Kabuli päevik

Minu kõrvale prantsatab pisike kõhn mees, kes haiseb raki järele. Ta istub põnevas asendis - otsekui tantsupoosis - käed puusas. Tema terav küüünarnukk togib mu ribisid. Lisaks sätib mees oma õuntest koosneva kilekotihunniku nii, et õunad mulle sülle vajuvad. Enne kui buss on väljunud, on ta kinni pistnud juba kolm õuna (omapärane meetod õunte söömiseks - kõigepealt murrab ta õuna pooleks). Ehkki mees reisib vaid kümne kilomeetri kaugusele Durresest Tirana suunas, jõuab ta selle lühikese ajaga ära süüa kaksteist õuna! Ta püüab ka mind värvata õunasööjate parteisse, toppides õunu mulle vägisi pihku ja tundes ilmset pahameelt, kui ma vaid ühega hakkama saan. Lahkudes viskab ta siiski mõned ubinad mulle sülle.
Linnadevahelisest liiklusest Albaanias võiks ilmselt kirjutada omaette raamatu. Nimelt saalivad seal väikebussid ja bussid suvalise graafiku alusel. Tiranas näiteks seisavad eri maanteedele suunduvad bussid erinevates kohtades.
Mul tekib viimastel palavatel päevadel idee sõita 39 kaugusel asuvase Durressesse - sinna väljuvad bussid raudteevaksalist. Õige bussi leidmine on lihtne: lisaks juhile on seal alati kaasas keegi hea hääleaparaadiga meeskodanik, kes kogub raha ja kõlgub avatud uksel, röökides täiest kõrist sihtkoha nime. Tavaliselt tuleb oodata väljumisega seni, kuni bussitäis rahvast koos. Durrese vahel käib siiski nii tihe liiklus, et ma ei jõua veel arugi saada, kui olen juba kiirsööste sooritavad bussikeses, lastes aeg-ajalt inimesi maha ja korjates peale. Kolmekümne viie minuti pärast oleme kohal.
Ehkki mul on plaan sõita kohaliku bussiga edasi plaazhile kümme kilomeetrit lõuna poole (jalutuskäiguks tiba pikk maa palava päikese all), haistavad taksojuhid minus potensiaalset klienti ja satun nende kaunikesti ebameeldivasse piiramisrõngasse. Ma ei tunne vähimtaki vajadust maksta 15 euri 10 kilomeetri ees, kui kiirsõit 39 kilomeetri kauguselt maksab 10 krooni. Mõlema päeva kokkuvõtteks võib öelda, et umbes 60 krooni eest saab sõidetud rannale ja tagasi Tiranasse, söödud salatit, joodud vett ja kohvi.
Et mulle ei meeldi itaalia keeles räuskavate agressivsete taksojuhtidega kembelda, võtan suuna Durresi linnast läbi põhja suunas. Umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel (linna keskel on sadam, seejärel betoonist promenaad ja lõpuks kipakas tee rannakohvikutega) jõuan linna piirile, kus leiduvad ka mõned kitsukesed räpased kivised rannaribad. Ehkki Eesti mõistes on palav suveilm ja merigi mõnus soe, pole kohalike arusaamiste järgi suvi veel alanudki. Leian siis endale puhta platsikese rannaribal, kus kohalikud mehed suvekohvikut lapivad-värvivad ja lapsed randa koristavad. Keegi - peale koerakarja, aga need kutsutakse õnneks ära - tüütama ei tule, saan rahus vee piiril paar tundi peesitada. Ehkki talun enda arust päikest hästi ja olen ka paksult kokku kreemitatud, olen paari tunni pärast juba täiesti küpse; päike on siin ikka päris karm.
