lõunasöögipaigana (nagu Bryant) või kaardimängupõrguna (park Hiinalinnas, kus käisime Pekingi parti söömas).
Paljud tuntud turistiatraktsioonid jätsime külma kõhuga vaatamata. Raiskasime mõnuga oma aega pigem vaatlusele: olgu siis Central Parkis puhkajaid jälgides, Stateni saare praamil (ilusa ilmaga väga head vaated), Brooklyni silla naabruses kail loojangut oodates või Brooklyni sajandi vanuses botaanikaaias (mis kahjuks on tänapäeval lennukite-autode piiramisrõngas – maailma lärmakaim botaanikaaed nagu arvas mu abikaasa).
PS. Bed-Stu huvilistele soovitan soojalt Matias Echanove uurimust: http://www.urbanology.org/BedStuy/

Maailm on siiski nii väike... Selline mõte tabab mind, kui Broadway äärmiselt ebamuusikalipärase muusikali Fela! vaheajal üle rõdurinnatise alla saali kiikan ja ühes esimestest ridadest meie presidendipaari märkan. Kakskümmend minutit varem oleme Times Square'l üht suvalist kunstigaleriid külastanud ja esimene maal, mis silma jääb, on Kalev Mark Kostabi oma.
Meie USA turnee lõppes eile Tartus ülimalt edukalt. Välja arvata ebanormaalne olukord, kus Maui saarelelt 13-tunnise ajavahega tagasi pöördunult zombidena ringi kondame. Päev ja öö on kaunikesti segi löödud.
Kui olen pisut toibunud, püüan kindlasti kirjutada reisist lähemalt. Kummalisest vastuolust New Yorkis, kus iga päev kärarikkal Manhattanil ringi uidanuna oli kummaline pugeda Brooklyni vaiksesse õdusasse embusse ööd veetma. Nimelt ööbisime jamaikalase Khemi majas, kus meie kasutuses oli terve suur korter, õigemini küll terve kolmas korrus. Kuidas toa broneerinuna hoopis korterisse sattusime, sellest edaspidi.
Oregoni pingevabast hipilikust kogemusest: kõigepealt pensionieelikutest pikapatsilisest hipipaarist Eugene'i lähistel. Ning kolmest päevast kuulsatel Breintenbush'i kuumaveeallikatel, kus - terve kommuuni eriloal - saime hipikommuuni elust osa nädalal, mil keskus on tegelikult külastajatele suletud.
Matkadest ühe maailma sügavaima järve - Crater Lake'i - ümbruses, tõusust Dome Rock Summiti mäetipule ning koskedest Portlandi lähistel. Portlandis oli meie võõrustajaks ja giidiks Damien, kes viisteist aastat tagasi rahukorpuslasena Eestis viibis.
Reisi viimane osa möödus loodusparkide külastamise ja gurmaanluse tähe all - meie eestlastest võõrustajad Maui saarel tegid elu kirjeldamatult raskeks, ahvatledes meid hommikust õhtuni puuviljade, suurepärast toitude ja napsudega. Maui fantastilistest taimedest ja kaladest, loodusparkidest ja randadest võiks ilmselt omaette raamatu kirjutada. Püüan siis edaspidi väikese kokkuvõtte teha sellest, mida meil näha õnnestus.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et reisi absoluutses õnnestumises on kaks süüdlast: esiteks uskumatud ilmaolud - nii New Yorkis, Oregonis kui ka Maui saarel säras katkematult päike ning termomeeter ei langenud ühelgi päeval alla 26 kraadi...
Teiseks muidugi inimesed - lisaks juba olemasolevatele sõpradele kohtusime paljude põnevate inimestega, tänu kellele murenes jätkuvalt minu stereotüüp nö keskmisest ameeriklasest. Ja nii imelik kui see ka ei ole, kohtusime korduvalt inimestega, kes olid kas Eestist kuulnud, tundsid huvi meie ajaloo või laulupidude vastu või olid juba Eestis käinudki.