laupäev, veebruar 03, 2007
Maskulinne puhkepäev koeravõitlusega


Koeravõitlust vaatama kutsub meid autojuht Karim. Ta tuleb hommikul autoga järele, esiistmel kaasas väike tütar ja poeg - kaks viiest lapsest. (Kord sõitsime ringi nii, et esiistmel istusid kõik viis last.) Sõidame linna servale; juba kaugelt on näha tihedalt inimesi täis mäeküljed ning risti-rästi pargitud autod. K

Koerad, keda keda kutsutakse siin maal sõjakoerteks (sag e jangi dari k.), tulevad mulle tuttavad ette Rory Stewarti raamatu The places in between fotodelt. Roryle nimelt kingiti Ghori provintsis just samasugune kõrvadeta (need on ära lõigatud) vana võitluskoer. Suurem osa koeri näivad segaverelised ja üllatavalt hoolitsetud. Tavaliselt on siin maal koer


Kui koeraomanik on otsustanud ringi tulla, käib kohtunik hõikudes ringi. Vahel hoiab ta ka panuseraha kõrgel pea kohal. Keset platsi tõmmatakse lina, koerad on kahel pool. Kui lina vahelt ära tõmmatakse, tormavad penid nagu tulevälgud teineteise


"Tegelikult on koertevõitlus islami seadustega vastuolus," ütleb Karim, kui meelahutus lõpusirgel ja auto poole suundume. Võta kinni, on see nüüd tõsi või mitte.
Comments:
<< Home
Vaatasin kuskil kuu aega tagasi siin blogilisas ära toodud Luke Powelli fotoalbumist koeravõitluse pilte ja selle sissekande juures oli niisiis omamoodi äratundmishetk :). Paistab, et selle kombe juures ei ole sajanditega suurt midagi muutunud. Kui, siis vist vaid võitluses kasutatavad koerad paistavad kasvult suuremaks läinud olevat. Ja kaunistusi ei paistnud tolle aja koertel nii palju olevat.
Põnev. See on neil vist ikka üks VÄGA iidne traditsioon juba.
Põnev. See on neil vist ikka üks VÄGA iidne traditsioon juba.
Päris huvitav, polegi enne kuulnud. Tuleb välja, et Afganistanis mõned isegi hoolitsevad koerte eest.
Ikka ja jälle leidub siin blogis midagi huvitavat lugeda. Ja võrreldes paljude teiste blogidega, oluliselt paremini, siduvamalt kirjutatud.
Ikka ja jälle leidub siin blogis midagi huvitavat lugeda. Ja võrreldes paljude teiste blogidega, oluliselt paremini, siduvamalt kirjutatud.
hasart tundub inimlik, rahvas tahab ikka kokku tulla ja osaleda "meelelahutuses", islami kontekstis muidugi olekski huvitav teada, mis tegevused peale ühise palvuse pakuvad võimalust enese väljaelamiseks - eurooplased vahivad jalgpalli või jahivad U2 kontserdi pileteid, kr
Vot see viimane kysimus annabki tunnistust yheylbalisest pildist, mis massimeedia poolt islamimaadest meile on maalitud..Nagu inimesed peale fanaatiliselt palvetamise ja terrorismiskeemide haudumise muud ei teekski. Afganistani kontekstis ma s6na ei oska v6tta, aga mitme teise islamimaa (Pakistan, Bangladesh, Indoneesia, Malaisia)puhul tuleb kyll tunnistada, et neid hasartseid yhistegevusi on sama palju (v6i rohkemgi) kui "kristlikes" l22neriikides. Polo, kriket, jalgpall, kukev6itlus, hasartm2ngud...teatrid, tantsud, etendused...
Väga huvitav oli lugeda et nad koeri silitavad ja hellitavad, siiani teadsin ( ka sealse maa allikast) et koer ja hurt olid erinevad mõisted ja vaid hurta võis katsuda, koera katsumine ei sobinud ka koraani järgi. Tundub et kaunistused on ehk samuti pärit hurdaliste tõugude pidamisest seal ja naabrusmaades, eriti Iraanis ja Süürias. Ehk juurdusid need kombed sedamööda kuis omanikud aina paremat võitluskoera aretuse teel saada proovisid, valides paariliseks sobivaimad isendeid, nii nagu hurdalisi põlvest põlve puhtaverelisena hoiti ja aretati funktsiooni ehk jahiomaduste läbi...neist võitluskoertest ei tea ma muud kui et nende algupära väidetakse olevat kashmiiri-> tiibeti mäestike liinilt. Mis puududtab afghanistani hurta siis kurb et tänapäeval küll afganistani hurtasid seal vaevalt et enam ongi, kui et vaid mõned ükskikud,ja vanad tõutüübid tänaseks ( kahjuks) täiesti segunenud aga mine sa tea, neid hoiti ka vanasti võõra silma eest peidus ja liine pärandati isalt pojale. See, mis afganistani hurtadel tänapäevani on säilinud ja eristab neid ükskõik millisest koeratõust - on nende VÄÄRIKUS- see on selline et seda tunnetab vaid nendega koos elades. Õnneks on see omadus ka meie nn lääne tõustandardis fikseeritud. Neil on tänapäevani ka peale ca 20-30 põlve läänemaailma elu säilinud veel mitmedki muud omadused mis olid vajalikud selle tõu säilimiseks afganistanis- suured käpad vetruvate randmete ja tugevalt nurgestatud tagaliigestega- mäestikus liikudes (= jahti pidades) ellujäämiseks ainuvõimalus) ja veel muudki- nagu võime näha väga kaugele ( erinevalt koertest) ning justkui inimesest läbi vaatav pilk. Ka tugev jahikirg on neil säilinud, seda saab kevadeti täitsa meie Harjumaa maastikujooksudel näha :) Olen kogunud neid fotosid ja näinud paari hiljutist pilti ja paar aastat tagasi ka toodi Saksamaale kaasa sealt afgaani hurt. Kas on ehk ka uues raamatus mõnele pildile jäänud hurdatõugu looma? Aga olen kaldunud juba teemast väga kõrvale ja võitluskoertest ka;
Ootan huviga raamatu ilmumist, lootes sealt leida muuhulgas kauneid maastikke, killukest hurtadest ( ehk?) ja rohkelt pilte rahvuslikust käsitööst- tikanditest ja imeilusatest värvidest nende käsitöödes. Netist ei ole leidnud selle teema kohta ka kahjuks midagi.Aga nende loodus on kauneim ilma peal....
Postita kommentaar
Ootan huviga raamatu ilmumist, lootes sealt leida muuhulgas kauneid maastikke, killukest hurtadest ( ehk?) ja rohkelt pilte rahvuslikust käsitööst- tikanditest ja imeilusatest värvidest nende käsitöödes. Netist ei ole leidnud selle teema kohta ka kahjuks midagi.Aga nende loodus on kauneim ilma peal....
<< Home