Kabuli päevik

Mõned nädalad tagasi taban end juurdlemast, mida ma siin riigis õieti teen. Ja miks ma siin elan. See on kummaline tunne; vaadata ennast kõrvalt huvi ja uudishimuga, nagu uurides tundmatut loomakest. Ma ei saa põrmugi targemaks. Ainus, mis ma suudan tajuda, on see, et ma lihtsalt voolan kusagile. Pole aimugi, kuhu suunas vool viib, aga esialgu lihtsalt loksun kaasa. Vahel näib, et lainetes on mõnus ulpida. Vahel tahaksin vastuvoolu ujuda, aga sellest soovist ei näi olevat suurt tolku.
Paar päeva tagasi väidab mulle Afghan Telekomi naissoost klienditeenindaja, et meie internet ei tööta - eelmistel päevadel on mulle öeldud, et on tehniline probleem -, sest oleme teenuse eest kõvasti võlgu. Juba väide iseenesest on ebaloogiline, sest Telekom on läinud üle ettemaksuga kaardisüsteemile ja viimane arve on aprillis makstud. Kaotan kannatuse ja käitun nii, nagu ei tohiks kunagi käituda – eriti Afganistanis. Hakkan karjuma. Vapper naisteenindaja helistab mõne tunni pärast uuesti ja palub mul tulla peakontorisse arvete osakonda asja klaarima.
Vantsin tund aega läbi Kabuli kesklinna kommunikatsiooniministeeriumisse, kus Afghan Telekomi kontor asub. Pool tundi läheb aega, et leida õige tuba ja inglise keelt oskav inimene. Noormees nimega Muhammad (visiitkaardil tarkvaraspetsialist) osutub asjatundlikuks. Ta prindib mõningate raskustega – selle suures kontoris on ainult üks printer, mille tahmakassett on tühi, nii et Muhammad peab iga lehekülje järel kassetti koputama – kõik arved ja samuti kasutuse väljavõtted. Istume pead koos ja arvutame kulusid-tulusid kokku. Tuleb välja, et vastavalt arvepidamisele oleme tõesti veidi võlgu. Nimelt on sel kevadel internetiühendus kehva kvaliteediga, vahel login sisse kümme korda, aga raha tiksub automaatselt ka nende minutite eest, mil mingeid andmeid ei liigu. Muhammad soovitab mul maksta nende esinduses ära võlg, pluss teha suuremas summas ettemaks, nii et kaartidega ei peaks jamama.
Otsin üles esinduse, teen ettemaksu ja tuigun rahulolevalt läbi liiklusummikute ja meeletu vinguhaisu koju tagasi. Olen raisanud ära terve ennelõunase aja. Mõne aja pärast üritan kasutada internetti, aga see ei tööta. Helistan esindusse. Miski plahvatab mu sees, kui taas “tehniline probleem” vastatakse. Peaksin tööle pühenduma, aga olen täiesti endast väljas. Istun maha, üle keha värisedes, ja lihtsalt ulun.
Edasi käitun täiesti mitte endale omaselt. Korgin keset päist päeva lahti ühe meie kallite külaliste tarbeks varutud veinipudelitest ja istun veiniklaasiga teleka ette. Leian kanali, kust tulevad kerge absurdimaiguga Briti sarjad. Kui Andres töölt koju jõuab, olen juba mõnusalt sapsus ja itsitan omaette. Ah jaa, internet - seegi saabub järgmiseks hommikuks.

Mäletan siiani oma esimest välismaist söömaaega laeva pardal rootsi lauas. Päris paljudel lugejatest võib olla sarnane kogemus ajast, mil piirid lahti läksid ja esimest korda välismaale pääses. Ilmselt pakkusin kaunis kummalist vaatepilti, kui püüdsin kõike head-paremat sisse ahmida.
Reedel otsustame Andresega minna einestama Serena hotelli buffelauda. Usun, et seekord mahustan vähem toitu, aga siiski ebaviisakates kogustes. Pistan kõike, mis vähegi isuäratav näib: eri sorti kala, värsket sinki, mangokastmes kana, grillitud juurvilju, jäätisega kuuma kooki. Kui olen enda arust lõpetanud söömise lõpetanud, juhib Andres tähelepanu nurgas asuvale sushi-letile. Selgub, et minu kõhus jätkub veel ruumi sushile ja hiidkrevettidele.
