Kabuli päevik

Reisihuviline, kes Afganistani tuleb, peaks endale väga täpselt selgeks tegema, miks ta üldse siia tuleb. Kabulis ei ole vaatamisväärsusi alles: see on lihtsalt suur räpane reostunud asum 4 miljoni elanikuga, kuhu peaks lähemal ajal Pakistanist veel mõned miljonid lisanduma.
Väljaspool Kabulit on nii mõndagi vaadata: Herat on ilus puhas roheline linn Iraani piiri ääres, Mazaris on imekaunis moshee, Bamianis vapustav loodus. Lisanduvad mitmed “aga’d”.
Esiteks, reisimine väljaspoole Kabulit on kallis. Tuleb rentida auto, ka bensiin ei ole odav. Ühepäevase väljasõidu hinnaks võiks kalkuleerida 100 dollarit.
Teiseks, reisimine väljaspoole Kabulit võib olla ebaturvaline. Ka Kabulis lõhkeb aeg-ajalt mõni pomm, aga tõenäosus olla sihtmärgi kõrval on väike. Lõuna poole pole meie üldse tükkinud. Võib sattuda valel ajal valesse kohta: saada röövitud või isegi pantvangiks võetud. Viimasel ajal on korduvalt makstud pantvangide eest suuri summasid ja see annab röövlitele kerge raha teenimise ideid juurde.
Kolmandaks, kõige tähtsam on läbisaamine kohalikega. Tuleb arvestada, et võimalus kohata inglise keelt rääkivat afgaani (va lennukis) on kaduvväike. Nii pead kas ise oskama dari keelt (põhja pool saab hakkama) või peab olema kaasas usaldatav inimene, kes aitab suhelda ja tajub olukorda.
Neljandaks, tuleb arvestada kohalikke tavasid. Pikk lohva riietus ka palaval ajal, naisterahval pearätt väga soovitav (kui naine kannab isegi maani seelikut, siis peavad pikad püksid ikka all olema), viisakus, lugupidamine. Naisterahvas peaks hoidma pilgu maas (otsavaatamist peetakse väljakutsuvaks). Tervitamisel on kindla peal minek kerge kummardus, parem käsi südamel. Kui afgaan muidugi sirutab ise tervituseks käe, võib vastu suruda. Hea oleks ära õppida tervitussõnad.
Viiendaks, reisimine Afganistanis on väsitav: teed on reeglina kehvad, liikluskultuur olematu. Lisanduvad muud ebamugavused: kasvõi tualeti probleem. Ka põhimaanteel käimlaid ei ole, puid samuti mitte. Ning teelt kõrvale astudes tuleb arvestada miinide võimalusega. Õhtuks tuleks alati öömaja leida võõrastemajas või kohaliku elaniku katuse (so ka kaitse) all. Hoiatav näide: sügisel tapeti teel Bamiani kaks saksa ajakirjanikku, kes millegipärast otsustasid telkida.
Kuuendaks: kui te arvate, et afgaanid on välismaalastest vaimustatud, siis te küll eksite. Välismaalane on kõndiv rahakott, seda eriti Kabulis, kus võõramaalast ründavad kindlasti kerjused ja lapsed maiustega. Üldiselt on afgaanid väsinud lõpututest vallutajatest (samuti “rahutoojatest”) omal maal. Reeglina on nad siiski viisakad – seda nõuab ju külalislahkuse tava –, aga umbusk on vahel suisa õhus tajutav.
PS. Abikaasa arvas, et näpunäited said liiga karmid. Loomulikult on alati võimalus käituda omal kombel. Näiteks siin käinud Rootsi rahvusvahelise arenduskoostöö minister ei suutnud aru saada, miks afgaanid temasse tõrjuvalt suhtuvad. Naisminister Gunilla Carlsson tervitas nimelt afgaane oma kombe kohaselt: mõlemale põsele musitades.

Minu käest on aeg-ajalt küsitud Afganistani reisimise kohta, nii kirjutan siia paar praktilist peatükki.
