kolmapäev, detsember 19, 2007
Tagasi Eestis III: hüvastijätt Kabulis ja närvesöövad sekeldused Dubais

Ühelt pooolt olime pererahvale heaks stabiilseks rahaallikaks. Usun, et olime head üürnikud - pidusid me ei korraldanud, maksime viksilt, elasime omaette, asju hoidsime hoole ja armastusega. Teisalt - ehkki kumbki pere hoidis oma eluga omaette - saime ühisel pinnal hästi läbi. Vahel juhtus mõni kultuurilisest taustast johtuv arusaamatus, näiteks pererahva uus teenijanna püüdis minult õues suisa jõuga harja käest rebida. No kes seda enne näinud, et välismaine naisterahvas oma

Viimasel hetkel müüsime maha enamiku oma asjadest; ainult voodi jäi alles. Kaks plekk-kirstu, ühes riided ja teises tekid, lükkasime Andrese kollegide maja hoiuruumi. Andresel on järgmisel aastal tööd Kabulis kaheks kuuks, ilmselt märtsis-aprillis. Hetkel ei ole kindel, kas lähen kaasa: kas leiame hea pesapaiga ja kas mul on aega oma Afganistani-raamatu kõrvalt.

Noh, enamus sabas seisjatest on ameeriklased, nemad võisid tõesti nii teha, Meie nagu vähesed

PS. Pildid pärinevad eelmisest aastast, sel aastal õiget talve ei jõudnudki ära oodata.
esmaspäev, detsember 17, 2007
Tagasi Eestis: viimased päevad Kabulis II


Üks unistustest - saada tuttavaks Nancy Hatch Dupree'ga - täitub meie viimasel Kabuli päeval. Dupree on nüüd ligi kaheksakümne aastane võrratu vanadaam. Elav legend, kes on nelikümmend aastat pühendanud oma elust Afganistanile. Ta on kirjutanud viis raamatut ja üks neist, An Historical Guide to Afganistan (asub ka viidetes) on ringireisidel minu piibel. Nüüd on ta tegus keskusega, mis kogub kõikvõimalikku Afganistani-alast infot. Ma väga loodan, et mõni eesti ajakirjandusväljaanne on huvitet reportaazist, mida kirja olen hakanud panema.
Ma olen Dupreega kohtumise üle õnnelik ka isiklikus plaanis, sest leiame hoobilt ühise keele.


Ühe - esimese lumesajuga - päeva veedan Murad Khanes, kus toimunud muudatused on vägagi silmatorkavad: Paabulinnumaja on ära restaureeritud, endised mudased teed müüride vahel on saanud või saamas kivikatte, töö käis mitmel rindel. Panen siia mõned fotod stiilis "enne ja pärast". Viin insener

Lõpetuseks viimane Afganistani stiilis lõuna, kus õnnestub istuda noore

Löntsides tagasi koju lumesajus, mis maas kohe poriks moondub, pikka teed kodu poole, astun korraks ka üle Shahi (st Kabuli raamatukaupmehe prototüübi) poeukse. Shah annab parajasti BBCle intervjuud, kus räägib oma lugu. I

(Tagasi Eestis järgneb)
pühapäev, detsember 16, 2007
Tagasi Eestis I: möllavad kired Afganistani info ümber

Kommentaaridest nähtub, et kommenteerijad ei viitsi lugeda raporteidki, et uurida, ehk info siiski võiks olla tõene olla nagu näiteks massimõrva loo puhul: http://www.iwpr.net/?p=arr&s=f&o=341341&apc_state=henh
Raportist võib lugeda, et räägiti kuue inimesega, kel oli enam-vähem sama lugu jutustada. IWPR ei luba endale kontrollimata materjali käikuandmist - Jean MacKenzie on vägagi noriv materjali suhtes (endine BBC korrespondent Moskvas, muide).
Kaitseseisundis inimeste lahmimine ongi põhj

Paraku näeme asju eri mätta otsast. Kui üks kommenteerijatest, ISAAFi ohvitser, väitis mulle omavahelises vestluses, et kõnnin vabalt ringi ainult seetõttu, et võõrväed Kabulis istuvad, siis mina usun täiesti kindlalt, et olen saanud Kabulis ja provintsides (ka sellistes, kus pole mingeid vägesid) seetõttu vabalt ringi liikuda, et austan kohalikke komberid ja tunnen käitumisreegleid.
A

