Kabuli päevik

Minu arusaam paradiisist: sekvoiametsade ala Vaikse ookeani rannikul Humboldti maakonnas (Põhja-Californias). Pärast India-reisi näib, et üks pretendent on lisaks: India ookeani kookospalmidega palistatud rannik Kerala osariigis.
Algul on kõike muud kui roosiline: KamAir ei stardi lubatud ajal. Seekord ei lasta meid lennujaama alalegi; hüpleme siis kümnekraadises pakases mõned tunnid värava taga. Õnneks annab tõusev päike pisut sooja. Oleme ettenägelikult ka paksult riides. Mul on hale vaadata üksikuid india ärimehi, kes õhukeses ülikonnas oma väärikust püüavad säilitada.
Kell üheksa hommikul lastakse meid pimedasse jäisesse lennujaama hoonesse, kus näivad toimuvat mingit kummalised metamorfoosid. Laed on lammutatud: siit-sealt on otsapidi rippuma jäänud puitplaadid, turritavad naelad püsti ja juhtmete rägastik loominguliselt meie ninadeni rippumas.
Paari tunni pärast maabume totaalselt teise õhkkonda. Saame positiivse shoki osaliseks: Delhi on mõnusalt soe, puhas, kerjustevaba, roheline (võrreldes Kabuliga). Etteruttavalt võib öelda, et me ei kogegi segadusi sellel reisil. Kokkulepped töötavad.
Oleme valinud Delhis kahel korral ööbimiseks sama kodumajutuse ja ei kahetse põrmugi: lennujaama lähedases vaikses rohelises elamurajoonis hoolitsevad ema Asha ja tütar Maya meie eest hästi. Lihtne puhas kodu korterelamus, asjatundlikud perenaised ja maitsev kodune toit. Viskame oma kompsud maha ja läheme lähedasse linnaparki. Istume seal oimetuna paar tundi kuni loojanguni, nautides eluolu. Lapsehoidjad mudilastega, jalgpallurid, karatekad ja käijaid (keegi ei jookse, aga kiire käimine pistab olevat vanemaealiste hindude seas väga populaarne).
Järgmisel varahommikul stardime odalennufirma Air Deccaniga Trivandrumi suunas. Ma ei tea ühtki põhjust, miks peaks maksma Indian Air lennupileti eest neli korda rohkem: teenindus on ladus ja lennukid uued. Lennujaamas ootab viisakas taksojuht, kes meid paarkümmend kilomeetrit Trivandrumist lõuna poole sõidutab.
Loomulikult teadsin, et üüritud rannamajas ei ole televiisorit, internetti ega vii sinna ka autotee. Aga ikkagi on eriline hetk, mil taksole vastutulnud majaline Hari meie kohvri pea peale krabab ja palmisallu kaob. Peagi avaneb laht: valge liivariba, vahused laineharjad, kaljused neemed. Kohalikus stiilis - palmilehtedest punutud katuse ja aknaluukidega - valge majake kaljudel, vaatega Araabia merele. Aknaluukidest sissepuhuv tuuleke kiigutab hiiglaslikku moskiitovõrku meie voodi kohal. Kuuldub vaid lainete müha ja küla hääli taamal.
Varahommikuses sumus ronin rannakaljudele: hiiglaslikud krabid kukutavad end käbedalt kaljupragudesse ja mängelvad oravad pagevad kaljudelt kookospalmidele. Kohtan üht haigrut, kes mu lähedalolekut pahaks ei paista panevat. Päikesetõusul mööduvad neemenukist kohalikud kalurid oma kipakatel puutüvedest kokkuseotud kanuudel.
Me ei seikle ringi; püüame nautida iga vähest antud hetke. Ühel õhtupoolikul külastame Trivandrumi templit ja paleed. Tolmunud ruumid vajaksid hädasti hoolitsevat kätt; siin elas maharadja vaid aasta ja pärast seda on palee olnud 150 aastat mahajäetud. Kummaline omamoodi kaunis koht, mis teeb mind nukraks.
