Kabuli päevik

Veedan eilse hommikupooliku vaibapoodides. Käin jälle omapead väljas ringi kondamas. Hetkel tundub, et kriminaalide kamp, kes nabisid kinni sakslanna, on trellide taga ja olukord Kabulis jälle rahulikum.
Ehkki oleme Kabulis elanud pea poolteist aastat, ei ole ma siiani koju ühtki vaipa, tikandit või padjakatet soetanud. Vahel oleme lähedastele kinke toonud, aga end vaeslapse ossa jätnud. Niisiis jõuan kolme vaibapoodi - see on karmim ettevõtmine kui kirjutatuna näib. Poed on maast laeni vaipu täis virnastatud. Nii et istud põrandale, kirjeldad umbkaudu oma soovi ja siis hakatakse su ette vaipu laotama. Ma olen kehv klient: on mingi spetsiifiline arusaam sellest, missugune võiks olla vaip meie kodus. Probleem on aga selles, et ma ei oska soovi iseendalegi täpselt kirjeldada. Igatahes näib suurem osa Afganistani vaipu mulle disainilt raskepärased ja koloriidilt liiga tumedad.
Viimases, kolmandas poes, leian ühe kindla Balutshistani perekonna käekirja, mis mulle meeldib. Kandaharist pärit peremees juhtub olema inglise keele oskaja; ta jagab mulle selgitusi, olemata vähimalgi määral pealetükkiv. Ühel hetkel taban end seljaga vastu vaibavirna istumas ja Saleh Mohammad'i monoloogi kuulamas.
Ma ei tea isegi, mis mind tema kõne juures nii puudutab. Kas see, kuidas ta oma pereäri vaikset allalkäiku kirjeldab: "Kujuta ette, et meil on siin äri juba kolmkümmend aastat. 1970ndatel me ei avanud äri enne kella 11 ja siis sa vaatasid aknast välja, kuidas turistid kooserdasid mööda Chicken Streeti ja koputasid veel suletud äride ustele, et laske meid sisse."
Või see, kuidas ta oma maa käekäigu pärast südant valutab: "Ma loen kogu aeg uudistest neist miljarditest, mis siia on antud. Kas sina tead Kabulis teid, mis on korda tehtud? (Tõele au andes tean kahte tänavajuppi.) Kuhu küll need miljardid kaovad, ma ei suuda aru saada. Kuidas saab olla nii, et parlamendi- ja valitsuseliikmed ostavad endale välismaal kinnisvara, aga meie, tavaliste inimeste olukord, ei lähe kuidagi paremaks."
Või kuidas ta ütleb oma pere kohta: "Meie lastel on Kandaharis olematu tulevikuperspektiiv. Tead, peamine on haridust saada. Aga mis haridusest me saame rääkida, kui turvaolukord on nii kehv, et kooliski ei saa käia."
Saleh Mohammad ei ütle mitte midagi uut tegelikult. Aga see, kuidas ta vaikselt ning väärikalt arutleb, läheb mulle hinge ja puudutab mind sügavalt. Eelmisel õhtul vaatasime just suurepärast (loe: depressiivset ja sugestiivselt masendavat) filmi Osama, mis lõi väga usutava Afganistani-pildi. Nüüd tunnen, et kui vaibakaupmees pikemalt kõnelema jääb, on oht, et hakkan lihtsalt nutma. Mingist hetkest kahanevad mu vastupanuvõime ja osavõtusoov olematuks. Tunnen, et Afganistan ripub mul nööriga kaelas nagu veskikivi; nöör kägistab ja raskus kisub ligi maad. Tean, et olen tegelikult üks õnnelik inimene: eestlasena saan endale lubada luksust siit maalt lahkuda. Juba homme. Afgaanid peavad aga siin vastu pidama ja uskuma, et homme on siin parem.