Afganistani viisat piiril ei saa; Eestile lähim viisataotlemispaik on Oslo. Ma ei oska öelda, kui kerge/raske on saada turistiviisat. Mina saan oma korduva sisenemise õigusega viisad Londonist; abikaasa palganud firma ajab ka minu viisa asjad korda. Neil, kes tahavad siseneda Iraanist või Pakistanist, peavad ka nende maade viisad taskus olema.
Lennukiga on kindlaim tulla Dubai kaudu, sest Dubaist käib Kabuli suunas mitu lendu päevas. Dubaisse lendamiseks on ka mujalt palju variante: läbi Londoni, Hamburgi, Frankfurti jne. Dubais on vaja viisat, kui lennujaamast välja minna. Meie paneme oma lennugraafiku kokku nii, et jõuame öösel Dubaisse, logeleme esimeses terminalis ja sõidame hommikul teisest terminalist edasi.
Üks variant on tulla Delhi kaudu: Finnairiga saab nüüd Delhisse, sealt käib kolm korda nädalas lennuk Kabulisse. Aga siis peaks küll India viisa taskus olema, sest Kabuli lennud on alati kahtlased. Delhi kaudu võiks tulla hetkeseisuga ka odavaim hind.
Afganistani saab peamiselt kahe kohaliku firmaga: lendavad Ariana ja KamAir. Riiklik firma Ariana on suhteliselt võimatu. Teoorias peaks temaga saama Frankfurtist Kabulisse, praktikas – olen kogenud –, aga mitte. Käivad jutud pankrotist. Meie kasutame KamAir’i (Dubai-Kabul-Dubai pilet on 440 dollarit); neil on ka kodulehekülg kaunis adekvaatse infoga.
Ka Afganistani sees saab lennata KamAiriga, näiteks pilet Heratist Kabulisse maksis 50 dollarit. Parim service on - oleme kogenud Bamiani lennates - küll väikelennukitega opereerival Pactec'il, aga nende hinnad on absurdsed Afganistanis mittetöötavatele inimestele. St lennufirmal on nimekiri Afganistanis töötavatest organisatsioonidest: kui oled mõne organisatsiooni hingekirjas, saad lennata normaalse hinnaga; vastasel juhul tõuseb pileti hind taevasse.

Plaanime puhkepäeval minna koos Viiuga Paghmani orgu jalutama. Hommikul selgub, et orgu sõita ei saa, sest samal päeval korraldatakse rattaralli Paghmanisse - esimest korda peale Talibani suur spordivõistlus. Tore, otsustame siis hoopis Quargha järve äärde minna.
Ehkki asume teele hommikul vara, on rahvast järve ääres juba murdu. Mõned noored poisid isegi ujuvad, lohvad puuvillased püksid jalas. Jätame auto suurele piknikualale ja võtame ette traditsioonilise jalutuskäigu ümber järve. Selgub, et seekord tuleb tunduvalt suurem ring: sügisese ajaga võrres on veetase oma 3-4 meetrit kõrgem. "Tellisetehased" st mudast plätsitud tellistehunnikud on järve äärest kadunud.
Peamisest piknikualast väljas saabub õnnis rahu. Teisel pool järve on vaid üksikud pisikesed varjualused ja nende ees müüakse - imelugu - virnade viisi õlut. Väike küla teisel pool järve elab kevadtööde rütmis: küntakse, kaevatakse ja pannakse kartulit mulda. Viiu ja Andres arendavad eespool tempot, mina jään autojuht Karimiga maha ja harjutan temaga eelmise päeva õppetükis omandatud darikeelseid lauseid. Vahepeal põikame põllule lähemalt uurima, kuidas käib kündmine võimsate sarvedega künnihärgadega.
