kolmapäev, märts 25, 2009

 

Afganistan Pärnus


Nädal tagasi sai püsti pandud näitus hubasesse Pärnu Muuseumisse. Saal oli väike, kuid üllataval kombel suutsime projektijuht Elmari ja abilise Margoga kõik fotod ära mahutada. Nutikad mehed tõmbasid uued siinid akende kohale. Kõik pinnad läksid käiku, kaasa arvatud klaasvitriinid, kuhu said eksponeeritud Afganistanist toodud asjad ja raamatud. Appi tuli ka direktor Aldur Vungi nooruke poeg, kes tekitas Afganistani muusikast ja lisafotodest programmi, mis jookseb nüüd suurel teleekraanil. Tänapäeva lapsed kohati rabavad oma nutikusega. Kui muuseumi kunstnik vaid käsi laiutas, et tema sellist programmi teha ei oska, siis poiss uuris natuke, pusis ja - voila!
Avamisel oli muuseum nõus talitama a la Afganistan. Läksime Elmariga poodi, ostsime rosinaid, puuvilju, pähkleid (ikka neid, mis Afganistanis). Lisaks keetsin teed. Kõike aitasid serveerida kaks abivalmis daami, kes tavaliselt ekspositsiooni valvavad. Avamine kujunes südamlikuks (foto: Jasper Zoova). Kohale jõudsid nii sugulased-tuttavad kui ka press. Silja Joon kirjutas asjaliku artikli, mis täna Pärnu Postimehes: http://www.parnupostimees.ee/?id=98347

esmaspäev, märts 23, 2009

 

Roheline Kabul?

Iga Kabulis töötav välismaalne võiks istutada kaks puud ja kanda nende eest hoolt aasta jooksul. Ja annetage rohuseemneid kahe väikese lastepargi jaoks Kabulis, potsatab Afganistanis resideeruvate välismaalastest ajakirjanike listi kaudu mu postkasti järjekordse kampaania sõnum. Väga õilis algatus - aga puukesed nõuavad siiski pikemat hoolt kui aasta, näitab minu kogemus kuivanud või murtud raokesi Kabuli linnapildis meenutades. Rohuseemnega on asjad veel kehvemad - üldiselt ei saja terve suvi, meie koduaias leotati murulapikest iga päev...
Jälgin taas Afganistani uudiseid, sest tegeleme ajutise Kabuli kodu otsingu ja sobiva lennugraafiku leidmisega. Abikaasa on mõned nädalad juba Kabulis; plaanin järgi sõita aprilli lõpus. Seekord on vaja elupaika pooleteiseks kuuks, kuid Andrese arvates nende projekti üürimajas, kus ta ise praegu peatub, eriti mugav meil ei saa olema. Tegu on rohkem selliste üksikute poissmeeste (Kabulis, eraelus siiski abielumehed) kommuuniga, kus toimub elu ühisreeglite järgi.
Abikaasa püüab saada ühendust meie endise majaperemehega, aga see ei õnnestu. Ta sõidab kohale ja avastab: meie majaperemehe diabeet on hoogustunud, ta on praegu Indias, kus on tehtud mitu operatsiooni ning tänaseks on tal ampulteeritud ka teine jalg... Perekonnal on rahamured ning meie võimalik üürnikeseisus aitaks neid. Oleme kurvad, aga samal ajal segaduses - kapten Attayee oli suurepärane peremees ning vahendaja afgaani ja lääne maailma vahel. Kuidas kulgeks elu ilma temata?
Lisaks raporteerib Andres, et nüüd on suur peremaja veelgi suuremaks ehitatud ja aeda sisuliselt enam ei ole - kas me tahame elada nö tüüpilises Kabuli siseõues? Mind on alati hämmastanud, kuidas varakad afgaanid oma aiad hävitavad õuede betoneerimise nimel - ehk seetõttu, et siis on lihtsam tolmuga võidelda?
Fotod: puukesed siseõues Kabulis, vaade siseõuele Istalifis, õitsvad puud Bamiani haigla ümber ja kuulsa Springhari hotelli aed Jalalabadis.

