laupäev, september 30, 2006

 

Militaarse alatooniga

Täna hommikul kell kaheksa, just siis kui Andres on lahkunud, kostab võimas plahvatus. Helistan kohe, kuid ta pole midagi kuulnudki. Mõni tund hiljem sõidan plahvatuskohast mööda: enesetapja on end lõhanud siseministeeriumi õuel, otse koolimaja vastas. Lapsed olid õnneks juba koolis, aga ikkagi on palju hukkunuid, vigastatutest rääkimata.
Üldiselt ei tunne me end enesepommitajate poolt ohustatud olevat. Nad tavatsevad end lõhata - reeglina hommikupoolikul - sõjaväeosade (või -kolonni) või oluliste ametiasutuste juures. Andres töötab õnneks tähtsusetus instituudis linna serval. Ainus kokkupuutepunkt tundub olevat nende lennujaama tee, aga õnneks seal tihti sõitma ei pea.
Eilsest. Meil on haruldane kohtumine, peaaegu et ajalooline. Õnnestub külla meelitada Toomas Kahur, esimene eesti diplomaat (täpsemalt küll tsiviilametnik) Afganistanis. Et ta suundub peagi edasi Helmandi provintsi, siis pingutame mõlemalt poolt, et enne ikka trehvata.
Toomas elab hetkel lennujaama kõrval asuvas baasis KAIA ning ta tohib sealt reeglina väljuda vaid kahe saatja (eesti sõdurpoisid) saatel. Andres sõidab Karimiga meestele järele ja naaseb, kaks meest slepis. Seekord on saadikul õnnestunud üks turvamees “ära rääkida”.
Istume õues, sööme spagette-puuvilju, uudistame üksteist ja lobiseme maast-ilmast. Meie külalised on kaunikesti erinevad: Toomas on reipa olekuga diplomaat, aval ja jutukas. Samas pole tegu tegu mingi hellikuga, näiteks on töötanud 1998. aastal Kosovos.
Toomast saatev vaikne sõdurpoiss Erki on seevastu kuus kuud Helmandis teeninud ja naaseb peagi Eestisse. Jutu sees tuleb välja, et Afganistan pole esimene karm koht sõdurpoisi teenistuslehel; Erki on ka Bagdadis olnud.
Toomas kutsub meid baasi külla. Otsustame Andesega, et üks kord võiks ju sõjaväelaste elu lähemalt vaadata. Lahkumisel tõmbavad mõlemad selga kuulikindlad vestid ning Erki võtab kaenlasse automaadi. Karim sõidutab meid baasi ning Erki tööpäev on sellega läbi.
Baasi sissesaamisega õnneks raskusi ei teki. Kõigepealt uurime lähemalt Toomase eluruumi konteinermajas. See on kaunis ruumikas; siia mahuvad ära nii voodi, riidekapp kui ka laud. Siin on terve kontorijagu tehnikat nagu satelliittelefon ja -modem, arvuti, fotoaparaat jm. tarvilikku. Mingi luksuskoht see küll pole; tualettruumidki asuvad teises konteineris.
Tuba üle vaadatud, suundume eksursioonile. Eksootiliseim osa – minu jaoks – on hiiglaslikest kivikottidest tunnelid, mida mööda peaks siis saama liikuda ohutult rünnaku ajal. Võtame baasi sööklast tee ligi ja naudime vaadet Kabuli lennuväljale. Lennujaama serval on reas ka riikide lipud; eesti lipp on lennuteenindusputka otsas eraldi koos Kanada ja USA lipuga. Toomas piilub korra ka sisse, aga kahjuks on siin töötavad eestlased hetkel ära.
Edasi eksurseerime mööda territooriumil asuvaid kauplusi: need on linna serval asuvate supremarketite pisisõsarad. Pluss veel mõned. Ühte jõllitab Toomas tükk aega uskumatult ja väidab, et hommikul seda kauplust ei olnudki. See võib vabalt võimalik olla: kauplus tähendab siin kaupade merekonteinerisse laialijaotamist ja ukse juurde kassaaparaadi panekut. Teenindajad on peaaegu eranditult kollase rassi esindajad.
Baasis torkab silma päris palju naisi. “Mõned neist on neetult ilusad,” arvab Toomas. Mulle tundub kaupade valikut vaadates, et tugevamale-õrnemale soole mõeldud kaupade tasakaal on nadi. Ja kellele on mõeldud riiulitäis Barbisid?! Sobrame siis huviga ja leiame mõned käisteta sõjaväelapilised seksikad maikad.

