teisipäev, august 31, 2010

 

Miks Herdis Sikka suri kangelasena, aga Aare Viirmaa unustatuna?

Eilne teade Herdis Sikka hukkumisest Afganistanis andis poliitikutele taas võimaluse kohutavaks sisutühjaks sõnavahuks: kõik tuntud klišeed läksid käiku. Loomulikult on kahju, kui hukkub noor mees. Ja eriti kahju, kui ta hukkub mõttetult, poliitiliste mängude nimel.
Ometi tekib tahes-tahtmata küsimus: miks ühest mehest, kes astub kogemata kombel miini otsa, tehakse kangelane, kellele avaldavad kaastunnet riigipead ja ministrid? Kas pole silmakirjalikkuse tipp, et mitte ühelgi poliitikul ei jätku kaastunnet teise Afganistanis viibinud endise sõduri - Aare Viirmaa - omastele? Afganistanis mõlemad jalad kaotanud Aare Viirmaa võttis endalt elu päev varem.
Olen pidevalt püüdnud - seni küll tagajärjetult - tähelepanu juhtida teemale, et hukkunud on alles jäämäe tipp. Aga need kümned mehed ja naised, kes on kaotanud oma jäsemed? Või need, kes on saanud hingelisi traumasid?
On see ikka üllatav, et noorele sandistatud inimesele ei aita retoorikast või predendi aumärgist - et ta ei tule enam oma sandi-elu talumisega toime? Vähemalt Viirmaa tsitaadid Facebook'ist nagu "imelikul kombel polegi veel surnud" või "sandi elu on jube" ei jäta ruumi hurraa- hüüetele.
Olen korduvalt endalt küsinud, kas mul jätkuks mehisust sandina elada edasi, kui Afganistanis miinile astuksin. Ma ei tea vastust. Aga olen täiesti võimeline ette kujutama frustratsiooni, mis saabub ootamatult füüsilise puude tagajärjel, sest vaimne suutlikkus on minu jaoks tihedalt seotud hea füüsilise vormiga. Olles igapäevane jõusaali külastaja, on mul üliraske oma elu ette kujutada olukorras, kus äkki enam ei saa vabalt joosta, ronida või ujuda. Mis veel rääkida inimestest, kelle elukutse aluseks ongi hea füüsiline vorm.

neljapäev, august 19, 2010

 

Suurepärane dokumentaalfilm islami- ja läänemaailma konfliktist

ETV näitas eile õhtul dokumentaalfilmi Väljapääs (A Way Out Of The War On Terror), mis naelutas mu ligi tunniks ajaks teleri ette. Suurepärane dokumentaalfilm portreteerib ühelt poolt organisatsiooni Conflicts Forum tegemisi, eesotsas karismaatilise juhi Alastair Crooke'iga.
Teisalt antakse filmis sõna islamimaailma liidritele, sh "USAs terroristide nimekirjas viiendana figureerivale Hamasi juhile Osama Hamdanile", Briti islamijuhile Islam Patelile või Afganistani kurikuulsa islamisti Abdullah Yusuf Azzami pojale Huzafa Azzamile.
Miks pean filmi suurepäraseks? Tänapäeva dokumentaalfilmides juhtub järjest harvem, et vaatajale ei püüta pähe määrida mingit "tõde". See on film üksteise ärakuulamisest. Ka siis, kui seisukohad ja hoiakud on kardinaalselt erinevad nagu näiteks islamiäärmustlaste või terroristide puhul.
Conflicts Forumi juhid ei ole sinisilmsed maailma päästjad. Tegu on dialoogi otsijatega - sest nende kogemusel on kõige olulisem kriisisituatsiooni lahendamist (näiteks pantvangiolukorras) alata üksteise ärakuulamisest.
Ei hakka filmi ümber jutustama, see on vaadatav ka internetis aadressil: http://www.youtube.com/watch?v=Gps7R9FKwdM
Aga filmi lõpumõte võiks sobida ka sissekande lõpetuseks: "Oled kaotanud sellel hetkel, mil sa ei püüa enam vastaspoolest aru saada, sest otsustad, et vastane on hull ja tema teod irratsionaalsed."