PS. Nagu kukevõitluse piltidelt antud loo juures näha, toimub kaklus ainult siis, kui mõlemad kaklelda tahavad...
(Tagasi Eestis järgneb)
neljapäev, detsember 13, 2007
Teateid tegelikkusest Afganistanist: okupatsioonivägede massimõrv
Meie sõber Jean tuleb külla ja räägib viimaseid uudiseid Laskharist. Kuidas Laskhari haiglas lamab praegu läbilõigatud kõriga pagar Abdul Manaan, kes õnnekombel ellu jäänud välissõdurite rünnakus Toube külas. Tema (ja teiste külaelanike) jutustatud lugu on verdtarretav: kuidas 18.novembri öösel kell kaks maabusid helikoperiga välissõdurid segi afgaani sõduritega, murdsid sisse majadesse ja lõikasid kõri läbi või tulistasid surnuks 18 külaelanikku. Kui Abdul ja tema vennas üritasid selgitada, et pagaritena pole neil mingit pistmist taliibidega, polnud sest mingit kasu.
Mõned päevad tagasi hõisati kogu maailma meedias suur uudist, et Musa Qala linnakesest on taliibid välja aetud. Ja mis siis? Musa Qala tagsivõtmine on läänlastele sümboolne akt; afgaanide jaoks tähendab see ainult segaduse jätkumist. Rajoon ise (tegelikult terve Lõuna-Afganistan) on ju taliibide valduses - see, et välismaised sõdurid aeg-ajalt asustatud punkte käivad pommitamas, et too küll sõpru juurde afgaanide seas. Nagu ikka, teatasid võõrväed, et Musa Qalas tsiviilkaotusi polnud. Aga kui Jeani reporterid inimestega rääkimas käisid, selgus, et kümned on maetud pommitamise tulemusel rusude alla.
Üks afgaan ütles reporterile: "Me vihkame välismaalasi, taliibidega oli vähemalt rahulik." Ja teine: "Selline süütute inimeste tapmine lihtsalt sunnib meid taliibidega ühinema, valitsus meid ei kaitse niikuinii." Muidugi on ei kaitse: need vennad, kes istuvad pukis lõunas, on väljas ainult omakasu peal. On avalik saladus, et kõik vähegi väärtuslikud ametipostid - vähemalt lõunas - on ostetud.
PS. Sellel loole ilmus kuri kommentaar, milles mind süüdistatakse "naised turu peal rääkisid"-tüüpi kuulujuttude levitamises. Paar sõna selgituseks. Antud lugu on kirjutatud toetudes Institute for War and Peace Reporting raportitele - vt. Links. Igaüks võib rapoteid ise inglise keeles lugeda. Selle asutuse tegevust rahastab Brittide PRT (ehk siis Provincial Reconstrucion Team) ja sõber Jean on juhuslikult selle asutuse Afganistani juht, veetes enamiku aega koos oma pushtudest reporteritega Lashkaris kohapeal. Reporterid, kes rääkisid haiglas Abduliga, on IWPR ajakirjanikud Matiullah Minapal and Aziz Ahmad Tassal.
Mõned päevad tagasi hõisati kogu maailma meedias suur uudist, et Musa Qala linnakesest on taliibid välja aetud. Ja mis siis? Musa Qala tagsivõtmine on läänlastele sümboolne akt; afgaanide jaoks tähendab see ainult segaduse jätkumist. Rajoon ise (tegelikult terve Lõuna-Afganistan) on ju taliibide valduses - see, et välismaised sõdurid aeg-ajalt asustatud punkte käivad pommitamas, et too küll sõpru juurde afgaanide seas. Nagu ikka, teatasid võõrväed, et Musa Qalas tsiviilkaotusi polnud. Aga kui Jeani reporterid inimestega rääkimas käisid, selgus, et kümned on maetud pommitamise tulemusel rusude alla.
Üks afgaan ütles reporterile: "Me vihkame välismaalasi, taliibidega oli vähemalt rahulik." Ja teine: "Selline süütute inimeste tapmine lihtsalt sunnib meid taliibidega ühinema, valitsus meid ei kaitse niikuinii." Muidugi on ei kaitse: need vennad, kes istuvad pukis lõunas, on väljas ainult omakasu peal. On avalik saladus, et kõik vähegi väärtuslikud ametipostid - vähemalt lõunas - on ostetud.
PS. Sellel loole ilmus kuri kommentaar, milles mind süüdistatakse "naised turu peal rääkisid"-tüüpi kuulujuttude levitamises. Paar sõna selgituseks. Antud lugu on kirjutatud toetudes Institute for War and Peace Reporting raportitele - vt. Links. Igaüks võib rapoteid ise inglise keeles lugeda. Selle asutuse tegevust rahastab Brittide PRT (ehk siis Provincial Reconstrucion Team) ja sõber Jean on juhuslikult selle asutuse Afganistani juht, veetes enamiku aega koos oma pushtudest reporteritega Lashkaris kohapeal. Reporterid, kes rääkisid haiglas Abduliga, on IWPR ajakirjanikud Matiullah Minapal and Aziz Ahmad Tassal.
kolmapäev, detsember 12, 2007
Turvamaigulise jõulupeo lugu
Täna hommikul tuli Kabulis maha selle talve esimene lumi -
sobilikult, sest on saabunud jõulupidude aeg. Nimelt lahkub enamus välismaalasi jõuludeks maalt, nii et peod peetakse varem. Lahkume meiegi. On meeles eelmine jõuluaeg, kus abikaasaga Kabulis elavate välismaalaste populaarseimas restoranis uhkes üksinduses lõunatasime.
Satume jõulupeole, kus alkoholi voolab ojadena ja buffelaud on hõrgutiste, näiteks lõhefilee, all lookas, sest pooled oodatud külalistest - Briti saatkonna töötajad - jätavad turvakaalutlustel tulemata. Peoperemees (pushtu) ja tema kaunis abikaasa (hesaar) on saanud hariduse Londonis ja esindajad uut moodsat haritlaste põlvkonda. Nad on ühed vähestest haritud afgaanidest, kes ei räägi, et nende unistuseks on maalt lahkuda.
Saame tuttavaks sümpaatse ameeriklaste paariga, kes ammulisui meie Afganistani-muljeid ahmivad. Nad loevad allesjäänud päevi ja kurdavad oma haletsusväärse elu üle, mis koosneb ainult tööst. Kui sa vaid turvaautos saatel saad ringi liikuda, pole ju erilist varianti. Treeninguruum ja telerivaatamine väljaarvatud.
Mõni aeg tagasi tuli üks tuttav ameerika veterinaar Andrese tööpaika koosolekule - sellest räägivad ta töökaaslased muigega siiani. Kõigepealt saabusid veterinaarialabori territooriumile kaheksa turvameest, kes vaatasid igasse tuppa (selles nõuk
ogudelikku koolimaja meenutavas hoones on oma seitsekümmend inimest hingekirjas) ning ronisid ka katusele. Seejärel saabus mees ise - nelja turvamehe saatel. Lisaks peab vaene Bob kandma kuulikindlas autos kuulikindlat vesti. Võiks olla naljakas, kuid tegelikult on kurb.
Analoogset situatsiooni kirjeldas mulle Inger, kui tema kontorisse tahtis külla tulla ameeriklasest naisjurist, kes elab sõjaväebaasis. Inger lihtsalt keeldus relvastatud mehi oma territorriumile laskmast. Lõpuks otsustas daam siiski oma armee ukse taha jätta ja riskida sissetulemisega.
PS. Fotodel on minu linnakäimise tavapärased hetked: lambakari prügihunnikus, lemmikjuurikapood, tänavatoiduvalmistaja, suhkruroomahla pressija.