Ühel õhtul räägib meile norralanna Inger, kes töötab Save the Children organisatsiooni heaks Jalalabadis, oma taktikast. Jõudmaks sõnumiga rahvani, püüab ta arendada koostööd mulladega. Et mulladel on suur mõjuvõim, tuleb saada nendega jutule. Kui ikka mulla ütleb oma reedeses kõnes maha, et oodake oma pulmaööga ikka seni, kuni tütarlaps on neiuikka jõudnud, on sellest raudselt enam kasu kui välismaise organisatsioonide töötajate selgitustööst. Muide, Inger väidab, et laste õigused ÜROl ja islamiühiskonnal on kaunis sarnased. On vaid kaks põhimõttelist erinevust: siinsetel lastel puudub usuvabadus ning adotpeeritud laps ei oma samasid õigusi mis “tavaline” laps.
Mu sõber Jeani üks reporteritest Helmandis kirjutas aga eelmisel nädalal loo elust Musa Qala’s: mingil hetkel talvel tekkis seal võimuvaakum ja Taliban võttis ohjad enda kätte. Põhiline võit kohaliku rahva jaoks on see, et valitseb rahu. Huvitavaks teeb loo fakt, et Taliban käitub täiesti uuel tasemel. Koguvad küll maksu, aga muus osas on suhtumine muutunud: inimestega käiakse ümber viisakalt, habeme(tuse) kallale ei tulda, naisi ei sunnita koju, muusikat võib mängida, lapsed võivad kooli minna. Viimase osas on küll mõningad vasturääkivused: tüdrukud praegu koolis ei käi, sest taliibid tahavad, et tüdrukutel oleks oma kool. Ja õppetükkide osas meeldib neile samuti ettekirjutusi teha: pigem õppida tähte “alif” (tähestiku esimene täht) läbi sõna “Allah” mitte “anar” (granaatõun).
Paraku on inimestel hirm sees Talibani rezhiimi eelmist palet mäletades ning paljud käituvad instintiivselt ettevaatlikult ka siis, kui taliibid neilt seda ei nõua. Osad pered on aga külast lahkunud, kartes võõrvägede rünnakut. Viimase osas paraku oligi ettevaatlikel afgaanidel õigus: paar päeva tagasi loen uudistest, et Musa Qala’s toimuvad kokkupõrked valitsusvägede ja taliibide vahel. Ühes majas, kus toimub kihluspidu, saab surma 18 inimest (sh kolm väikest last ja kaks naist).

Jooksen kokku Rory Sterwartiga (fotol), oma sõbraliku tööandjaga Afganistanis. Avaldame vastastikku heameelt selle üle, et on lootus kohtuda septembris mu kodulinnas Tartus kaitseministeeriumi korraldataval Afganistani-teemalisel NATO konverentsil. Lisaks Rory ettekandele olen huvitet ka teistest mittemilitaarsetest ettekannetest. Mu abikaasa töötab siin EL finantseeritud projekti raames ja lippab pidevalt EL esinduse vahet. Seetõttu oleks ju täiesti asjalik kuulata ka näiteks ELi Afganistani esindaja ettekannet.
Tegelikult ei ole minu osalemine võimalik, selgub tänasest kaitseministeeriumi vastusest - neil ei ole "kohtade piiratuse tõttu" mulle võimalik sissepääsu võimaldada. Olen valmis ka seistes kuulama, aga ma ei usu, et asi tegelikult selles on. Äraütlev vastus ei olnud üllatus. Oleks tõepoolest olnud liig soovida, et kaitseminsteerium leiab koha ainsale eesti ajakirjanikule, kes elab Afganistanis.