Jalutame piki rannikut kalurikülla, mille keskmes troonib pagoodi-laadne ristiusu kirik. (Ristiusu tõi siia piirkonda juba apostel Toomas 52. aastal.) Massöör Manu (kohalikus, malayalam'i keeles "õnnelik") tuleb igal hommikul ja triigib mu valutavaid lihaseid. Sööme kõike head-paremat värsket, mida kokk Krishna meile soovitab: "Täna on kala, homme proovime krevette saada". Menüü meiega kooskõlastanud, võtab Krishna suure turukoti ja kaob küla poole toitu hankima.
Enamuse ajast lebame toolidel palmipuude vilus ja jälgime külaelanike - kes korjavad palmilehti, püüavad kala või kaevavad rannast ehitusliiva - askeldusi. Või liugleme lainetel, mask peas ja uurime kirevaid kalaparvi. Ja siis, äkki, ongi neli päeva otsas ning Kabul taas ootamas.

Astun parajas peomeeleolus lennufirma KamAir kontorisse, et kontrollida üle lennupiletid. On ette tulnud, et reisijad kaovad nimekirjast salapärasel moel ära. Nii on soovitav päev enne lendu asjad üle kontrollida. Afgaani neiu kaob (lennufirmade Kamairi ja Ariana kontorid on vist ainukesed kohad, kus töötavad teenindajatena noored daamid) meie piletitega pikemaks ajaks taharuumidesse. Tagasi tulles seletab ta, et lennuk pühapäeva õhtupoolikul ei välju; lend on tõstetud ümber esmaspäeva hommikule. Ainsa lausega on kogu meie hoolikas puhkuseplaneering segi paisatud.
Juba detsembri alguses leppisime kokku, et peame talvel korrakski Afganistanist välja saama. Otsustasime lähinaabri India - täpsemalt Kerala - kasuks. Tegime internetis ära uurimistöö; broneerisime rannamaja India lõunatipus Trivandrumi lähistel. Ostsime Kamairi piletid Delhisse ja - pärast pikemat hindade-teenuste võrdlust - India odavlennufirma AirDeccan piletid Delhist Trivandrumisse. India-sisese lennu ostmise teeb keeruliseks asjaolu, et firma aksepteerib vaid Indias välja antud krediitkaarte. Andres leidis õnneks Kabulis ühe tuttava hindu, kes meid oma krediitkaardiga hädast välja aitas.
Löödult longin koju tagasi. Andres palub India tuttava uuesti appi, et AirDeccani piletid ümber vahetada. Mina kirjutan Delhi majutuskohta asjaolude muutumisest. Meie 5-päevasest puhkusest mere ääres on saanud sujuvalt neljapäevane, lisaks neli päeva lendudeks. Ja ega ma enne meie puhkusesse uskuma hakka, kui KamAiri lennuk tõesti Kabuli lennuväljalt õhku tõuseb.
PS. Kui ärasõit õnnestub, on Kabuli päevik 29. jaanuarini puhkusel.

Andres tuleb uuel aastal koju uudisega, et tema tööandja on saatnud projekti töötajatele kaks kuulikindlat vesti-kiivrit. Ükskord saatis firma kobaka atribuudi, mis töötab kisakõrina. Küsimusega, kas kannaksin atribuuti endaga enesekaitseks kaasas. Vastasin kindlalt ei - usutavasti töötavad mu häälepaelad sama edukalt. Mulle isiklikult näib, et mida vähem on ümber silmatorkavat väärtuslikku turvakola - nagu kuulikindlad vestid ja autod - seda vähem ma tähelepanu pälvin. (Tõele au andes pälvin ma siin riigis siiski tähelepanu, aga seda oma soo tõttu.)
Sõber Viiul jäi ükskord ära planeeritud tööreis Bamiani. Nimelt pidid kaasa tulema oma autoga ka saatkonna töötajad. Turvateenistus hindas saatkonna kuulikindla maasturi liialt silmatorkavaks sihtmärgiks ning pani reisile viimasel hetkel veto peale.