neljapäev, august 12, 2010

 

Kabuli raamatukaupmehe prototüüp seljatas kohtus raamatu autori

Olen ammu huviga jälginud Kabuli kuulsa raamatukaupmehe Shah Muhammad Raisi võitlust Asne Seierstadi vastu. Juuli lõpul võttis Oslo kohus vastu otsuse, et 2002. aastal Shahi peres elanud norra ajakirjanik peab maksma valuraha, sest on olnud ebatäpne ja rikkunud privaatsuse reegleid.
On huvitav lugeda väga erinevaid reaktsioone sellele kohtuotsusele. Tulised Seierstadi pooldajad materdavad: muidugi kaeba edasi, muidugi on sul õigus neid kujutada nii nagu tahad! Seierstad tegeleb peamiselt enese õigustamisega, näiteks ütleb ta Guardian'ile: "Nõustun nüüd, et ei ole võimalik kirjutada neutraalset lugu. Ma ei kritiseeri ühiskonda otsesõnaliselt oma teosega. kuid kaudselt ikka. Ehk küll mitte otsene kriitika, on see kriitika." Vt. http://www.guardian.co.uk/theguardian/2010/jul/31/bookseller-of-kabul-interview-asne-seierstad
Kaks valet koos: esiteks, Seierstadi raamat ongi sisuliselt üks suur kriitika. Teiseks meenutagem, et tegu on ajakirjanikuga. Kes siis väidab, et neutraalse loo kirjutamine on võimatu. Ei ole võimatu, lihtsalt neutraalse loo kirjutamine on keerulisem ja ajamahukam, nõudes enda ego ja isiklike arvamuste tahaplaanile surumist. Ning - mis peamine - neutraalne lugu ei müü nii hästi kui isiklik, intiimsete detailidega vürtsitatud lugu.
Näen antud kohtujuhtumi taga palju positiivset. See on toonud kaasa huvitavaid ja sisukaid arutelusid, mis tegelevad põhimõttelise tasandiga: kui kaugele võib minna kirjanik, kus on piir tegeliku elu ja väljamõeldiste vahel. Näiteks http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/books/features/boyd-tonkin-kabul-stories-of-fame-and-blame-2038696.html
Aga samuti teema, kas väga erinevast kultuurist inimesel on tegelikult arusaama teisest kultuuri mõistmiseks. Viimane muide on teema, milles mind ennast pidevalt kahtlused piinavad: kas mul on piisavalt teadmisi, empaatiat ja kogemust afgaanidest arusaamiseks?
PS. Kui juba raamatutest juttu tuli, siis lõpetuseks üks raamatutega seotud teadaanne. Imbi Paju kutsel olen üks esinejatest Võtikvere raamatuküla üritusel laupäeval. Kaasa võtan kaasa ka oma Afganistani näituse. Info EPL'is: http://www.epl.ee/artikkel/581369


teisipäev, august 10, 2010

 