Söök on kallis - 30 dollarit nägu - aga sedakorda ka oma hinda väärt. Oleme esimest korda Kabuli kõige luksuslikumas hotellis; tunnen end siin täieliku võõrkehana. Minu jaoks on see kontekstiväline koht, kus ülikonnastatud siledad mehed oma ärijutte vestavad ja läänelikes riietes daamid minu kohalikku riietusstiili (meie majast Serenani on umbes tunniajane jalutuskäik) põlglikult mõõdavad. Serena kohta sobib Kabuli konteksti hästi sõna fake (võlts). Samas konteksis kasutatakse sõna fake Islamabadi kohta Pakistanis. St neil kohtadel ei ole ümbritsega reaalsusega suurt pistmist.
Olen viimasel ajal kaunis töine olnud - püüan iga päev kirjutada jupikese Kunduzi reisist. Samal ajal toimetan meilitsi üht Eesti teadust populariseerivat ajakirja - Biotech Estonia -, mis ilmub kord aastas.
Afghan Telekom on viimasel ajal uuendusi sisse viinud, mis on teinud elu keeruliseks. Nimelt töötas esimesed pool aastat internet suhteliselt hästi (maksime hiljem vastavalt arvele). Nüüd on siis uus süsteem, kus peame telefonikaarte ostma ja neid laadima (laadimissüsteem ei tööta, st pean mobiiliga helistama ja kõik numberid kaardilt ette lugema). Viimati tegin ettemaksu reedel, aga internetist pole haisugi. Täna olen taas Andrese kontoris - ega see pereliikme kaasatulek hea lahendus ole. Olen nagu vaikne hiireke sisse seadnud ja loodan, et võimalikult vähesed mu siinolekust märkavad.
PS. Fotod on kohalike mõistes tipprestoranist Shar-e Naw's, kus me koos Andrese kontori afgaanidest töötajatega õhtust söömas käisime.

Jõudsin üleeile õhtul tagasi. Olin nii väsinud maasturiga ringiloksumisest, et ei jõudnud miskit kirjutada. Kabuli kodu tervitas mind õitsvate roosiklumpide, ohjeldamatu aiakujunduse (abikaasa arvab, et peremees pretendeerib mõnele "kauni aia" konkursile) ja ... elektrivabade päevadega. Nii et täna tulin Andrese kontorisse tööd tegema.
Sõit läks hästi. Mul vedas ka ilmaga - Kunduzis oli kogu aeg jahe ja isegi vihmane ilm. Väga haruldane, aga minu ratastel mustlaseelu tegi see küll lihtsaks. Esimesel päeval külastasin Kunduzi provintsis Aqtepa küla (sama paika, kus käisin novembris); teisel päeval sõitsin Kunduzi provintsis Khanabadi lähistel mägedesse vaatama, kuidas edeneb uute pistaatsiametsade rajamine; kolmandal päeval vaatasin ringi Baghlani provintsis ja kohtusin külavanematega; neljandal päeval läksin Takhari provintsi väikestesse küladesse noorukeste puude istandusi vaatama ja külastasin imeilusas paigas asuvat taimekooli. Kirjutan lähemalt siis, olen Landell Millsile lood valmis kirjutanud. Võtab aega ka fotosid selekteerida ja peas segadust korrastada.
Seekordne reis tagasi möödus viperusteta. Kunduzi kandis on esimene viljasaak valmis, jõgede vesi on kõrgseisus ja pakub võimast vaatepilti. Peatusime Doshis ja sõime kohalikus restoranis (nö sakstetoas, sest minu juuresolek ei ole suures söögisaalis aksepteeritav). Ostsin suure lehtedest punutud korvitäie hõrke mooruspuumarju Khenjanis, kus maantee ääres puuvilju müüvad lapsed iga autot suisa ründasid. Salangist üleminek oli seekord muljetavaldav: praegu on mägedes palju lund. Nägime mitmeid veoautosid, mis lund alla Kabulisse transportisid; see olevat tulus äri. Kabuli suunal on suurvesi palju pahandust teinud - pea ühtki sildadest ei ole enam alles; kaldad on lõhutud ja vahel isegi osa maja allavoolu läinud. Positiivse poole pealt rõõmustas mind, et kogu tee ulatuses on nüüd uued elektriliinide mastid püsti. Nii et on tõesti ehk lootust, et järgmisel talvel Afganistani valitsus Tadzikistanist elektrit importima asub.