neljapäev, september 28, 2006

 

Romantika á la Kabul

Jalutame Andresega pärast tööd tema töökaaslasele Davidile külla. Ehkki Kabul on väidetavalt alkoholist tühi, pakub David meile tont-teab-kust-hangitud valget veini. Istume väikese võõrastemaja Le Monde mugavalt sisustatud varjualuses ning naerame südamest kahe väikese graatsilise gaselli uskumatuid õhkuhüppeid ja ringituiamist. Märtsis sündinud gasellid on selles aias piimapudeli najal üles kasvanud ja paistavad end suurepäraselt tundvat: kõik roosipõõsad on kuni nosimiskõrguseni laastatud. Lahkudes osutab David meile kõrvalaeda, kuhu mõni aeg tagasi maabus rakett...

Jalutame koju tagasi laskuvas hämaruses. Ehkki kõnnime ühel linna suurimatest tänavatest, kihutavad meist mööda vaid üksikud autod. Viimasedki kaupmehed sulgevad rabistades oma ubrikuid. Igaüks kiirustab päikseloojanguks koju, sest ramadani tõttu on olndud päev otsa söömata-joomata.

Kui nüüd on päeval mõnus, eesti suvega sarnane soojus, siis õhtud on muutunud tublisti jahedamaks. Suvel valitses linna saja-ja-kahekümne-päeva-tuul, mis loopis silmad tolmu täis ja valmistas suisa piina. Nüüd on õhk klaarim, räiged haisud taandunud ning jalutuskäik õhtuvalguses suisa nauditav.

Istume õhtuti pikalt oma majakese ees terrassil. Kabuli vaiksed õhtud mõnes müüritaguses aias võivad olla omamoodi imelised: lõhnavad roosid, õhus heljub eriline raske sumedus, pea kohal pikeerivad välkkiirelt nahkhiired. Kõrged müüridki saavad pimeduses teise tähenduse kui päeval, tekitades pisikese suletud turvalise maailma illusiooni.


 

Elu tõsiasjad

Päevad mööduvad sisseseadmise tähe all: koostame pikad nimekirjad ajadest, mis tunduvad vajalikud pimeda, külma ja igava talve möödasaatmiseks. Meil on tohutult vedanud: enamik üürile antavaid maju on tühjad, nii et kogu sisustus tuleb hingehinna eest osta. Aiamajas on kõik olemas – lisaks mööblile vaibad, külmkapp, gaasipliit, isegi hiidvana pesumasin. Peremees on imelahke: ta lubab jagada nii satiühendust kui ka anda televiisori koos DVD-mängijaga. Kui perenaise käest tolmuimejat laenuks lähen küsima, antakse seegi mulle lihtsalt kaasa.

Kommunikatsiooni näide. Sõna “tolmuimeja” dari keele sõnaraamatutes ei ole ja nii ma siis zhongleerin sõnadega “on teil”, “põrand” ja mörisen juurde “uu-uu”. Naine läheb naerdes majja ja tuleb tagasi õige riistapuuga. Sõnaühendit “dzhorú barq-e” pole suutnud tuvastada: barq-e tähendab küll “elektri”, aga põhisõna pole taas sõnaraamatutes.

Millest me veel unistame? Esimesel kohal on raadiotelefon (selle kaudu saaks dial-up interneti). Nimekirja lõppu jäävad hobiasjad nagu kitarr või drenazhöör. Eraldi teema on ahjude soetamine (igasse ruumi tuleb ahi). Eelmisel aastal saime just Eesti majja gaasikütte. Nüüd tuleb puutassimisega uuesti alata, sest puit on kõige odavam ja ka ohutum. Gaasihjud ei näi usaldusväärsed; eelmisel talvel suri gaasilekke tõttu magamise pealt kaks välismaalast.