Tagasi piknikualal, valime endale ühe tüllkardinatega varjatud - siin käivad piknikul ju terved perekonnad - varjualuse järve ääres. Reeglina hoiavad pered küll kaugematele nõlvadele: puude all on suured seltskonnad platsi võtnud. Naisi näeb seekord üldse rohkem kui eelmisel korral, mis teeb mulle rõõmu. (Hiljem selgub, et autojuht Karim laeb õhtupoolikul terve oma pere - naise ja 5 last - autole ja toob nad samuti järve äärde piknikule)
Suured kalad, kellele piknikulised loobivad leiba, löövad kutsuvalt sulpsu. "Moi dora?" (Kas kala on? dari k.) küsin telgipidajalt. On, vastab mees. Paraku selgub, et küll ainult järves imetlemiseks. Puhkame siis patjadel jalgu ja joome teed, kuni lambaliha valmis küpsetatakse. Üksikud afgaanid lobistavad vees, lõbusõidupaat tuiskab mööda, kaugemal kilgatakse vesiratastel. Vaade järvele ning lumistele mägedele on kaunis, ometi hakkab peagi tüütama lõputu kerjuste ja kaubapakkujate rodu. Ei möödu minutitki, mil keegi kardina taha ei poe ja midagi välja lunida ei püüa. Otsustame, et järgmisel korral läheme tühjale vastaskaldale, kuhu massid veel jõudnud ei ole.

Praegu on täiesti mõttetu hetk õpetada -kõik on moonipõldudel saaki koristamas, kurdab sõber Jean, kes saabub Lashkarist Gah'st ajakirjanikke koolitamast. Ajakirjanikud, kooliõpilased, riigiteenistujad - kõik on raha teenimas.
Mingil hetkel puhkenud isegi töövaidlus saagikoristajate ning põllupidajate vahel, et kui palju palka peaksid saagikoristajad saama. Vaidlusega mindi kuberneri juurde, kes siis asja ära otsustas. Kas pole vahva: ametlikult on moonikasvatus illegaalne, aga tegelikkuses lahendab riigiametnik moonivaidlusi. USA raporteerib küll suurima rahasumma raiskamisest võitlusest moonidega, aga vähemalt Afganistanis ennustavad kõik, et tuleb läbi aegade suurim saak. Korrelatsioon missugune.
Ja lõpulugu: Jean tahtis koledal kombel näha moonipõldu, aga afgaanid keeldusid teda linnast välja viimast. No viige siis linnaski kusagile, palus sõber. Viidigi. Ja mida Jean näeb: moonipõld asub nurgakuti koos Lashkar Gah PRT'ga (ehk siis inimkeeli provintsi ülesehitusmeeskonna baasiga)...
PS. Moonipõllust pilti ei ole, illustratsiooniks hoopis puuvillakoristuse pilt.

Restoranis kõrvallauas mobiiltelefoniga rääkiva sakslase juurde tuleb afgaanist ettekandja ja hoiatab teda mobiiliga rääkimise eest. See olevat ohtlik, telefon võivat rääkijat vigastada!
Võimud süüdistavad Talibani mobiili-linnalegendi lahtilaskmises. Nimelt levivad viimastel päevadel Kabulis kuuldused, et "kui sa vastad mobiilikõnele, siis veri tuleb su suust, ninast, kõrvadest ja sa sured."
Abikaasa afgaanist administraator saadab kõigile projektis töötavatele välismaalastele meili teel hoiatuse laiali. Kohalikud räägivad aga tõemeeli lugusid, kuidas haiglasse jõuavad vigastatud, sest telefon olevat nende kätes plahvatanud.

Talvel üritame mitu korda näha legendaarset rahvussporti buzkashi'd (kitse krabamine dari k.), mida Põhja-Afganistanis ja Kesk-Aasias mängitakse Tshingish-Khaani ajast peale. See on novembrist märtsini peetav võistlus, kus võistlevad meeskonnad istuvad hobuste seljas. Eesmärgiks on saada kätte kitsekorjus ja viia see tähistatud paika. Sõidame talvisel aal mitu korda Kabuli serva platsile, kus mängijatel on tavaks koguneda. Esimesel korral on lumi liiga paks. Teisel korral pealtvaatajad küll kogunevad, aga lõpuks sõidab kohale üksik ratsanik, kes teatab, et mängijad on Panjsheris. Olen pettunud: elada Afganistanis ja mitte näha buzkashi'd....