Sõidame kolmandat päeva Kunduzist välja. Oleme vestluses Baghlani provintsi külaelanikega, kui insener Safiulla telefon heliseb. Kabulis elav isa muretseb - ütleb ainult, et väga halvad uudised Kunduzis, palju surnuid. Baghlanist Kunduzi naasedes peatab kogu liikluse politsei - maanteel olevat miin. Kohtame Pauli, kelle autojuht teab ringteed, mida mööda tupikust ringiga tagasi põhimaanteele jõuab. Paul teab ka rääkida, et Kunduzis rünnati rahvarikkal turul saksa sõdureid - kolm sakslast ja kuus afgaani sai surma; palju on haavatuid.
Hommikul Baghlani sõites arutasime insener Safiullaga, et vaikus on Afganistanis petlik, iga hetk võib miski jälle juhtuda. Aga ma ei uskunud, et mõni tund hiljem juhtubki. Eelmistel Kunduzi-kordadel käisin turul jalutamas - see linn on olnud minu jaoks alati vaikne kena rahulik kohakene. Nüüd kahjuks enam mitte - eelmisel nädalal mõrvati ühe saksa abiorganisatsiooni autojuht. Nüüd siis enesetapja.
Tunnen, kuidas äng vajub mu peale nagu laviin. Alles eile rõõmustasin nagu laps, ronides külameestega koos mäkke ja nautides imepäraseid maastikke mu ümber. Nüüd olen selle pärast, mis mu ümber Afganistanis juhtub, nii kurb, et tahaksin maha istuda ja kõva häälega ulguda.

Näib, et homme hommikul stardin taas põhja poole, Kunduzi. Sedapuhku üksinda ja - ime küll - tööle. Mõned nädalad tagasi külastas meie kodu abikaasa tööandja Landell Millsi omanik Michael, kes oli Afganistanis käimas. Olin kaunis põnevil - miks peaks ühe eduka Briti firma omanik meile õhtusöögile tulla tahtma?
Michael tundis siirast huvi mu fotode vastu ja mainis, et on lugenud mu ingliskeelset päevikut internetis (vahel tõlgin mõned eestikeelse päeviku lood ja panen Kabul Diary nime all üles). Ta pakkus välja idee, et võiksin teha nende firmale samas laadis tööd. St pidada aeg-ajalt kahe projekti kohta päevikut. Andres töötab Kabulis loomade tervise edendamise projekti raames; firma teine projekt on seotud Kunduzi jõe piirkonnaga. Niisiis võiksin teha pilte ja kirjutada lugusid sellest, mida nägin. Firma saaks kasutada materjali erineval moel: teha Afganistani projekte tutvustava broshüüri, kasutada fotosid projektide esitlustel või panna päevikud üles veebilehele.
Mulle tundub idee toredana. Ja mitte ainult seetõttu, et mulle isiklikult tööd pakutakse - sellisel tasandil mõtlemine on ikka kaunis uudne. Väga vähe liigub Afganistani kohta isikliku vaatenurgaga infot; ikka kuivad arvud, doonorite ja ministeeriumite nimed.
Paar päeva tagasi selgus, et Kunduziga tuleks alustada kohe, sest tammide ehitamise-kanalite rajamise hooaeg on kohe-kohe läbi saamas. Olen Kunduzi projekti juhi Jellega käinud sügisel korra Aqtepa külas kaasas: veemeistri valimisel ja vaatamas kohta, kuhu kavatseti tammi rajada. Nüüd oleks siis unikaalne võimalus sõita taas Kunduzi kandi küladesse oma silmaga arenguid kaema.
