Kabuli päevik

Broshüür, mille koostasin Afganistanis tegutsevale lastekaitseorganisatsioonile, on lõpuks läbi häda jõudnud trükikotta Peshawar'is, Pakistanis. Nagu ikka, on kogu asjaajamise kulg ja tempo võrratult erinev kogemusest Eestis. Ehkki Ingeril, organisatsiooni juhil, on nüüd taga juba tuline kiire - trükist vajatakse teisel aprillil - mööduvad nädalad mulle hämaraksjäävas molutamises.
Paar päeva tagasi üllatab trükikoja juht meid uute kavanditega. Nimelt töötavat ta juba ammu Save the Childrenile ja ta teadvat täpselt, missugune on selle organisatsiooni nõuded trükisele. Ehkki oleme kinnitanud trükikoja juhile, et saadetud failid tuleb kibekiiresti käiku anda, on asunud tegelane omal käel trükist "sobivaks" ümber kujundama, näiteks logosid igale poole toppima. Lisaks teatab mees, et tütarlapsega kaanepilt ei vasta soolise võrdõiguslikkuse printsiibile ning saadab minu fotodele toetudes neli uut kujundusvarianti - poiste piltidega.
Ei oska nutta ega naerda. Eestis oleks ju mõeldamatu, et trükikoda asuks kliendi faile omal algatusel "korda tegema". Jättes kõrvale fakti, et tasakaaluks esikaane tütarlapse pildile sai tagakaanele poiss (Afganistanis on raske saada fotole suuremaid poisse-tüdrukuid koos, sest nad ei tegutse tavaliselt ühises avalikus ruumis), olen keeletu ka üleolevalt armulikust toonist, millega trükikoja juhataja mu noomida võtab.
Inger saadab pakistanlasele resoluutse kirja, kästes olemasolevad failid otsekohe trükki anda, aga mul on jälle mõtlemisainet.

Selline ingliskeelne loosung seisis Kabul-Kandahari maantee ääres, rääkis meile norralanna Anna. Suur palakas kõrbelises tühjuses inimtühjas kohas. Keegi pidi ometi nägema vaeva ingliskeelse teksti ja loosungi valmistamisega.
Abikaasa saadab mulle Afganistanist turvaaruandeid: Kabulis toimus taanlaste vastu suunatud demonstratsioon. Kogu see taanlaste vihkamine on Afganistani kontekstis ajuvaba, sest taanlased on olnud ühed püsivamad afgaanide toetajad. Kui sovjetid Afganistani tungisid, siis asutasid taanlased oma Dutch Committee for Afghanistan, et osutuda humanitaarabi. Tänapäeval on nende veterinaariakeskused kolmekümnes provintsis koos kuuesaja paraveterinaariga on üks paremini organiseeritud võrgustikke, mida olen Afganistanis näinud.
Vaatan uudishimust kõik karikatuurid üle ja mis ma näen: sellegi päeviku lehekülgedel olen teadmatusest ühte karikatuuri - tõsi küll, sõnalises vormis - kasutanud. (Ühel eriti tihedal enesetapupommipanijate ajajärgul rääkisid välismaalased muigega üksteisele lugu, kuidas pommipanijad seisavad paradiisiväravate taga, oodates oma tasu neitsite näol - aga neitsid on otsa saanud.)
Kindel on see, et afgaanidele ei meeldi enesetapuhullud sama palju kui meile, aga kardetavasti ei pruugi me nalju ühtemoodi tajuda. Vahel olen lihtsalt oimetu, kuidas meie jaoks isegi kõige lihtsamaid tegevusi võib erinevalt mõista. Abikaasa kohtas eile meteoroloogi, kes rääkis talle, et taliibid hävitasid kõik meteoroloogiakeskuse andmed: selline jumalavallatu asi nagu ilma ennustamine ei kuuluvat islami juurde.