Andrese kolleeg Steven organiseerib reedel väljasõidu: sõidame Panjsheri (viis lõvi dari k.) orgu, tadzikkide kangelase Ahmad Shah Massoudi kantsi. Kabulist võtab sõit tunde, nii et asume teele hommikul kell kuus kolmkümmend. Panjsher on tupikorg: siseneme läbi kitsa kanjoni. Hindukushist toituv jõgi pakub nüüd, kevadel, võimsat vaatepilti. Ilmselt Massoudi kultuse tõttu on orgu minev tee värskelt asfalteeritud, nii et sõit läbi ereroheliste põllusiilude on suisa lust ja lillepidu. Põldudel pakuvad silmailu valged-roosad-punased metsikud tulbid. India mogul Babur kirjutas 1506. aastal Kabuli-lähistest tulpidest oma päevikus: "Kui tulbid õitsema hakkavad, ei tea ma maailmas teist sellist võrreldavat kohta. Ma käskisin ükskord sordid ära lugeda sain 32 või 33 eri sorti."
Massoud pani Panjsheri orus vastu nii nõukogude vägedele, kes üritasid orgu vallutada ebaõnnestunult üheksal korral, kui ka taliibidele. Pealik on siia ka maetud. Kahjuks on fotodelt tuttava väikse armsa valge pühamu asemel ehitusjärgus pompöösne ehitis. Põrutame hauast esmalt mööda ja kui teed küsime, räägitaksegi meile mängust.
Buzkashi'l on kaks vormi: traditsiooniline tudabarai ja moodne, valitsuse poolt soodustatud garajal, mida mängitakse näiteks Kabuli staadionil uuel aasta (so. 21. märtsi) pidustustel. Esimese puhul võib mänguga ühineda sadu ratsutajaid. Sellist mängu Panjsheris näemegi - mängivad kaks küla üksteise vastu ja umbkaudsel hinnangul näib platsil olevat ligi sada ratsameest. Chapandazan'id (e. proffesionaalsed ratsutajad) domineerivad, aga et igamehe õigus on ühineda, näeb sabas sörkimas ka asjaarmastajaid.
Buzkashi’d peetakse jõekäärus, suurepärasel looduslikul areenil. Oleme saabunud just õigeks ajaks (kell on üheksa hommikul), mil rahvas paremaid (st kõrgemaid) plates hõivab. Eriti nutikad on roninud konteneri otsa – kust on hea ülevaade ja turvaline. Mängijad kogunevad aegapidi, puhastatakse hobuseid, poisikesed ratsutavad loomi soojaks ja aetakse juttu. Õhus on ootusärevust.
Ühel hetkel, kuidagi täiesti suvaliselt, läheb mäng hoogsalt lahti. Mehed on enda valdusse saanud peata vasikakere, nüüd tuleb sellega paarisaja meetri kaugusel ümber lipu ratsutada ja siis kriidiga märgitud ringi tagasi tuua. Kaugelt paistab ainult meeste-hobuste virr-varr räiges tolmupilves, et järgmisel hetkel hoogsalt meie poole suunduda. Uhketes mütsides-halattides võistlejad oma perudel hobustel on muljetavaldav vaatepilt, aga ohtlik. Hoogusattunud hobuseid ei saa pidama, nii et pealtvaatajatel tuleb aeg-ajalt eest ära joosta.
Vaatan ringi ja märkan ühe minibussi katusel paari meest, kes mulle viipavad. Ehkki Andresele asi ei meeldi, lähen bussini ja hõikan: “Salam! Chi al dared? Man journalist astum. Ezjoza ast?” (“Tere! Kuidas elate? Olen ajakirjanik? Kas tohin tulla?” dari k.). Saan loa ja ronin bussi katusele – lõpuks pean küll ühel afgaanil käest korraks kinni võtma - ja ei kahetse põrmugi. Ülevaade on suurepärane, samuti tunnen end nüüd turvaliselt ka siis, mil hullunud hobused meie suunas tormavad ja rahvas kahte lehte laiali jookseb.

Meie õu on täis töömehi, kes peremehe näpunäidete järgi terrassile keerukaid kaari ehitavad ja muid kevadtöid aias teevad. Meie peremees, kapten Attayee, on kaotanud suhkruhaiguse tõttu jala. Ta istub nagu võimukas padishahh põõsa vilus ja juhatab vägesid: kes lihvib telliskive, kes laob kaari ja kes koristab prahti. Mõtlen, et mees, kes jäi esimese piloodina ellu ligi 40 aastat tagasi toimunud karmis lennuõnnetuses (http://www.gatwickaviationsociety.org.uk/YA-FAR.asp), vääriks ju vanemas eas paremat saatust.