kolmapäev, märts 11, 2009

 

Palju uudishimulikke inimesi

Näib, et Eestis on Afganistani buum äkki lahti läinud; vähemalt minu seisukohast vaadates. Kas süüdi on kevad või miski muu, aga äkki sajab kutseid tulla Afganistanist rääkima ustest ja akendest: noored aktivistid, raamatukogutöötajad, koolid, sõjaväelased, kooliõpetajad...
Reedel võtan Võrru Linnagaleriis näituse maha, et see Pärnu Muuseumisse teisipäevaks üles seada.
Eile rääkisin Ole Sina Ise noorteklubi kutsel (tõele au andes näis küll, et pool kuulajaskonnast olid noored tudengid ja pool pensionärid) Tartus sihtasutuse Domus Dorpatensis rahvast pungil täis saalis. Korraldajad kurtsid, et lõpuks saadeti osa tagasi, sest inimesed ei mahtunud enam saali.
Oli selline üritus, kus kuulajad küsisid julgelt vahele või kommenteerisid - nii et tekkis pigem dialoogi tunne. Küsiti ka täiesti ootamatuid küsimusi (nagu kohalik koeratõug, kariloomade haigused või äikesevõimaluse sagedus Afganistanis), mis ongi vahva - igal inimesel on oma ettekujutus ja arvamused, mis ei lase sarnastel üritustel rutiinseks kujuneda.
PS. Foto on minust ja Ivar Soopanist on tehtud Go Traveli raamatupeol
http://www.gogroup.ee/static/Reisiraamat/fotod/

neljapäev, märts 05, 2009

 

Afganistani õhtu Võrus ja reisikirjanduse pidu Tallinnas

Üllatuslikul kombel külastab palju toredaid inimesi Võru Galeriis Afganistani slaidiõhtut. Veelgi mõnusam, et huvilised ei ole suu peale kukkunud. Mitmed naised julgevad burka endale selga tõmmata. Tavaliselt piidlevad eesti naised burkat silmanurgast ja proovipakkumise peale taanduvad nagu oleks kuradit näinud.
Eile käisin Tallinnas, et võtta osa Go Traveli parima reisiraamatu üritusest - vt. http://varrak.ee/page/4545/ - , mis üllatas rahvarohke osavõtuga (kahtlustan, et oma osa on tasuta viinal). Igal juhul väärt algatus eraettevõtja Tiit Pruuli poolt.
Kolm meest - Pruuli ettevõtmisel olid kaasatud ka Karl-Martin Sinijärv ja Asko Künnap - valisid eelmisel aastal ilmunud reisiraamatute seast kuus nominenti, sh ka Armastatud Afganistan. Pruuli tegi põhjaliku ülevaate. Tundsin rõõmu oma ajakirjanikest kolleegide Jaanus Piirsalu ja Lii Undi preemiate üle. Tore oli ühe nominendi - Ivar Soopaniga - lõpuks silmast silma kohtuda. (Ivari blogi sissekanne siin http://ivaretto.blogspot.com/2009/03/parim-reisiraamat-on-roy-strideri.html) Peapreemia sai Roy Strider (kodanikunimega Raul Sillaste) raamat "Himaalaja jutud". Tsiteerides Pruulit on "ühelt poolt raamat hoogne ja ehe. Teisalt on autori positsioon õilis ja võitlev".
Et zhürii kriteeriumid olid - et oleks ikka autori hingelisi seisundeid ja tema positsiooni kirjutatu suhtes tunda -, jäi tagantjärele arusaamatuks, miks mind (ja Ivarit) üldse nominentide hulka arvati. Armastatud Afganistan on ju sisuliselt ajakirjandus: hoidsin enda isiku võimalikult tagaplaanil ja hoidusin arvamuste esitamist (eeldan, et lugejad suudavad ise arvamusi kujundada). Võib-olla sattus mu raamat seetõttu nominentide nimekirja, et Pruuli nimetas seda "võib-olla üldse kõige ilusamaks eesti reisiraamatuks, mis kunagi välja antud"?

This page is powered by Blogger. Isn't yours?