Laupäeval levib kulutulena uudis, et Kabulis on ühest väikesest kiirsöögiputkast röövitud sakslanna. Koht asub parlamendi, politseijaoskonna ja abikaasa töökoha lähedal; vaid viisteist minutit varem ostab Andres söögikohakese kõrval asuvast pagarikojast leiba. Politsei jõuab kohale kiiresti ja avab tule - ja kogemata saab hoopis surma juhuslik taksojuht. Pühapäeva õhtul näitab kohalik telekanal Tolo videot, kus dari keelt rääkiv sakslanna loeb ette röövijate nõudmisi. Selle loo kirjutamise hetkel, esmaspäeva hommikul, on Afganistani politsei sakslanna kurikaelte küüsist kätte saanud.
Minus tekitab see lugu ebameeldivalt kõheda tunde. Ehkki oleme viimasel ajal inimröövi uudistest küllastunud – juuksekarva otsas ripub 19 korealase saatus ja endiselt on pantvangis ka üks saksa insener - , on need lood siiski aset leidnud lõuna pool. Viimane kord toimus inimrööv Kabulis kaks aastat tagasi; nii et olen seni end kaunis rahulikult tundnud pealinnas ringi kooserdades.Meenutan turvatreeningus räägitut: ehk peaks minusse tekitama positiivseid tundeid fakt, et inimröövi ohvriks on peamiselt mehed (aga viimasel ajal ongi hoopis naised ohvriteks) või et tõenäosus ellu jääda on 60%? Olen seni kaunis külmavereliselt turvatreeningu soovitustesse suhtunud, välja arvatud rusikareeglid nagu silmad lahti hoida ja mitte käia samal trajektooril samal kellaajal. Pole nagu põhjust olnud seni väga muretseda. Pigem pabistan Andrese pärast, kes käib tööle ja lõunat söömas nagu kellavärk.
Mind puudutab valusalt ka üks isiklik kokkupuude: Kunduzi jõe projektist kirjutades tutvusin insener Rabi Amaj’iga, galantse ja jutuka afgaaniga. Ta oli uhke oma haritud laste üle ning soovis, et tutvuksin tema ajakirjanikust tütrega. Nädal tagasi, mil püüan Rabiga ühendust saada, jõuab minuni teade, et ta on töölt lahkunud Kabulisse perekonna leina tõttu. Kuri kahtlus osutub tõeks: mõni aeg tagasi tapetud naisajakirjanik Shakiba Sanga Amaj oligi naerusuise Rabi tütar.
Mõtlen praegu suurima rõõmuga, et pooleteise nädala pärat oleme teel Eestisse puhkama. Tavaliselt rahuneb külmemaks ajaks madin maha; loodetavasti juhtub nii ka sellel aastal. On ka uusi tuuli puhumas: pärast eelmise nädala Kabuli rahukonverentsi – kuhu viimaseks päevaks jõudis kohale ka Pakistani president Musharraf – on Pakistani väed tõsiselt piiri ääres taliibidega madistama asunud. Kui kurikaelu sealkaudu enam üle tulla ei saa, peaks meiegi olukord siin Afganistanis rahulikumaks minema.
PS. Fotod on Takhari provintsist. Päevadest, mil minu giidiks oli Rabi Amaj.
PS2. Kui olen loo juba üles laadinud, helistab abikaasa ja palub mitte kodust väljuda. Talle räägitakse veel kahest katsest röövida välismaist naist - Waziris, mis on uskumatult ülbe, arvestades et iga maja ees on valvurid - ja meist mõnesaja meetri kaugusel UNICA külalistemaja juures.