Viimastel päevadel potsatavad postkasti õnnitlused afgaanidelt nawroz'i - uue aasta - puhul. Nii mõnigi neist reisib Mazari, et tähistada uue aasta algust Mela-e Gul-e-Surkh'iga (Tulpide festival). Uue aasta tähistamine on vana tava, esimest korda mainitud teisel sajandil, mil Pärsia impeeriumi valitsejatele saatsid uue aasta puhul kinke kuningad kogu impeeriumist.
Uus aasta on armastatud püha, ehkki mitte just kõigi mullade poolt. Taliban keelas selle suisa ära: tegu on nimelt ainukese mitte-islami pühaga, mida Afganistanis laialdaselt tähistatakse.
Võõrastemaja, kus elab abikaasa, korraldab peo kebabi ja elava muusikaga, millest on pakkuda mobiiliga tehtud väike video.

Heitsin pilgu World Press Photo Award http://www.worldpressphoto.org/eelmise aasta võidufotodele ja mind tabas sarnane masendus nagu umbes omal ajal näitusel "parimad palad nõukogude fotograafidelt."
Enneolematult palju võidufotosid oli Afganistanist (sain kokku 7 erinevat auhinda). See galerii ajas mul harja punaseks: alates selle eelmise aasta peapreemiast, võidufotost "Ameerika sõdur puhkamas punkris" lõpetades "Afgaan hoidmas kätel haavatud poissi". Vahel lehitsesin Kabuli raamatupoes erinevate fotograafide kogualbumeid Afganistanist ning nüüd tabas äratundmine: kui ikka ei ole kaadris kriimud vaesed või kurnatud haavatud või relvad või vähemalt mingi vihje sõjategevusele, siis ikka ei ole nagu "õige" Afganistani foto.
Paar Afganistani eest saadud auhinda oli ka pisut erinevat: töödeldud piltide sari afganistani naistest (Portraits/Stories) oli iseendast ju huvitav. Aga see ei olnud enam ajakirjandus, vaid kunst. Auhinna sai veel minu silmis suvaline klõps Kabuli vanalinnast (Daily life news) - aga jumal tänatud, vähemalt puudus sellel heroiline sisu!

Lobiseme abikaasaga, kes jõudis paar päeva tagasi Afganistani, Skype'i vahendusel viimastest uudistest. Sel ajal kui mina kirjutan Tartus läbi meie endiseid seiklusi, on tema Kabulis osaline juba uutes. Räägime tuttavatest: Andres on kohanud endist kolleegi Stephenit, kelle esimesed Afganistani mälestused seostuvad ajaga, mil ta 17-aastase hipina Nepaali poole sõitis. Kord Shar-e Naw pargist mööda jalutades arvas Stephen mäletavat, kuidas ta ööd selles pargis magas.
Abikaasa on võtnud platsi Park Palace hotellis, mis on sadakond meetrit meie eelmisest elukohast. Seal on ta juba kohanud New Yorgi juuti Joni, kellega mina tutvusin Dubai lennujaamas konutades. Jonile mõeldes tuleb kohe meelde lugu, kuidas ta sügaval Talebani ajal Heratis töötades uhke üürimaja helikindlas keldrisaalis vidosid vaatas ja valju muusikat kuulas.
Ja juba jõudsid mehed külastada meie majaperemeest, kapten Attayee'd: Jon nimelt jääb Kabulisse pikemaks ajaks ning on huvitet meie endise elupaiga üürimisest. Kapten kurtis karmi talve. Aias olevat külm kõik lilled aiad ära võtnud; see olevat täiesti lage.
Ma kuulan Andrese juttu ja mõtlen varakevadiselt päikselisele ajale Afganistanis. Siin see on, mida kartsin: olen kade! Ainus lohutus, et tal tuleb seal veel mõnigi kuu töötada, nii et järgmisel korral loodame koos minna. Võimalik, et minagi jätkan Afganistanis tööga. Broshüür Save the Children'ile on Pakistani trükikotta minekuks valmis; senine tagasiside on olnud ülimalt positiivne.