Nooruke poiss minu läheduses rassib kogu aja täismehe kombel tööd teha, õed abiks. Ta riisub liiva läbi ja veab sodi käruga minema. Ühel hetkel avastavad lapsed mu kaamera ja paluvad pilti teha. Poiss paneb poseerides endale särgi selga ja püksid jalga. Märkide keeles annavad nad teada, et tahaksid väga endale ka foto saada - pakun siis poisile paberit ja pliiatsit, et ta aadressi kirjutaks. Selgub, et poiss ei oskagi kirjutada (ja tõele au andes ei ole siin ka meie mõistes aadresse - Tiranaski on meil hetkel aadress umbes nagu ühe suure tänava (millel on nimi) kõrvaltänav, mis läheb keskturu suunas, kaupluse Euromax vastas üheksakorruselise elamu kaheksandal korrusel. Annan lastele lohutuseks ära oma kommivarud. Kui lahkun, tuleb poiss mulle "ciao" ütlema, ulatan impulsiivselt käe ja ta silmad löövad särama, kätt täiskasvanulikult tõsisel ilmel vastu surudes.

Juba kell kuus hommikul hakkavad päikesekiired aknaeesriiete vahelt sisse piiluma. Meil on väikese traditsiooniliselt ehitatud majakese parim tuba - neljast kõrgest kaarjast aknast avanevad vaated hästi säilinud Gjirokasteri kindlusele, kiviste katustega vanalinnale ning orus laiuvale uuele linnale. Lähen hommikusele jalutuskäigule. Nagu Tirana linnas, on ka siin mulle kui varajasele ärkajale soodus, et juba varahommikul on avatud pagaritöökojad, poed ja kohvikud. Vanapapid istuvad päeva esimese rakiklaasi taga samal ajal kui musta riietatud vanemad naised liiguvad kiriku suunas. Kellad kutsuvad hommikusele teenistusele. Kaugemalt nõlvalt kostab ka mulla kutse palvele: pärast Afganistani meeldib mulle väga kuulda-näha erinevate religioonide pühakodasid nii pingevabalt kõrvu seismas.
Juba esimesel Albaania külastusel seitse aastat tagasi unistasin näha kiviste katustega linna Gjirokasterit, kuid toona oleks kohalesõit Tiranast võtnud terve tööpäeva. Nüüd on olud tublisti paranenud: pool teed Tiranast Fieri möödub vaata et kiirteel. Oleme üürinud auto noormeestelt, kes pisikest reisibürood peavad ja kellelt ka oma korteri üürisime Tiranas. Fierist edasi liigume mäeahelike-orgude vahel, kus tee on kohati auguline ja kohati äärmiselt käänuline - nii et viimased üheksakümmend kilomeetrit võtavad meilt ikkagi kaks tundi. Samas on reisimine Albaanias uskumatult mugavaks muutunud: bensiinijaamu, kohvikuid ja restorane on terve teeserv tihedalt täis pikitud. Arutame, kui palju neist veel järgmise viie aasta pärast alles on. Samas teeb arenev turism meele ka nukraks: me ei suuda enam ära tunda rannikut Durrese külje all, kus seitse aastat tagasi männimetsa all kohvikus istusime. Nüüd on samas paigas kümne kilomeetri pikkuselt hotellid püsti ja alles vaid üksikud puukesed...
Gjirokaster võiks olla muuseum-linn oma imeliste kivist ehitatud katustega, kui vaid albaanlased nii vaesed ei oleks. Osaliselt on taastatud kindlus ja mõned kuulsamad majad. Paljud majad (ligi 600 ajaloolise väärtusega maja) on kahjuks katastroofilises seisus ja mõned ka lihtsalt kokku varisenud. Pole ka ime: siin elasid omal ajal rikkad inimesed, nii et paljud paar sajandit tagasi püstitatud majad on hiiglaslikud, meenutades pigem väikeseid kindlusi.
Ometi on turismi osas areng tuntav: kesklinnas on infopunkt, ehitatud on mitmeid uusi ööbimispaiku. Paljud välismaalased leiavad tee Gjirokaster'isse, sest sellele linnale on pühendatud Albaania kuulsaima kirjaniku Ismail Kadare (kes on siin sündinud) raamat Kivist kroonika. Minu jaoks on olukord vastupidne - pärast linna külastamist tekib huvi Kadare raamatut lugeda.