Viimasel ajal on Kabulis arutlusainet andnud Deborah Rodrigueze bestselleriks kujunenud raamat Kabul Beauty School. Plaanis olevat Hollywoodis film vändata, peaosas Sandra Bullock'iga. Tutvusime Debbie'ga suhteliselt meie Kabuli-elu alguses, mil püüdsin meeleheitlikult endale tööotsa leida. Kabul Coffee House ja Oasise ilusalongi perenaine Debbie pakkus mulle kohvikuperenaise tööd kohvimajas. Ta arvas, et võiksin töötada tasuta - et tasuks on siis kasulikud suhted, mida võiksin sõlmida. Ma ei näinud suurt mõtet töötada Afganistanis tasuta välismaalase äris välismaalaste heaks. Debbie ise jättis paraja jutupauniku mulje; iga hinna eest püüdis ta mind oma juuksurisalongi meelitada. Mina olen paraku tõeline sõraline; kui mind midagi tegema püüda sunnitakse, käitun vastupidi. Nii pole siiani Kabuli "elitaarsalongi" sattunud. Hiljem tegi Debbie sõbratar mulle pakkumise, et võiksin nende adopteeritud lapse hoidjaks hakata, sest nad ei tahtavat afgaanitarist nanny't. Keeldusin viisakalt, aga resoluutselt.
Pärast selle kerge öökapiraamatuna vormistatud loo (kirja on pannud raamatu Debbie sõbranna) läbilugemist tunnnen, et olen kaunis kuri. Loo üks telg on egotripp, mida kaunis pidetu - et kiriku rüpest peoloomaks, tööle juuksurisalongist vangivalvuriks ja sealt oma puntrassejooksnud elu eest pakku Afanistani - daam läbi on läbi elanud. Kellele meeldivad paljastused, siis sellele raamat ilmselt on mokkamööda.
Teine külg on siis elu Kabulis. Paljud detailid tulevad tuttavad ette, mulle meeldisid ka erialased kirjeldused siinsete naiste ilu- ja meikimiskommetest. Aga mingi sisu otsija tüüp Debbie küll ei ole. Ta tegutseb enne kui mõtleb ja siin maal lahmimine kasulik omadus just ei ole. Näiteks palub ta üht oma naisõpilast tantsida endaga koos peol, kus viibib nii naisi kui mehi. Õpilane nõustub viisakusest. Aga Afganistanis ei saa suurimat häbi naisõpilase kohalviibivale abikaasale ette kujutadagi, kui naise tantsimine võõraste meeste ees.
Loogikavaesust demonstreerib Debbie järjekordne, seekord salajane, abielu afgaaniga. Ta süüdistab meest, et too abielust oma Araabia Ühendemiraatides elavale perekonnale ei räägi. Samas saavad tema USAs elavad ema ja pojad teada tema uuest abielust ajalehest.
Halvim osa on kahtlemata ilusalongis töötavate naiste - keda Debbie nimetab oma headeks sõpradeks - lood. Iseendast on ju huvitav lugeda intiimseid detaile pulmaöödest või perekonnaelust, aga nende lugude eest makstav hind on liiga kõrge. Debbie ise ei saa enam kunagi ilmselt Afganistani tagasi pöörduda. Et ta raamatuga on tuntuks saanud, ilmselt selleks enam vajadust polegi. Paraku on naiste lugusid lugedes võimalik üks pluss üks kokku panna; vaevalt Debbie afgaanist abikaasagi õnnelik on enda kohta intiimseid detaile lugemast. Ilukoolis õppinud naiste ja perede elu on kahtlemata suures ohus. Üks pere on ähvarduste eest juba põgenenud Afganistanist, teised värisevad oma elu pärast. Naised on kinnitanud intervjuudes, et ilukooli pidaja lubas raamatu edu korral neid maalt väljumisel toetada; raamatu avaldaja raiub vastu, et midagi sellist pole olnud. Igatahes näib mulle, et Debbie käitus lubamatult vastutustundetult, pannes teda usaldanud naiste intiimsete lugude avaldamisega ohtu nende elu.

Abikaasa tuleb koju rõõmustava uudistega: õnnestus saada allkiri viisataotlustele. Seni oleme nimelt saanud oma viisad Londonist, aga suvel avastame ehmatusega, et viisad saavad enne kojusõitu otsa. Kohaleapealsele viissataotlustele oli vaja aseminister Jawadi allkirja, mis näis kaunis lootusetu ettevõtmine. Pakun mingi hetk, et lähen dokumentidega ise Jawadile külla - olen kaunis kindel, et ta mäletab mind hästi meie tuttavakssaamise asjaolude tõttu.