Elektrivarustus on igas rajoonis erinev. Meil on õhtuti isegi linna elekter olnud, aga varsti on ilmselt pidu läbi. Peremehel on varuks inverter. Sellise võimsusega riistapuu, mis kogub elektrivõrgust elektrit ja millest piisab üheks õhtuks lae- ning seinakontaktide vooluks. Lisaks on pererahval väike, 1-kilovatine generaator, millest piisab samaks otstarbeks. Õnneks oleme seni ilma mürata toime tulnud.

Ajan juttu Andrese afgaanist projektijuhi Safiga, kes kirjeldab väljaminekuid oma majas: nende linnajaos pole peaaegu üldse elektrit. Nii käiatakse päevas ca viis tundi 5-kilovatist generaatorit. Sooritame mõned arvutustehted ning saame tulemuseks 200 dollarit kuus. Ja seda maal, kus õpetaja ja politseinik saavad palka 40 dollarit.

esmaspäev, september 25, 2006

 

Kolime afgaani perre elama

Asjade kolimine uude elamisse möödub viperusteta. Nagu eelmiselgi korral, teeme pärast asjade sissekandmist varustusringi mööda poode ja turgu. Suurim üllatus tabab meid supermarketis: nimelt selgub, et kõigist kolmest välismaalastele mõeldud poest on alkohol eemaldatud. Iseendast oligi kummaline, et Kabulis lai alkoholivalik kättesaadav oli. Poes kohtas alati mundrimehi, kes ohjeldamatuid varusid ostukärudesse ladus.

Toad on värskelt koristatud ning üleliigsed mööblitükid välja tassitud. Vaid baarilett (?!) on minu palvetest hoolimata alles jäetud. Pärastlõunal istume oma majakese ette verandale, viinamarjad nii pea kohal kui kausis, õhtupoolikut nautima.

Kapteni maja asub meie eelmisest elukohast ehk viie minuti kaugusel vaiksel tupiktänaval. Krundil asub suur maja, kus elab ta koos naise ja noore naissugulasega ning meie väike õuemajake.

Maju ümbritseb pisike aed, mis on põnevalt sopistatud ning täis hästi hooldatud roose-pelargoone. Aias on ka suveköök ning mitu linnupuuri. iiHiigelsuures puuris sädistab rõõmsalt umbes paarkümmend lindu: papagoisid, tuvisid, kanaarilinde ja jumal teab veel mis sorti igas värvitoonis värvilisi tiivulisi. Väiksemas puuris on sebivad uudishimulikud kakaduud.

Kapten teeb viisaka zhesti ja kutsub meid õhtust sööma. Abdul Zaheril on olnud erakordne saatus. Piloodina sattus ta oma lennukiga õnnetusse Londoni lennuväljal. Pea kõik hukkusid, ta oli üks kolmest ellujäänust.

Pimeduse saabudes pakub kapten meile oma hobipesakeses (see on maast laeni täis muusikakassette, raamatuid ning muusikariistu) väikese pitsi. Muide, Viru Valge klaasidest. Selgub, et klaasid tõi kingiks kurikuulus Eesti piimatööstur Haidari. Abdul Zaher põeb suhkruhaigust ning alkohol-suits on talle tegelikult keelatud. Ometi püüab ta väikese pitsi võimalusel võtta ning kui naine silmapiirilt kadunud, lipsab käsi ka sigaretipaki poole. Aasta tagasi ampuleeriti mehel üks jalg ning nüüd hüppab ta karkudel ringi. On silmnähtav, kuidas see uhke võimsa kehaehitusega mees oma puuduva jala pärast kannatab.

Hiljem pistame mõnuga kapteni naise valmistet riisi ja liha. Ilusate silmadega daam katab kogu aeg meie eest oma suud. Põhjus selgub, kui ka korraks räti langetab: suust paistab vaid üksik hammas ning paistes igemed.


 

Ramadani eelõhtul

Maabumine Dubaisse ning sealt edasi Kabulisse möödub seekord üllatusteta. Kui mitte arvestada seda, et meie kohvrid saabumata jäävad. Ette rutates võib öelda, et meil veab: juba järgmisel päeval saabubki pagas Kabulisse. Kohvrite viibimine sellel liinil on tavaks saanud. Meeskonnajuht Johni pagas saabub nädalase hilinemisega ning sealt on kadunud juustutagavara... Pärast kohvrite läbisorimist veendume rõõmuga, et asjad – kaasa arvatud kingituseks mõeldud shokolaad - on endiselt alles.