Samuti siit pärit endise diktaatori Hoxha perekond oli varakas, sest noore mehena reisis tulevane kommunist Euroopas ja õppis Montpellieri ja Sorbonne ülikoolides. Hoxha perekonna maja on taastatud etnograafiamuuseumina ja seal puudub vähimgi vihje endisele juhile. Ainult maja perenaine meenutab meile nõukogude aegseid giide - vanatüdrukuliku olekuga range daam talutab meid kiiresti läbi tubade, jagades lühidalt infot inglise keeles ning osutades mõnedele põnevatele detailidele. Jätmata samas vähimatki võimalust tube või esemeid kauem silmitseda kui ette nähtud.
Gjirokasteris on ometi üks paik, mille külastamine õigustab minu silmis pikka teekonda sellesse linna - nimelt 1811. aastal ehitatud Zekate maja. Tegu on Ali Pasha valitsusajal püstitatud rikka linnakodaniku kindlusmajaga (oma teadmised ammutame ingliskeelsest broshüürist, mille ulatab peale külaskäiku meile peremees). Maja on küll veidi putitatud, kuid seisab tühjana. Perekond pagendati kommunistliku rezhiimi aegadel pisikesse kõrvalmajja - see on päris tore hetk, kui muldvana mustas vanaproua käe tervituseks ulatab ja binokliga vanapapi meile lahkelt zhestidega loa annab maja vaatama minna.
Selles tüüpilises elamus ei ole rohkem restaureeritud ega möbleeritud kui tarvilik - maja tekitab eriliselt hea tunde. Puidust vahelaed on nii kulunud, et pragudest paistab valgus, tubades on traditsioonilised madratsid, akende eest puidust võred ja luugid. Puidust nikerdatud kapid, madalad galeriid tubades, ukseavad ja laed lisavad kivist seintele soojust.
Kõige vapustavam ruum on ülemisel korrusel asuv vastuvõturuum, mille seinad on kaetud Ottomani ahitektuurile omaselt tulbi-motiividega (selle sümboolne tähendus oli rikkuse, tervise ja tähtsuse rõhutamine). Naaldume mugavalt maha patjadele ja vaikime, kuulates maja hääli: lahtised uksed kolkuvad, aknaluugid kriiksuvad-krääksuvad igaüks omal moel, valged õhukese kardinad plagisevad tõmbetuules. Väljast kostab koera klähvimist, laste kilkeid ja lambakellade kolinat (need tõesti ei helise, vaid kolisevad siin).
Ümbritsev atmosfäär on kirjeldamatult müstiline, kuidagi väljaspool kohta ja aega. Ootamatult haarab mind selline meeleliigutus, et silmist hakkavad heast peast pisarad jooksma. Midagi sellist ei ole minuga mitte kunagi elus varem juhtunud. Kurdan abikaasale erilist liigutuse hetke ning samal hetkel käivitatakse õues kreissaag. Purskame mõlemad naerma ja lumm ongi hajunud.

Täna ähvardab mind ootamatult hiiglaslik äikesepilv Tirana veehoidla ümber asuvas pargis, mis on ikka veel boheemlaslikult kõrge rohu ning suurte puudega mõnus ala. Siin noored kurameerivad või spordivad, pühendunud kalamehed loobivad õngi ja vanapaarid kulgevad lapselapsi edasi lükates käsikäes või siis loevad värskeid ajalehti (mida müüakse pargiteede ääres). Võib ka märki lasta, kohvi juua, paadiga sõita või muid kultuurseid tegevusi harrastada. Hoolimata lähenevast pilvemassiivist on park mõnusalt rahvast täis (võib-olla mängib oma osa see, et park asub otse ülikooli taga).
Pargis pingevabalt omavahel suhtlevaid eri soost noori vaadates meenutan hommikust käiku raamatupoodi, kus sirvisin mõningaid huvitavaid teoseid. Üks oli põhjalik uurimus albaania naistest, kes elasid oma elu meeste kombeid järgides - see oli ainuke pääsetee neile, kes ei soovinud oma pere soovidele vastavalt abielluda. Selline naine võis kanda relva ja isegi pärida oma isa maad (kui ei olnud teisi pärijaid).