Nimelt peatus aseminister samas võõrastemajas Kunduzis kus minagi. Jõe projekti rahvale mõeldud majapidamine oli pisike; vaid viiekesi me seal ööbisimegi. Aga et aseminister oli hea sõber projektijuht Jellega, siis oli ta oma komandeeringu ajal samuti seal peavarju leidnud. Esimesel ööl ärkasin kell neli hommikul selle peale, et minu toa seina taga lülitati tööle generaator. Läksin täiesti endast välja – samahästi võiks pead töötava traktori mootori kohal hoida. Otsisin üles valvuri ja käskisin generaator “kustutada”. Väljas juba hahetas ja mind ajas raevu hoolimatu suhtumine meie kõigi suhtes, kes me kell seitse tööle pidime sõitma. Valvur vaidles vastu, et üks külalistest vajab valgust, aga generaatori ta siiski välja lülitas. Hiljem seletas Jelle, et võõrastemajas peatub ka aseminister, kes vajab elektrit hommikuseks palvuseks. Hoidusin mitu õhtut toast välja minemast, kui nägin ministrit õuel, aga lõpuks õnnestus meil ikkagi kokku joosta.
Aseminister osutus mesimagusaks härrasmeheks, kes mind endale külla püüdis meelitada. Ta tahtis hirmsasti vestelda ka kõikvõimalikel libedatel teemadel nagu minu arvamus naiste olukorrast Afganistanis, minu abielu, abielueelne seks jne. Ta ei näinud kiirustavat koju Kabulisse tagasiminekuga – seal oli ootamas teda naine ja majatäis lapsi (kakskümmend kaks).
Eile. Andresel õnnestub peale üht koosolekut end Jawadile külje alla poetada ja allkirja paluda, meenutades kohtumist Kunduzis. Edasi muutub mu abikaasa kaunis kohmetuks, kirjeldades, kuidas Jawad oma sõrmekesed tema omadest läbi põimib ja ta oma kabinetti talutab. Abikaasal on tublisti tegu oma käe vabastamisega, aga allkirjad ta kätte saab.
Saan südamest naerda. Alles paar päeva tagasi nihutas Andres end autos minust nii kaugele kui võimalik – tegelikult ei puutunud me õladki kokku -, öeldes, et “mida inimesed nii mõtlevad”. Samas kui tänaval on kaunis tavaline vaatepilt, kuidas täiskasvanud abielus mehed üksteise vastu liibunult - nagu meil armastavad paarid – ja sõrmed läbipõimunult põsk põse vastu miilustavad.

Meil on Kabulis taas olukord, kus kolmeks päevaks soovitatakse koju jääda. Toimub jirga e rahukonverents, kus peavad ühiselt nõu afganistani ja pakistani poliitikud. Pakistanist on kohale tulnud üle kolmesaja tegelase. Eemale on jäänud paraku võtmeisikud: pole kutsutud Talibani esindajaid Afganistanist, seetõttu boikoteerivad jirgat ka nende Pakistani toetajad. Samuti ütleb viimasel minutil ära ka Pakistani president Musharraf. Igatahes on linnas hullumaja. Abikaasa, kes on hetkel määratud meeskonnajuhiks (sest tegelik on puhkusel), teeb otsuse töötada kodus, sest parlamendihoone on nende töökoha lähedal.
Õhtul otsustame jalutada - vastassuunas parlamendile - ameeriklaste Afganistani-uuringute instituuti kultuurisündmusele, esimese Afganistani mängufilmi Armastus ja sõprus (aastast 1945) ühisvaatamisele. Instituut on Wazir Akbar Khan'is, kalleimas ja prestiizeimas linnajaos, kus asub enamik saatkondi ja restorane. Kohale jõudes selgub, et oleme ainukesed mitteafgaanidest külalised - ilmselt on ÜRO ja teised organisatsioonid välja kuulutanud liikumiskeelu. Mul õnnestub olla ainuke naiskülaline.