Karim viib meid Andrese töökaaslaste Johni ja Giuseppe elamisse, mis iseendast on päris armas, poissmeeste-stiilis. Pakutakse mitmeid ruume, aga laiskusest tingituna tassime vaid oma laia madratsi teisele korrusele ja olemegi öömaja ettevalmistamisega ühel pool.

Ehkki magamatusest loiud, läheme veel samal õhtupoolikul külla erupiloot Abdul Zaher Attayee’le. Vaatame tema õuemajakese uuesti üle ja ütleme oma jah-sõna. Minu jaoks on elamisel ainult üks silmnähtav puudus: kõik aknad on ühes suunas, nii paistab päike majja ainult hommikupoolikul. Lisaks on ruumid mööbliga ülekuhjatud. Palun tõlgi vahendusel pereprouat, et ruumidest osa mööblist ära viidaks.

Veerand tunni pärast on meil kapten Attayee’ga käed löödud ja kaheksasada dollarit esimese kuu eest tasutud. Elektriga saab siin keeruline olema (igal teisel õhtul on mõni aeg elektrit) ning lahendada tuleb ka interneti-probleem. Aga vesi on tänu pumbale kraanis alati olemas ning eluruumid Kabuli standardeid järgides enam kui korralikud. Rahulolevalt tuigume oma ajutise kodu poole tagasi.

Järgmisel hommikul selgub, et lisaks kohvritele on ootamatult saabunud ka ramadan. Esmalt tähenda see meestele mitut vaba päeva. Teisalt tekitab ramadan hommikuses menüüs segadust: Andrese kolleegide maja väravas asuvast leivaputkast hommikust värsket naan’i (lapikleiba) ei saagi. Longime siis tänavale ja ostame imemagusa meloni. Arutame, et jalutamine pingeid ei tekita – tagasitulek on ikka täiesti midagi muud kui esimene maabumine.

Lobisen pikalt Johniga. Esmane tutvus meeskonnajuhiga jättis mulle kehvapoolse (ebasõbraliku) mulje. Nüüd tundub ta vägagi jutukas, rääkides muivel sui oma hullust hipiaegsest noorusest: sinna mahub nii kanepisuitsetamist kui kõike muud. Midagi tundub sellest hullusest ka alles olevat: nimelt on John toonud Afganistani kaasa vana mootorratta jupid ning vajalikud tööriistad. Tema terve mõistuse säilitamise projekt kujutab endast vabal ajal motika kokkupanekut.

Võrratult sõbralik itaallane Giuseppe möllab kogu aeg aias; tunnen seda vaevu ära. Kuna lisaks aednikukalduvustele on tal kalduvus unetusele, ärkan ühel ööl kääride klõbina (Giuseppe lõikab närtsinud õisi) ning teisel ööl veekohina peale (Guiseppe on otsustanud pumbata kaevust täis kõik majas asuvad suured anumad).

kolmapäev, september 20, 2006

 

Tagasi Afganistani

Täna õhtul asume tagasiteele Kabulisse. Asume hetkel poolel teel Prahas, kus oleme mõnuga kultuuri sisse ahmimas. Kabulis pole teatavasti ei kontserte, näitusi. Isegi televiisorit pole (mitte et ma selle järgi igatsust tunneksin).
Halb uudis on see, et mõned päevad ei ole ilmselt meist kuulda. Maabume esialgu Andrese töökaaslaste majja, kus polnud viimati veel elektritki, internetist rääkimata. Aga püüan nädala lõpus end Andrese töökohta kaasa sokutada, et te muresse ei jääks.
Hea uudis on see, et kapten Attayee õuemajake on veel vaba. Kui me endiselt kaubale saame, on lootust peagi end afgaani pere tiiva alt elamast leida. Loodetavasti saab siis koju ka interneti ning päevik taas elu sisse.
Kohtumiseni Kabulis!

This page is powered by Blogger. Isn't yours?