Ma ei tea, kuidas internetiga lood saavad olema. Loodetavasti saan mõne lõigu siiski edastada. Aga kui mitte varem, siis hiljemalt nädala pärast olen tagasi Kabulis ja siis saate kindlasti sõidust lähemalt kuulda.

Laseme end Karimil Gulbaghi viia. Puhkepäeviti võib tajuda linna ääres nii sisse- kui ka väljavoolu: lapsed on kuhjatud autakastidesse, pered pressivad end taksodesse (naised kägarduvad kükakil tagaossa). Piknikupaikade läheduses tatsutakse ka jala, kandes vaipu, väikest gaasipliiti jt piknikutarbeid seljas. Linna sõitvad naised aga ootavad tee ääres bussi, piduriietes lapsed klanitud ja säravvalged pitsidega ääristatud püksid burka alt välkumas.
On kõige rahvarikkam kord selles hiiglaslike puudega metsikuks kätte lastud varjulises aias, mis kord kuningapojale kuulus. Jalutame ümber pargi, mis on täis palli mängivaid noori mehi ning piknikut pidavaid perekondi. Isegi üks kiik on hiiglasliku puu okste külge kinnitatud ja naised ootavad kihistades oma järjekorda, mil saab looride lehvides puulehtedesse tuisata.
Karim jutustab meile oma unistusest - osta linnavalituseslt lapike maad Kabulis. Õnneks paistab ta olevat taandunud oma eelmisest unistusest, põgeneda illegalina koos perega mingil moel Euroopasse. Mõningase arvutamise järel jõuame tulemuseni, et ruutmeetri eest äärelinnas küsitakse 6 dollarit. Aga see on siis tõesti paljas maalapp, kuhu Karim peaks vastavalt tavale müüri ümber ehitama, kaevu rajama ja hiljem ehk kunagi ka maja ehitama. Siinsamas Gulbagh'iski mäletan eelmisest aastast müüridega piirnevaid tühje maa-alasid, kuhu nüüd majad kerkivad.
Olen tänulik Karimile, kes meie peale oma väärtuslikke puhkepäevi kulutab. Mulle meeldiks kutsuda ta mõnikord piknikule koos terve oma perega (vahel võtab kaasa oma lapsi meiega jalutama), aga kohalikke tavasid arvestades - minu abikaasa kui võõras mees seltskonnas - on see suhteliselt lootusetu üritus.
Karim on olnud seni minu kõige tihedam ja otsesem kokkupuude nö tavalise afgaaniga: üks vend sai surma juhuslikust raketitabamusest pere enda kondiitripoes, teine hukkus võitluses. Kolmas vend - Andrese varasem autojuht naerusuine Puhhi meenutav Mussa - oli mudjahedin.
Särtsaka olekuga naine (olen temaga kohtunud kord Karimi sugulase pulmas), kellel on terviseprobleemid, mille ravimisest Indias ta unistab. Viis last, kelle koolitamisega Karim kurja vaeva näeb. Nö tavakoolist saadab haridus on nii kehv, et Karim otsustas panna vanemad lapsed erakooli. See osutus aga nii kulukaks, et lõpuks otsustas ta ikka ainult poja erakooli panna; tütred (eriti vanem tütar pidi tubli õppija olema) jäävad tavakooli edasi. Ta näib tundvat kahetsust, et majanduslike olude sunnil eelistama mõnd last teisele.
Mulle näib, et Karim esindab moslemit parimas mõttes: perele andunud, lastest hooliv, korralike eluviisidega, kannatlik meie kui oma maa külalistega. Loodetavasti ei teki kunagi situatsiooni, kus ta peab valima meie (reetmise) ja raha vahel.

Mõned päevad tagasi läheme nn mongoolia õhtule, mis toimub ameeriklaste konteinerlaagris. Äraseletatult: Aafrikast pärit koka juhtimisel valmistatakse aasiapäraseid vokke. Andrese boss John, kes on pikalt Aafrikas töötanud, laskub kokaga suahiilikeelsesse vestlusesse. Laager tundub mulle veel vanglalikum kui eelmistel kordadel: lisaks passide äravõtmisele ja pildistamise keelule kästakse meil ka mobiilid välja lülitada. Et me ei saaks väljapool asuvatele kurikaeltele rünnakujuhiseid anda. Missugune suurepärane painajalik paranoia-atmosfäär!