Lähen Viiuga jalutuskäigule; ta tahab külastada üht kaugel asuvat afgaanide käsitöö poodi. Kõnnime lõputult mööda tolmuseid tänavaid. Püüan hoida varju, sest keskpäevane päike on suisa kõrvetav (alles ma püüdsin käia tänava päikselisel poolel). Kui liigume mööda meestest tulvil äritänavat – siin müüakse generaatoreid ja autode varuosi - tabab mind selga üksik kivike. Vaatan üllatunult ringi, aga ei märka midagi kahtlast. Oli kivi tõesti juhuslik? Mõni aeg hiljem tulevad meile vastu kaks sinises burkas naist koos väikese piltilusa poisikesega. Äkitselt jääb poiss seisma, ütleb “salam” ja sirutab käe. Sirutan käe vastu ja ootamatult suudleb poiss aupaklikult mu kätt.
On hetki, mil mulle tundub, et saan afgaanide käitumismallidest aru. Cambridge’i professor Hans räägib oma andekast Pakistani päritolu tudengist, kes keset õppeaastat lihtsalt ära kadus. Hiljem ilmus tudeng välja põhjendusega, et ta pidi aitama lahendama üht perekondlikku probleemi. Hansule näis, et tudeng rikkus oma akadeemilise karjääri. Afganistanis elades aga oleme harjunud, et inimesed võivad töölt kaduda: kui peres on mure, tuleb seda kogu perekonnaga aidata lahendada.
Vahel tabab mind siiski nagu välk selgest taevast, et ka kõige lihtsam liigutus võib olla täiesti erineva tähendusega. Ühel päeval kõnnin üksi tänaval, kui suurt hunnikut naan uskeki (st ümmargune lapik leib dari keeles) süles kandev mees mõned maha pillab. Automaatselt kummardun neid üles korjama ja ulatan mehele – ta on silmnähtavalt pahane ja kohmetunud minu lihtsa liigutuse tõttu.

Ise ja Hans elavad sellises eelmise sajandi alguses ehitatud villade rajoonis, kus igas majas näib olevat elanud Nobeli laureaat.Et 1734. aastal asutatud Göttingeni ülikoolis on õppinud või õpetanud 42 Nobeli laureaati (näiteks matemaatik Carl Gauss või füüsikud Max Born, Otto Hahn, Max Planck), polegi see ehk võimatu. Hans nendib küll, et peale juudisoost õpetlaste emigeerumist Nobeli-sadu jäi katki.
Ülikoolilinnakese (ca 130 000) atmosfäär meenutab mulle Tartut. Aga kui Tartu jätab veidi vaeselapse mulje, siis Göttingen näib pigem edasijõudnud kohana. Hans kinnitab, et mulje on õige: siinne elanikkond on kaunis heal järjel. Göttingen oli ka Hansalinn. Raekoja saalis leiame äratundmisrõõmuga Hansalinnade vapid reas; Dorpat ja Reval asuvad Riga ja Visby vahel.
Meie uute sõprade villa on korteriteks jaotatud. Selgub, et kui Ise korteri ostis, oli villa nii halvas seisus (seal oli asunud üliõpilaste majutus), et müüja oli rõõmus korterist vabanedes. Järgmistel aegadel ostsid korterid ära sõbrad ja Ise õde. Korterid on renoveeritud ühes stiilis – seinad valged ja maas laudpõrand, alles on vanad ühekordsed aknad ja massiivsed radiaatorid. Maja taga on hiiglaslik aed, pigem looduslik kui klanitud. Et Ise õde ja õemees on kodust ära, kolitakse meid nende korterisse elama.
Enne kui Ise haiglast koju jõuab, jälgime mõnuga Hansu kõrgemat pilotaazhi kokanduse alal: valmib värske spargel kartuli ja lihaga. Aeg-ajalt ütleb vestlusele sõna sekka ka suurim papagoi, keda elus näinud olen. Erkroheliste sulgedega paarikümneaastane lind on tõeline isikus. Ehkki ta jäi juba 10 aastat tagasi pimedaks, ei tuleks selle pealegi, kui linnu osavat liikumist puuris jälgida.