Afghan Film direktor Latif Amadi peab avakõne (meile antakse tõlge), selgitades filmitegemise keerukust Afganistanis: nii tehnilisete olematute võimaluste kui kultuurilise tausta tõttu on see üks okkaline rada olnud. Mängufilmid on olnud nii kehvad, et vaatajad eelistavad India filme. Riiklik Afghan Film on tegutsenud 1967. aastast ja võtnud üles 1000 uudisfilmi, 400 dokumentaali ja 40 mängufimi. Nende esimene film oli muide marssal Tito külakäigust.
Enne filmivaatamise algust arutame, mida võiksime näha: Andres pakub steene, kus väärikad hallpead joovad teed ja joovad teed ja joovad veel kord teed. Mina arvan, et näidatakse kindlasti võitlust. Eksime mõlemad. Hoopis kaunid pearättideta naisterahvad tantsivad ekraanil ja mõnus muusika paistab kõrvu. Armastuslugu, mis sa kostad! Paraku nii kummalises soustis, et raske on tõsiseks jääda: holliwoodilikud poosid, nõretav looke, imepärane dialoog ja happy-end. Pärast filmivaatamist võtab Latif Amadi uuesti sõna, et selgitada: mingil juhul ei esinda see looke afganistani tolleaegset kultuuri, pigem on shnitti võetud Indiast. Ikkagi olen rahulolev: iga vaheldust toov kultuurisündmus on Kabuli kontekstis vägagi oodatud.

Et Kashmiri näha, tuleb mägedesse minna, ütleb paathotelli peremees Ajaz resoluutselt. Nii oleme teel Pahalgami oru poole, reisikaaslaseks kogenud teejuht Khan, kes meile oma kolmekümneaastasest kogemusest õhtuti karme lugusid pajatab. Teel orgu selgub, et raske oleks ebasobivamat aega leida: parajasti on Amarnath yatra, palverännaku aeg, ja turvakontroll on orguminevas suunas tekitanud meeletu ummiku. Peaksime sõitma kaks tundi, aga läheb nii neli-viis tundi. Üldse peab mainima, et Afganistan on Kashmiri kõrval ikka täiesti poisike: Põhja-Indias seisavad sõdurid iga 100 meetri järel ning Srinagari lennujaama hoonekeses Delhisse suundudes läbime neli turvakontrolli…
Hullumajast läbi saanud, kohtume Aru loodukaitsealale suunduval teeotsal hobusemeeste, kohalike elanike Abduli ja tema poja Zuheriga. Mehed pakivad hoolikalt kolme hobuse selga ilmatu hulga träni: kaks telki, priimuse koos gaasiballooniga, söögid, magamiskotid. Isegi kaks elusat kana tõstetakse pappkarbis hobuse turjale. Laagrisse jõudes lastakse kanad vabadusse; nad osutuvad nii sümpaatseks olevusteks (esimene kaotab oma elu teisel ja teine kolmandal õhtul), et mul ei taha liha kurgust alla minna.
Kõige tähtsam on meeste jaoks viimane lisandus: vesipiip. Meie neljapäevase äraoleku ajal jõuavad Khan ja Abdul ära suitsetada oma pool kilo tubakat. Aga rögisevad mõlemad kah nagu oleks viimnepäev käes.
Me ei kõnni pikki maid, 12-20 kilomeetrit päevas, nii ei väsita ennast liiga ära. Mure mittematkava abikaasa üle osutub asjatuks: mehed hoolitsevad meie eest nii hästi, et isegi kaasa näib täiesti rahul olevat. Kui näiteks oma raskeimal päeval liustikku vaatama ronime, siis laagrisse tagasi jõudnuna valmistab Khan meile friikartuleid.