Tegelikult tahtsin kirjutada eilsest nn eesti õhtust: helistab meie riigi sõbralik esindaja Toomas ja teatab, et ta on Kabulis koos kahe eesti tsiviiliga. Tore, kutsume mehed õhtuks külla. Selgub, et Andres on Toomase järglane tema ametipostil ja Jaanus ehitusinsener. Mehed on naasnud just Laskharist. Toomase tugev päevitus moodustab terava kontrasti kahvatu Andresega; aga küllap peale aastast Afganistanis viibimist ka Andreski oma kätte saab.
Liikudes edasi sööma meie ühisesse lemmikusse Sufisse, afgaani köögiga restorani, võtame peale veel ühe eesti soost mehe. Toomasele on helistanud veel üks Andres (kas pole tüüpiline eesti seltskond, viiest mehest kolm Andrese-nimelist). Tegu on meie presidendi venna Andres Ilvesega, kes on BBCs pushtu- ja pärsiakeelsete saadete toimetuse juht. Mees, kes läks neid keeli õppima trotsist nõukogude invasiooni vastu Afganistanis.
Ta on kohalikku toimetust üle vaatamas ja ühtlasi saamas väikest peapesu objektiivse kajastamise – et miks intervjueeritakse rünnakute kajastamisel ka taliibe.
Ilves toob esile minu jaoks huvitava detaili. Afganistanis on kaks riigikeelt: pashtu ja dari; BBC neljakümnepealine toimetus on täpselt pooleks. St pool on pushtu-, pool darikeelsed. Ja et kõnesid alustades pöördub ta afgaanide poole esimesena alati pushtu keeles ja alles seejärel dari keeles. “See on eelkõige pushtude riik,” ütleb Ilves.
Mulle on mõtlemisainet. Olen tagasi jõudes iga päev sundinud end nüri järjekindlusega tund-paar dari keele tunde kuulama ja harjutusi kirjutama. Olen praegu pushtu keelest end võimalikult kaugele hoidunud. Dari keelega saab küll põhja pool hakkama, sest ka puhstud räägivad siin dari keelt. Aga ehk peaks tasakaalustatuse mõttes oskama ka pushtu keeles kasvõi tervitusigi?

Mu tuttav britt Rory Stewart märgib, et kui muud rahvad seostavad kohad kaunite poeetiliste legendidega, siis afgaanidel kipub alati seos olema surmaga seotud. Tõsi ta on. Andres ütleb eilsel väljasõidul äkki meie autojuht Karimile, kui ta järjekordset kolelugu pajatab: “Karim, sinu lood on alati kellegi surmast.” Samas, on see mõni ime, kui igas peres on mõni pereliiige hukkunud taliibi või mudjahediini või raketitabamuse läbi või mingil muul vägivaldsel moel?
Teeme väljasõidu Paghmani jõe äärde, kuhu kuningas Amir Habibullah (1901-19) laskis püstitada oma suvepalee. (Paghmani hiilgeaegadest on fotod fotoalbumis aastast 1925). Nancy Hatch-Dupree kirjeldab kolmkümmend aastat tagasi võluvat küla terassaedade, kohviku, purkskkaevude ja villadega. Ta soovitab parkida auto ja minna jalutama kuulsatesse Pahgmani jõe äärsetesse kirsipuuaedadesse. Kirsse kasvatatakse siinkandis juba kuningas Baburi aegadest alates 16. sajandist ja siinsed kirsid olevat olnud eriti hõrgutavad.
Paraku on käinud lahingud Paghmanis aastaid. Kaunitest villadest on alles rusuhunnikud ja aedadest terrassid. Vaid keset küla seisev kuningas Amanullah (1919-29) triumfikaar meenutab kummalise rudimendina kadnud hiilgust.