Järgmisel hommikul on suvine palavus pöördunud lõikavaks külmaks. Otsustame Andresega minna botaanikaaeda, mis asub linna keskel nagu Tartu botaanikaaedki, liigendatud küngaste, tunnelite, oja ja tiigiga. Väljas me pikalt siiski ringi ei vaata, poeme soojadesse kasvuhoonetesse (kokku kaheksa), mis sisaldavad muljetavaldava kollektsiooni sõnajalgu, kaktuselisi, veetaimi jt. kaugete maade iludusi.
Õhtul teeme väljasõidu Hann. Mündenisse, kolme jõe ristumiskohas asuvasse linnakesse. Münden on võluv 500-aastase puitarhitektuuri (alumine korrus küll kivi, ülemised puit) näidis. Ühe kitsa 4-korruselise vanalinna maja aknal üllatab meid hind - 44 000 eurot -, mis tundub Eesti kinnisvarahindadega võrreldes uskumatuna.

Lahkume järgmisel hommikul Saksamaalt, täis meeldivaid elamusi.

Ärkan erksana peale 12-tunnist und Kabuli kodus ja naudin tuttavaid hääli: tuvide kudrutamist, kukkede kiremist, laste hõikeid. Päikesekiir mängib meie Ghazni stiilis voodikattel. Kolime hommikusöögiga õue, nii soe ja mõnus on. Aias ajavad esimesi lehti roosipõõsad ja põõsaste lehtedel on selline imeline värske helk, mis kestab vaid loetud nädalad. Õues on suured muudatused aset leidnud. Meie peremees on lasknud ehitada ehitada uhke istumisplatsi, samuti on parandatud meie maja katus ja toad puhtaks küüritud. Generaatorid vaikivad; vahepeal on sadanud pikalt, nii et jõgedes on vett ja jätkub elektrit. Autojuht Karim räägib, et üle aastakümnete tõusis Kabuli jõgi isegi üle kallaste.
Reis möödus seekord ootamatult ladusalt - isegi kohver jõudis meiega koos Kabulisse. Tegelikult sõitsime esmalt lennukiga Hamburgi, sealt rongiga Göttingeni ja alles paari päeva pärast Emirates’iga (minu parim lennukogemus: uus mugav lennuk, suurepärane teenindus, rikkalik toit ja jook, meelelahutusprogrammi valik võttis silmad kirjuks) Hamburgist Dubaisse. Järgnes traditsiooniline öö Dubai lennujaamas, kuni hommikuse Kabuli lennuni.
Meil on vedanud toredate tuttavatega, kes on endale koju külla kutsunud: Oddrun Norras, Michelle ja James Iirimaal, Clare Inglismaal, Mark Californias. Mõned kutsujatest on kauaaegsed tuttavad, aga näiteks Mark kutsus meid külla peale lühikest lennukitutvust. Veetsime tema kodus võrratu nädala, matkates ümberkaudsetes sekvoiametsades.
Ilse ja Hansuga tutvusime Gran Canarial, ühes väikeses mõisahotellis mägedes keset saart. Hotelli atmosfäär oli meeldivalt eraklik ja piirkond turistidevaba, aga talvine kliima kaunis karm. Samal ajal kui teised turistid praadisid end rannikul, võitlesime meie õhtuti jäiste tubade, katkematu vihma ja uduga. Õhtud veetsime koos külalistetoas: Cambridge’i atmosfääriuuringute professor Hans loopis katkematult puid kaminasse ja Göttingenis arstina töötav Ilse hoolitses, et veini ikka klaasides jätkuks.
Saksa paari kutse tulla Göttingeni oli küll ootamatu, aga meeldiv. Seda enam, et me polnud kumbki varem Saksamaal käinud (kui välja arvata minu ööbimine liinil Kabul-Frankfurt-Tallinn). Niisiis lendame Hamburgi, hüppame rongile ja oleme juba vähem kui kahe tunniga – rong kihutab kiirusega 250 kilomeetrit tunnis - Kesk-Saksamaal Göttingenis.