Saame tuttavaks sümpaatse ameeriklaste paariga, kes ammulisui meie Afganistani-muljeid ahmivad. Nad loevad allesjäänud päevi ja kurdavad oma haletsusväärse elu üle, mis koosneb ainult tööst. Kui sa vaid turvaautos saatel saad ringi liikuda, pole ju erilist varianti. Treeninguruum ja telerivaatamine väljaarvatud.

Mõni aeg tagasi tuli üks tuttav ameerika veterinaar Andrese tööpaika koosolekule - sellest räägivad ta töökaaslased muigega siiani. Kõigepealt saabusid veterinaarialabori territooriumile kaheksa turvameest, kes vaatasid igasse tuppa (selles nõuk

Analoogset situatsiooni kirjeldas mulle Inger, kui tema kontorisse tahtis külla tulla ameeriklasest naisjurist, kes elab sõjaväebaasis. Inger lihtsalt keeldus relvastatud mehi oma territorriumile laskmast. Lõpuks otsustas daam siiski oma armee ukse taha jätta ja riskida sissetulemisega.
PS. Fotodel on minu linnakäimise tavapärased hetked: lambakari prügihunnikus, lemmikjuurikapood, tänavatoiduvalmistaja, suhkruroomahla pressija.
esmaspäev, detsember 10, 2007
Mission impossible ehk kuidas teha Afganistanist huvitav trükis?