Esimest korda sattusime siia ühel jahedal märtsikuu hommikul enam kui aasta tagasi, kui üksik teemeister meid kuuma joogiga rõõmustas. Nüüd, reedesel varahommikul, sõidame taas autotee lõppu ja märkame üllatusega, et kõik puudealused on täis istumisplatsikesi ja kebabivalmistamise kohakesi. Käivad ettevalmistused reedese külalistetulva vastuvõtuks.
Seekord on meil kaasas – lisaks autojuht Karimile loomulikult -, ka väsimatu jalutaja Viiu ning tema Jalalabadis töötav sõbratar Inger. Marsime mööda Paghmani jõge ülesvoolu. Sellest tuleb imepärane jalutuskäik: juba järgmise mäenurga taha kadudes saavad põllud otsa ning kaovad ka nähtava asustuse märgid. Jõesäng aheneb ja mägedest allupurskuv vesi pakub metsikut vaatepilti. Kabulis kimbutab meid taas tolm; siin on õhk kristallselge ja jõevesigi joomiskõlbulik. Mõned korrad ületame ka kitsaid sillakesi – paras harjutus mööda paari kõrvu asetatud palgikest kõndida, kui all käib lainetemöll.
Kohtame vaid üksikut kuchi (rändrahva hõimu liige) noormeest, kes – ilma püksata, särgis - hiiglasliku haisva riidehunniku juures konutab, raadiot kuulab ja üksikut kana valvab. Kuchi naisi kohtame hiljem piknikupaigas, kus nad nüri järjekindlusega piknikuliste juures kerjamas käivad.
Rahulolevana piknikupaika naasnud, üllatab meid rahvamass: autoparklagi on kaootiliselt täis pargitud, nii et kardame end tupikusse jäänud olevat. Õnneks manööverdab Karim hiljem auto osavalt siiski välja. Vallutame jõe ääres ühe peretelgi ja laseme rahulolevatena kebabil hea maitsta. Lapsed mängivad vee ääres, noormehed taovad palli, mehed külitavad vesipiipu suitsetades. Kaugemal puude all paistab ka vaibal naisi istumas ja omavahel vadistamas.
Ühesõnaga, just selline hommikupoolik, mille nimel ma olen nõus Kabulis elama.

Saame Eesti valitsuselt oma eesti mobiilidele teated, mis manitsevad kodus püsima. Just seda me teemegi. Nimelt on samal ajal Kabulis mudjahediinide paraad ja välismaalastel soovitatakse paar päeva end varjus hoida. Pea kohal lendlevad mürarikkalt helikopterid ja lennukid, aga muus osas möödub küll paraad rahulikult. Mida ei saa öelda Eesti kohta: vaatame ammuli sui BBCst, kuidas purjus pööbel Tallinnas laamendab.
Viimase möödunud nädala huvitavaim sündmus oli Afgfair, põllumajanduslik laat. Selle laada tarbeks doonorite annetatud mõningate miljonite dollarite eest ehitati kapitaalne laadaplats: uhke ringeksponeerimisväljak ja telgid.
Külastame laata viimasel, perepäeval. Ligi kolm kilomeetrit varem keeldub politsei meie autot läbi laskmast, niisiis jätame auto tee äärde ja kappame lõõskava päikese all tühermaa poole, kus kompleks asub. Viimane kilomeeter on muljetavaldav, kui väravatest sisse tulles ühineb meeletu rahvavool. On vabastav näha, et lisaks meestele on laadale liikumas nii palju kaunilt riides lapsi ja naisi. Laat on Afganistani mõistes uskumatul tasemel organiseeritud: meelelahutusprogrammi pakuvad lapsed ja tuntud lauljad, avatud on söögikohad ja WCd, kohalikud firmad pakuvad oma kaupa läänelikes boksides, mis on varustet elektri ja internetiga. Päris palju pakkujaid on seotud tõesti põllumajandusega - siin on kuivatatud puuvilju, seemneid, tööriistu -, aga ka lihtsalt toidukaupu ja käsitööd.
Kõige sürreaalsem hetk saabub autoni tagasi kõmpides: nimelt on politseinikud hakanud kahtlustama, et tegu on pommiautoga! Siin maal on ju iga juhita kaua aega seisnud auto kahtlane... Seisame tükk aega abitult kõrval, kuni autojuht Karim oma koosa kätte saab.