Mägedes on üllatavalt palju loomi karjatavat rahvast, kes endale kividest ja puidust varjualused on ehitanud; pealt on need kaetud muruga. Kaugemalt näevad need ehitised puude all välja nagu nukitsamehe elamised. Orgudes karjatatakse peamiselt kõhnukesi pisikese udaraga lehmi (piimasaamise eesmärgil); kõrgemal ka lambaid. Meeste väljanägemine sarnaneb väga Afganistaniga; naised on reeglina pisut erksamates riietes-peakatetes. Rahvas on kaunikesti reserveeritud ja pildistamine ei meeldi neile samuti. Üksikud fotod inimestest saan veenmise (või vähese bakshishi) tulemusel.
Meie jaoks osutub omamoodi spordiks noppida kashmiri keelest üles tuttavaid sõnu. Et siiakanti on tulnud rahvast erinevatest piirkondadest, on keel tegelikult neljateistkümne erineva erineva keele segu. Päris tihti kuuleb dari keelega sarnaseid sõnu: garmi (garm – soe dari k.), sardi (sard – külm), buru (mine), bacha (mehed v. poisid).
See on tõeline paradiisiretk: muljetavaldavalt kõrged vanad okaspuud (meenutavad meile California rannikusekvoiasid) ja huvitava kujuga (noored võrsed lõigatakse loomadele toiduks) saludena kasvavad lehtpuud annavad mõnusalt varju, teed takistavad hiiglalikud kivid nagu eesti rändrahnud. Tõus mööda võimsalt mühisevat Liddari jõge pakub hingekosutavaid vaateid. Ja see suurepärane õhk, mis puhastab kopsud Kabuli tolmust. Pärast Afganistani on tõeliselt pingetmaandav jalutada mööda ererohelisi aasu; jõe kaldaäärtes lokkavad õitsevad aasataimed. Ehkki esimesel päeval taban end mitmel korral mõtlemast: huvitav, kas siinkandis miine ei olegi…
(lõpp)

Lehitsen Kabuli raamatupoes fotoalbumit "Kashmirist Kabulisse". Fotod on tehtud 150 aastat tagasi, aga kohati on neid vaadates tunne, et kui tänapäevased vaated mustvalgeks muuta, pole midagi muutunud.
Kashmir oma mõnusa kliimaga - suvel üle 25-30 temperatuur ei tõuse - on tõmmanud ligi erinevaid valitsejaid. Hindud olid võimul siin kuni 14. sajandini, siis vallutasid Srinagari oru mogulid (esimene India mogul, Babur, armastas siiski Kabulit üle kõige ja laskis oma südame siia matta). Hiljem järgnes sikhidest maharajade periood.
Mogulite perioodist on Srinagaris alles uhked pühamud ja neli varjulist terrassaeda Dali järve nõlvadel. Aiad on tänagi ülipopulaarsed, veendume neid külastades. Võrratud hiiglaslikud vahtrapuud annavad varju, kõikjal lokkavad lilled, jahetust saab nautida otse ojadele ehitatud aiamajades. Mägedest tulev vesi on osavalt purskkaevudega kanalitesse juhitud; meie võõrustaja Ajaz kinnitab, et mitte kunagi ei jää need kuivaks.
Ehkki Kashmir on rõhuvas osas moslemite kant - vanalinnas on mitmeid omapärase arhitektuuriga puidust mosheesid -, on siinne usk ja õhkkond palju leebem ja vabam kui Kabulis. Üleni kaetud naine on haruldus, üldiselt rõõmustavad silma värvikirevates riietes-loorides naised. Terved perekonnad lõbutsevad mogulite aedades: naised solistavad purskkaevudes, nii et nende riided pärast ahvatlevalt kehale liibuvad, külitatakse lobisedes ja naerdes puude all.