Kristlikku organisatsiooni kuulumine on Afganistanis eluohtlik

Nancy Hatch Dupree jutustas loo 1960ndate Afganistanist: kristlased ehitasid Kabulisse uut kirikut. Luba oli olemas, ainult torni osas oli ettekirjutus mitte ehitada kõrgem kui kohalike mosheede minaretid. Ometi eirasid kristlased nõuet, ehitades torni kõrgemaks kui lubatud - ja kuningas laskis kirikutorni lihtsalt maha lammutada.
1960ndatel tegutses nii mõnigi misjonär Afganistanis. Üks neist, J. Christy Wilson Jr., üllitas juba 1961. aastal raamatukese 100 dari-keelset vanasõna, mille kordustrükid on populaarsed tänini. Ajad on paraku muutunud. Mitte et kirikuid lihtsalt füüsiliselt enam alles ei ole - kristlased on sisuliselt nö põranda all ja teenistusedki Kabuli välismaistele kristlastele toimuvad salaja teatud majades.
Kristlaste-teema on seotud kaheksa välismaise arsti ning nende kahe afgaanist abilise tapmise teemaga, mida arutasime eile abikaasaga. See teema puudutas meid mõlemaid valusalt. Alates septembrist on abikaasa seotud veterinaaria jätkuprojektiga Kabulis; vahepeal tahaplaanile vajunud Afganistani-teemad on järgmised neli aastat meie peres taas päevakorral.
Arstide tapmise ettekääne (just nimelt ettekääne, sest arst on ju olemuselt apoliitiline isik, vajalik kõigile, sh ka taliibidele) saab selgeks, vaadates neid värvanud organisatsiooni International Assistance Mission kodulehekülge: http://www.iam-afghanistan.org/
Vaevalt et arstid misjonäritööga tegelesid, kuid kristlik taust oli piisav ettekääne nende tapmiseks.
Minu meelest ongi Afganistanis ringireisimise puhul kõige keerulisem, et välismaalasena tuleb ette mõelda paljudele aspektidele nagu usk, riietus, keel, käitumine, kehakeel jne. Ma ei kahtlegi, et iga välismaalane teeb vigu, sest outsider'ina on võimatu kõike ette näha. Niisiis sõltub välismaalase elu täielikult kohalike inimeste külalislahkusest. Kui tegu on mittesõbralike inimestega, on ainuski viga suurepärane ettekääne välismaalase vastu pöördumiseks.
Afganistan on paik, kus organisatsioonid üldiselt püüavad varjata avalikke seoseid aktiivse kristlusega. Enda ellujäämise huvides olen alati hoidnud võimalikult kaugele usuga seotud organisatsioonidest. Abikaasa käis mitmeid aastaid lõunatamas oma töökoha lähedal asuvas kohvikus Chaila, kuhu vahel ka ise sattusin. Tundus kutsuva paigana kuni hetkeni, mil tuli ilmsiks seotus kristlike misjonäridega. Sellest hetkest alates tekitas Chaila kui sihtmärk vaid kõhedust.
Kristlike organisatsioonidega seostatud inimeste demonstratiivses tapmises Afganistanis ei ole tegelikult midagi uut - esimese hooga meenub tänaval kõndinud välismaine naine, kellest kirjutasin toona ka Kabuli päevikus. 2007. aastal elas kogu maailm kaasa bussitäie Lõuna-Korea kristlike noorte naiste pantvangikriisile, mis lõppes peale kuut nädalat siiski suhteliselt (st tapeti 2 gruppi kuulunud meest, naised vabastati) õnnelikult: http://www.nytimes.com/2007/08/31/world/asia/31iht-hostages.4.7336781.html?_r=1

esmaspäev, august 02, 2010

 