Lapanud läbi senised materjalid, jõudsin järeldusele, et nende stiil sobiks ehk matusebüroole või ametlikuks raportiks. Lugema ei kutsunud ei üliigav kujundus ega formaalne keelekasutus,



Pärast näidislehekülgede heakskiitmist on siis otsus, et minu töö tulemusel valmib jaanuari lõpuks 20-leheküljeline broshüür, kus igal leheküljel on suur atraktiivne foto koos lühilooga ning lisaks väike fotoga väike lisalugu, mis annab mingi lisanüansi. Ehk siis lood konkeetsetest inimestest ja paikadest.
Ps. Fotod on tehtud sikhide koolis Jalabadis ning afgaani nomaadide kutchide külas Lalmas.
kolmapäev, detsember 05, 2007
Vene lennukil üle Afganistani: Balkhi provintsi kiirkülastus


Ehkki olen pühapäeval Kabuli lennujaamas nõutud ajal - poolteist tundi varem -, haaratakse minust pärast lennujaamamaksu tasumist kinni, topitakse autosse ja viiakse otse lennukile, mis väljub lihtsalt tund aega varem. Tühjas lennukis habiseb lääne dzentelmen, kellele ei meeldi üldse selle kulunud välimus: tegu on nimelt Yak-40ga. Pean tunnistama, et mina


Tegelikult on lennuk väike, aga tubli. Sõit kestab vaid tund, aga lumised vaated hoiavad meele erksana. Mazari kõle lennuväli tervitab mind lumekirme ja segadusega: mu vastuvõtjad on seminaril ning nii näen mõningast vaeva mulle vastusaadetud autojuhi leidmisega lennuväljatagusel jäätmaal.
Save the Children Sweden-Norway Mazari rakuke on organiseerinud mulle - parimate soovidega - täiesti hullumeelse programmi: kui esimesel päeval olen lihtsalt õpetajate seminari külaline, siis järgmisel päeval sõidan varahommikul Balkhi provintsi Dawlatabadi külla, kus mul on seitme tunni jooksul seitse kohtumist alates kohalikust kubernerist lõpetades laste komiteedega. Mul õnnestub poetada, et soovin külastada ka tunde - siinne programm tegeleb riiklike koolide parendamisega. See osutub


Mind pannakse elama võõrastemajja, kus vaid üksikud kohalikud mehed peatuvad; nii e


Järgmisel hommikul kell seitse - teel lennujaama - on aktiivsed võõrustajad veel

PS. Just selle loo kirjutamise ajal käis järjekordne kärgatus: enesetaputerrorist tabas armee bussi.
laupäev, detsember 01, 2007
Maskuliinne puhkepäev kukevõitlusega


Reedesel päiksepaistelisel, kuid jahedal hommikul sõidame Karimi ja tema pojaga Baburi aeda. Ehkki viimased roosid veel õitsevad, näib aed väljasurnud ja mahajäetud - ainult aia nurka kogunenud tihe meestesumm vihjab, et midagi on toimumas.
Mehed teevad mulle viisakalt ruumi, nii et pääsen esiritta kaema. Esialgu ei toimu suurt midagi: kukeomanikud kükitavad ringi keskel, linnud riiete


Et sissejuhatus näib koguvat tuure, läheme teeme vahepeal ringi Aga Khani fondi poolt restaureeritud aias. Paraku on mul meeles veel Srinagari mogulite aiad Kashmiris, täis hiiglaslikke vanu puid ja vulisevat vett. Siin ainult üksikud vanad kännud viitavad, et võimsad puud olid kunagi kasvamas ning keset aeda rajatud peenike - veeta - kanal annab vihje, et aia taastamisel kasutati vanade aedade eeskuju. Paraku pole kanalites vett; Kabulis on enamasti kuiv hooaeg. Aga igal juhul on väga positiivne algatus, kus suur aed puid täis istutatud. K

Pooleteist aastat tagasi ei pääsenud me sisse Baburi, esimese India vallutanud moguli, hauaplatsile. Nüüd tuleb valvur rutakalt ja avab meile värava aiakesse, mille keskmes troonib Baburi marmorist sakrofaag ja hauakivi. Kogu kompleks on uue moega; ainult mõned vanad katkised hauakivid on paiga seina ääres leidnud.

Kultuuriprogramm läbitud, pöördume tagasi barbaarse meelelahutuse manu. Vahepeal on toimunud pöördeid: kohtunik käib ringi ja kogub raha, rahvas annetab päris kenasti. Omanikud lasevad on uhked linnud vastakuti. Mõni aeg toimub vaikne tammumine, kaelad pigem hellalt

Peagi kordub kõik uuesti, aga ikka omanike valvsate pilkude all; mingit surmavõitlust me õnneks ei näe.
PS. Homme hommikul vara on mul plaanis sõita lennukiga Mazari, et esmaspäeval töötada päev otsa Balkhis. Juba teisipäeva hommikul peaksin tagasi lendama, inshallah. Arvutit kaasa ei hakka tarima, nii et loodetavasti taaskohtumiseni järgmisel nädalal.