Siinne puitarhitektuur erineb küll kardinaalselt linnulennult vaid 600 kilomeetri kaugusel asuvast Kabulist: pigem tahaks tõmmata paralleeli euroopaliku arhitektuuriga. Üle järve asuval mäel troonib afgaanist kuberneri - kes valitses siin 18. sajandil - ehitet kindlus. Keset järve asuvatel saartel paiknevad viilkatusega lihtsad kahekorruselid majad võiksid aga samahästi ka Peipsi kalurite kodud olla.
Srinagari põhiliseks tõmbenumbriks on kaks järve, mille kaldaäärtes on 1500 paatmaja igale maitsele ja rahakotile. Kuna välismaalastel ei lubatud maad omada, siis kolisid britid oma uhked elamised järvedele. Meie võõrustaja Ajaz näiteks on paatmaja pidaja neljandat põlve. Osad paadid on ikka väga uhked: üleni nikerdatud käsitöö. Meie paatmajas on suur elutuba, söögituba, veranda ja kolm magamistuba (igaühel oma vannituba).
Paatmajad kannavad paljulubavaid nimesid nagu Miss America, Garden Palace, Platon, Hollywood etc. Meiegi paatmaja kannab minu meelest kaunis assotseerumatut nime - välismaalasest kliendi soovitusel - Chicago Group Boathouses. Turistidele mõeldud (nähtud välismaalased võib küll kahe käe sõrmedel kokku lugeda, aga puhkavaid hindusid on hulganisti) veetaksod e. shikarad on kaetud varikatusega ning kannavad uhkeid nimetusi, mille järele on kindlasti lisatud deluxe.
Parim osa ongi vee pääl loksumine. Ühel päikeseloojangul teeme pika sõidu järvel: möödume ujuvatest aedadest, naistest, kes korjavad vesirooside lehti loomadele toiduks ja mehi, kes riisuvad veealust taimestikku väetiseks. Saared on eraldatud roostiku, kus askeldab ringi uskumatu arv linde, lootoseväljade ja ujuvate saartega, kus pakuvad silmailu pudelikujulised kõrvitsad. Keset järve asuvatel saartel paiknevad poekesed, kuhu saab astuda otse paadist.
Minu jaoks kujunevad eriliseks elamuseks kaks varahommikust sündmust: ühel ööl kell kolm üllatab tõeline paduvihm äikesega. Istun verandal ja naudin tunde välkude sähvimist järve kohal. Teisel hommikul tõusen kell pool viis. Vana kurt paadimees – kelle paadile on kirjutatud “make love not war” - viib mind järve veepäälsele “turuplatsile”. Hommikuahetuses kogunevad kohalikud põllumehed, kes siis oma paatidest vastastikku äsja korjatud juurvilju pakuvad. Mõni aeg kauplemist ja kärmelt loobitakse köögivili teise lotja ümber.
(järgneb)

Mõni ime, et hindud suvel Kashmiri puhkama sõidavad. Kui Delhis tahab niiske palavus ära lämmatada, siis Dal'i järve ääres Srinagaris puhub mõnus tuuleke. Kaldaääred on palistatud nikerdatud paatmajadega, kust avaneb vaade lootoslilli, ujuvaid saari ja veelinde täis järvele. Lõputu arv kondimootori jõul liikuvaid veetaksosid - shikarasid - tiirutab kliente sõidutades ringi.
Ootamatult osutub puhkus meeldivalt sportlikuks - paatmaja peremees saadab meid neljaks päevaks mägedesse matkama. Olen oma elus päris palju matkanud, aga mitte kunagi nii luksuslikult. Meil on kaasas teejuht-kokk, telgid, söögid, kolm hobust ja kaks hobusemeest. Ainult jalgu tuleb liigutada, kõige muu eest kantakse hoolt. Isegi abikaasa, kes on kõike muud kui innukas matkasell, jääb rahule.
Lähemalt järgmistes sissekannetes.