Esialgu ei suuda meenutada ühtki olukorda, kus oleks kuulivest kasulikuna tundunud. Minul on õnnestunud pääseda siin vigastusteta; Andresel on arm okastraatidest. Aga selle vastu poleks kuulikindel vest ka aidanud. Külastasime nimelt ameerika veterinaare nende konteinerlaagris. Terve tänavalõik on suletud; läbi pääsevad ainult valitud seltkonna autod. Õhtu lõppedes asusime oma auto poole teele. Turvad ei lubanud meid sõiduteele, vaid sundisid puude alla kottpimedale kõnniteele, mis on okastraate täis veetud. Autoni jõudes oli meil vaja kuidagi kõnniteelt minema saada; nii Andres ennast okastraatides ära veristaski. Õnneks ei olnud haav sügav. Uued püksid läksid ka nagu niuhti, aga kohalik õmbleja paikas need hiljem osavalt ära.
Nüüd läheme õhtuti välja, taskulamp kaasa. Ehk oleks võinud kõigile töötajatele hoopis kvaliteetsed taskulambid saata?

"Vaata tüdruku pahkluid ja sul on pilt selge. Muidugi võid lisaks veel vaadata, kuidas ta kõnnib, tema kingi ja käsi. Aga tegelikult ütlevad pahkluud kõik ära," ütleb Abddullah Kunduzi elulugude raamatus. Hetk kalligraafiaklassist: vaatan juhuslikult laua alla ja märkan rättidesse mässitud rangenäolise tütarlapse võrksukkades jalgu.
Kõnnin vaiksel kõrvaltänaval. Ees lähevad omavahel kihistades kaks naist. Mõlemal elegantsed kõrged tikk-kontstega kingad - kuidas nad küll püsti jäävad sellel jääklompides teel? - ja plisseeritud laiad seelikud, mille alt välguvad pitsilised püksisääred. Paljad jalatallad vilguvad astudes. Helesinised burkad õõtsuvad teineteise suunas nagu palmid tuule käes. Vilekoori järgi, mida lasevad kuuldavale tänaval töötavad ehitusmehed, võib mõista, et daamid on noored ja ihaldusväärsed. Afgaanid on niivõrd harjunud peidetud naisolevustega, et paljastatud ihu võib esile kutsuda füüsiliselt ebameeldiva reaksiooni. Naudingu asemel läheb mehel hoopis süda pahaks...
Mäletan kummalist olukorda KamAir'i siselennul teel Kabulist Herati. Stjuardessid kandsid lühikesi seelikuid; midagi ebasobivamat oleks raske välja mõelda afgaane pungil täis lennukis. Eriti pinevaks läks olukord siis, kui üks stjuardess hakkas afgaanilt tungivalt nõudma turvavöö kinnitamist: mees läks näost suisa halliks. Afgaani seisukohalt vaadates eriliselt ebaväärikas olukord: ebasündsalt riietatud naisterahvas, kes karjub tema peale.
Pakistanis üleskasvanud rootslanna Ester ütleb hamami-käigul: "Kas sulle ei tundu vahel lääne kultuur äraspidine? Siin varjavad naised ennast avalikkuses riietega, aga saunas tunnevad end kõik vabalt. Lääne ühiskonnas käivad inimesed tänaval poolpaljalt, aga saunas pelgavad üksteise ees paljaks võtta."

Oleme langenud töisesse rutiini, mis ilmselt kestab kuni meie puhkusele minekuni märtsi alguses. Umbes kolmveerand seitse hommikul kalpsan voodist välja ja püüan toppida võimalikult kiiresti kõik oma viis kihti selga (soe pesu, puuvillane särk, puuvillane kõrge kaelusega dzemper, enda kootud kahekordsest maavillasest kampsun, lambanahast vest). Mu kohver soojade riietega hilines nädal aega, mille jooksul paistetas üks mandel kanamuna suuruseks ja sain ränga seljavalu. Õnneks pärast vattide selgatõmbamist tervis paranes kiiresti.