Teine teos, mida end lugema unustan, on kuulus käitumiskood Kanun, mis nüüd on siis sõna-sõnalt inglise keelde tõlgitud. Kanun (e. seadus) oli veritasu aluseks ja selle töötas välja 15. sajandil aadlik Leke Dukjini. Kanun’is on 12 peatükki, näiteks: au, öeldud sõna, perekond, abielu jne. Lugesin huvi pärast läbi osad, mis sätestasid noorte meeste ja naiste õigused - õigem oleks vist öelda küll õigusetust, sest nagu selgus, ei olnud neil mitte mingisugust sõnaõigust ei abikaasa ega abielusobitaja (selline amet oli siis) valikul.
Lõpetan kohvikus kiiresti võrratu kohvi (kohvi on igas suvalises putkas oivaline, hind ca 60-80 leket ehk siis umbes 7-9 krooni) Viiendat käiku sisse lülitades jõuan juba peaaegu Skandebergi väljakule kesklinnas, kui taevaluugid avanevad. Jõuan pageda Tirana kunstimuuseumisse. Mulle ootamatult ei ole menüüs mitte albaania klassikud, vaid hoopis itaalia kunstikoguja Martani kollektsioon. Tegu on üllatavalt heatasemelise näitusega: sel ajal kui väljas möllab äike ning turvatöötajad kogunevad akende ümber, naudin uhkes üksinduses moodsaid autoreid alates Chagallist ja Warholist, lõpetades Picasso ja Mondriani'ga.
Muuseumi teine näitus on teema poolest küll minu huvidest justkui kaugel - tegu on fotoreportaazhidega eelmise sajandi alguse võidusõitudest. Aga selgub, et seal on palju toredaid detaile nagu inimeste riietus (uhked prillid või vatijoped, haakristid Berliini võiduajamisel jne), kultuurmaastikud, karikatuurid ajalehtedest (vt foto) või linnatänavatel kulgenud Monaco ralli fotod. Kahju on sellest, et üheski Albaania muuseumis ei saa ma pildi allkirjadest sotti - lisaks albaania keelele kasutatakse tavaliselt itaaliakeelseid silte.

Paar tundi tagasi tabab mind keset Tirana kesklinna deja vu, mida ootasin eilsest saati. Ühe kõrvaltänava keldriputkas suutsin hakkama saada "albaania pidzhinis" (tsitaat minu abikaasalt) lausekesega: Mirditta, nio byrek med spinaq, falemenderit (umbes: päevast, üks spinatipirukas, tänan). Imelise õhulise krõbeda piruka maitse suus - nüüd tõesti usun, et olen tagasi.
Raske on Tiranat ära tunda: puha uued majad, klaas, betoon, poodide küllus. Ja kõikjal inimesed, ikka kordades rohkem kui aastaid tagasi. Kõik kohvikud on puupüsti täis. Aga üks tähelepanek - kahetunnise ringijalutamise jooksul märkasin, et kõik joovad ainult kohvi, vett või õlut. Mitte keegi ei söö ampsugi, kui jäätis välja arvata.
Püüan järgnevatel päevadel kirjutada oma Albaania muljetest. Oma eelmisest reisist aastal 2003 kirjutasin kaunis põhjaliku artikli: http://www.epl.ee/artikkel/239135
Mõned õnnestunud fotod on ka mu vanade reisipiltide leheküljel: http://www.tarkvarastuudio.ee/qnne/travel_images.htm
PS. Siinviibimine ei tule päris kahe-nädalane nagu lootsin. Sokutasin end kaasa abikaasaga, kes taas osaleb siin ühe projekti töös. Pidime kohale jõudma esmaspäeva õhtul, aga jõudsime teisipäeva öösel kaunikesti vintsutatutena. Nimelt piiras Riiat esmaspäeval udu, mis lõi segi reisigraafiku. Nii saime soovimatult seista lennujaamas viis tundi sabas ja peatuda Riias ühe öö (aga väga heas hotellis, peab Air Baltic'u kiituseks ütlema). Otselendude asemel saadeti meid eile hoopis lennujaamadega tutvuma marsruudil Riia-Kopenhagen-Rooma-Tirana.