Ajaleht Postimees kui Kaitseministeeriumi hääletoru

Püüan sattuda võimalikult harva ajaleht Postimees internetilehekülgedele. Eriti nendele, kus räägitakse Afganistanist. Ehkki osutasin juba oma analüüsis EPLile, et pilt Afganistanist on kiivas, läheb asi - vähemalt ajalehe Postimees näitel - ainult hullemaks. Viimase poole aastaga on võtnud Postimees endale jõulise militaarpropagandisti rolli. Minul kui sõltumatul ajakirjanikul on igatahes lugejate ees piinlik ja häbi, kuidas ajakirjandus iseenda renomeed õõnestab.
Viimati ajas kopsu üle maksa Evelyn Kaldoja demagoogia WikiLeaksi asutajast- selle asemel et analüüsida leket ennast, minnakse kallale lekitaja isikule. Selline demagoogia peaks olema hämmastav, aga ei ole. Mul on varasemast Postimehe praktikast igaveseks mällu sööbinud Priit Pulleritsu kommentaar "hüsteeriline naisterahvas" - nii nimetas ajakirjanik äsja sponsori kaotanud Kaia Kanepit. Kes minu meelest on demonsteerinud ülimat järjepidevust, et ennast tippu võidelda kõigi ebaõnnestumiste (sh õelate ajakirjanike) kiuste.
Tegelikult viskusid Kaldoja (ja minu üllatuseks ka Argo Ideon) dzotile juba mõned päevad varem: vaevalt sai WikiLeaks oma dokumentidega välja tulla, kui nad juba tõestasid, et eesti sõdurid ei saa küll ühtegi skandaali olla segatud. Tore! Ainult et kas see ei peaks olema Kaitseministeeriumi ülesanne?
Varasem Kaldoja ninnu-nännu intervjuu brigaadikindral Radfordiga võiks olla aga positiivse militaaarkirjanduse eeskujuks- mitte ühtegi küsimust, mis võiks kindralis ebameeldivust tekitada. Samal ajal leidis avaliku arvamuse küsitluse firma ComRes, et 77% Briti avalikkusest soovib, et väed tuuakse Afganistanist välja aasta jooksul...
Postimehe lehekülgedel on peale Kaldoja teisigi sõduri-elu ülistajaid. Näiteks avaldati kolonelleitant Riho Ühtegi lugu "Ema, me ei tapa siin inimesi." Väga hästi kirjutatud lugu. Aga - ma ei ole kirjutanud ühtegi "Kabuli päeviku" nimelist raamatut, kus oleks juttu autopommidest Kabulis. Vaid hoopis raamatu "Armastatud Afganistan", kus räägin paljudest paikadest Põhja-Afganistani 11 provintsis. Kuna artikli antud lõik on vale-info, tekib minus tahes-tahtamata küsimus, kuivõrd on usaldatav ülejäänud info.
Ehedaim stiilinäide on siiski mulle lennukis pihku torgatud Postimehest: "Esimesel pildil on 2007. aasta mais esimese ja ainsa soomlasena langenud seersant Petri Tapio Immonen. Igavesti jääb 22-aastaselt jalgpallisärgis fotolt naeratama norralane Kristoffer Sørli Jørgensen ning mundris paraadfotodelt 30-aastaselt langenud kapten Trond Petter Kolset ja tänavu talvel surma saanud 22-aastane grenader Joachim Claes Olsson. Kõigi nende surmade põhjuseks olid mässuliste pommid.
Seal seisavad ka 2008. aasta augustis pommi otsa sõitnud autos esimese lätlasena Afganistanis langenud 23-aastase reamehe Edgars Ozolinši ning mullu suvel Faryabis ootamatult raskelt haigestunud ja kolm nädalat hiljem Saksa sõjaväehaiglas surnud 30-aastase Davis Baltabolsi pildid."
Taas Kaldoja kirjutis. Ei sõnagi sponsoritest; ehkki ma sügavalt kahtlen, et ajakirjanik sõitis oma raha eest Afganistani, Maimanasse. Ja veelgi sügavamalt kahtlen, et Postimees maksis kinni reisi, mille tulemusel pommitati lugejaid Afganistanis hukkunud sõdurite nimekirjadega. Mulle näib, et Kaldoja on valel ametikohal - temast saaks suurepärane tulihingeline militaarspetsialist. Muide, hiljuti potsatasid minu postakasti tööpakkumised: Ühendatud õppeasutused otsisid särasilmset kommunikatsioonispetsialisti ning samuti Kaitseväe Peastaap.
Postiviise näitena on silma jäänud EPLi neutraalne joon. Ja Holger Roonemaa kirjutas oma Afganistani-sõidust (mille toetajad korrektselt ära märgitud) hea loo: http://www.epl.ee/artikkel/494168
PS.
Lõpetuseks meeldetuletus Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: "Ajakirjandus teenib avalikkuse őigust saada tőest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta". Alajaotus "Sõltumatus" sätestab: "Ajakirjanik ei vőta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja vőivad vähendada tema usaldusväärsust." Ning reklaamtekstidest: "Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist."
Ühesõnaga: see kaunis teooria, mida õpitakse ajakirjanduse erialal ülikoolis. Ja millel ei paista erilist seost olevat tegeliku ajakirjandusega. Huvilistele viide: www.eall.ee/eetikakoodeks.html

This page is powered by Blogger. Isn't yours?