Toas on hommikul umbes 10 kraadi, köögis 5 kraadi. Kardinad tuleb tõmmata eest suurima ettevaatusega, sest need on tavaliselt akna külge jäätunud. Peseme ennast kõige soojema veega, mis boilerist tuleb (pärast boileri soojavilla mässimist on vesi alati vähemalt leige). Panen köögis põlema nii gaasiahju kui ka gaasipliidi praeahju. Mäletan oma talviste Siberi matkade ajast, kui tähtis on külmal ajal enda täislaadimine juba hommikul. Niisiis keedame teed ja pistame kinni sooja söögikorra: omleti ja soojad võileivad. Andrest ootab umbes pool kaheksa juba auto ning ta kaob kuni õhtuni mu vaateväljalt (aga reeglina helistame päeva jooksul üksteisele mitu korda).
Lasen endale Turquoise Mountain Foundation'ist auto järele saata üheksaks: enne jõuan pesu pesta, saepuruahjust tuha välja viia ja ämbrid täis toppida. Ostsime saepuru kahes jaos ja nüüd on selgunud karm tõsiasi, et allesjäänud laar on madala kütteväärtusega. Küta palju tahad, aga 17 kraadi tundub olevat absoluutne tipp.
TMFs on asjade eest vastutamas üksinda vaid väike habras Molly, kes näeb välja nagu teismeeas tütarlaps. Ta on tõeliselt hädas: mehed ainult noogutavad, aga keegi midagi eriti ei tee küll. Minule oleks hetkel nagu kolmes suunas tööd: Bahreinis tulevale kalligraafianäitusele on vaja meistrite portreesid, näiteid kalligraafia kasutamisest argielus (ehk siis pildistada Kabulis peal reklaamsilte) ja - kõige raskem osa - fotosid TMFi nö tootekataloogi (ehk siis näidised käsitöömeistritelt).
Üks päev, mil veel pea kõik töötajad pühasid nautimas, rooman pühas üksinduses mööda fordi õue ja püüan sättida keraamikat kõikvõimalikesse kohtadesse. Mul puudub sellise töö kogemus ja olen lõpuks külmast täiesti räsitud. Järgmisel päeval kordan sama tegevust, aga seekord tuleb mulle appi kataloogi disainer, prantslane Aurelien. Afgaanid vahivad suurisilmi, kuidas vaipu õue lohistame, treppe sulgeme ja savitellistega kaetud õue puhtaks nüüstame. Lasen valvuril kõik fordi ruumid lukust avada, lootuses mõni sobiv nurgake leida. Ekskursioon on huvitav, aga pildistamiseks sobivat valgust ja kohta ma ei leida.
Lõuna ajal pakutakse fordis alati süüa; valvurid-autojuhid-töölised saavad oma sooja riisi koos kastmega ikka kätte. Ühel päeval söön nukras üksinduses kontorilaua taga; teisel lõunal leian end koos kamba meestega põrandal (seda ei juhtu, kui välismaised töötajad kohal on), kaapides endale vakstu kohal traditsioonilisel moel leivaga riisi suhu. Kurdame vastastikku karmi talve: ma ei julge iitsatadagi, et meil kodus vesi on. Enamuse majades on vesi kinni külmunud: sulatatakse lund või tuuakse kusagilt, kus veel vett on. Ka fordis ei ole vett ega tööta WCde äravoolud. Pole ka ime: torud jooksevad väljaspool majaseina...
Kella nelja paiku lasen end koju sõidutada. Panen ahjud põlema; samuti köögi gaasiahju. Poole tunni pärast on köögis juba talutavuse piiril temperatuur; võib õhtusööki valmistama hakata. Kui Andres kohale jõuab, lülitab ta sisse generaatori (aga viimasel ajal on õhtuti üle päeva isegi linnaelekter olnud). Pärast sööki vaatame telekat: meil on kolm-neli talutavat filmikanalit, BBC Prime, Discovery ja lõputult india muusikat. Lisaks saepuruajule paneme suures toas tööle ka gaasiahju (muidu on ikka väga külm). Istume tugitoolides tekkidesse mässituna nagu mõmmikud. Külalisi pole ammu käinud; aga loodetavasti hakkavad sõbrad nüüd tagasi puhkustelt saabuma. Kella poole kümne paiku poeme tekikuhja alla voodisse, tundes rõõmu üleelatud päevast.