Kabuli päevik

Eestlased, kes kurdavad oma elu üle kodumaal, võiksid nädalaks ajaks Kabulisse elama tulla. Usun, et pärast seda lahkuvad nad rõõmsameelse laulu saatel Eesti poole tagasi.
Lame savikatus laseb vihma läbi. Internet on inshallah. Ühekordsed aknanirud ei pea sooja. Streigivad ahjud: ehkki peremees on lasknud puhastada korstnaid, on tõmme kadunud. Peremees on kullatükk. Tavaliselt ei näita kohalik omanik – peale rahapataka kättesaamist – üles enam vähimatki huvi. Eesti kontekstis oleks 800 dollarit kuus absurdne hind kahetoalise majakese eest. Siin aga oleme õnnega koos, sest lisaks maja sisustusele organiseerib peremees omal kulul kõik (parandus)tööd.
Oleme ostnud kaks saepuruahju ning kolm kharwar’i (1 kharwar = 560 kg) saepuru. Ahjud ise ei maksa suurt midagi – ca kolmkümmend dollarit tükk -, aga saepuru on küll hingehinnaga. Talvevaru eest maksime nelisada dollarit. Arvutame välja, et olemasolevast saepurust peaks jätkuma, kui kütta kord päevas mõlemat ahju.
Ahju idee on iseenesest geniaalne: suurema plekktünni sees on väiksem, mille saepuru tihedalt täis topin. Sisemise tünni põhjas on auk. Täitmise ajaks panen püsti jämeda toki, mille tõmban ettvaatlikult välja alles siis, kui olen väiksema tünni suurema sisse asetanud. Paar plekktoru ja põlve samuti – ja ongi kogu süsteem püsti. Positiivne on see, et ahi põleb ligi kaheksa tundi. Miinuseks on igapäevane puhastus: mul kulub ahjude tuhast puhastamisele ja tünnikeste täitmisele ligi tund aega. Ning välja näen nagu korstnapühkija.
Linnaelekter külastab meid – vähemalt teoreeriliselt - igal kolmandal päeval mõned tunnid. Niisiis piiname iga päev paar tundi generaatorit, millest piisab leigeks dushiks. Eile õhtul oli linnaelektri päev, kuid meie maja jäi pimedaks. Selgus, et midagi on valesti faasidega. Andres läheb välja ja tõmbab meie kohutavalt mürase generaatori käima. Mina jään tuppa ja tönnin: jõuetust raevust ja külmast.
Afgaanidest naabrid on juba kaevanud peremehele meie generaatori pärast. Ei imestaks, kui varsti visatakse mõni väiksem pomm majja; naabritele on vist jäänud mulje, et oleme selle riistapuu teiste piinamiseks soetanud. Lisaks õudsele lärmile võtab generaator tunnis umbes kolm liitrit kütust (ca 40kr./tund).
Lapsena elasin Tartu ülikooli peahoone vastas asuvas majas. Mul on sellest ajast piinavad mälestused: arhitektuurimälestis 18. sajandist oli eluks kõlbmatu. Mäletan jäätunud toiduaineid köögis, meetripaksuseid rõskust õhkuvaid kiviseinu ning talviseid tualetiskäike peahoones (meie peldik külmus lihtsalt kinni). Hommikuti tabab mind kõlekülmas köögis deja vu ja küsin endalt: mida kuradit ma siin ometi teen? Ei kuulu ju mingisse masohistide ühingusse, testides taluvuse piire.
Aga siis tõuseb taas päike ning eksootilised linnud hakkavad pererahva akna taga rõõmsalt sädistama. Tõmban kardina eest ja näen koera saba rõõmsalt akna taga lehvimas. Peni lastakse ööseks vabaks ja ta istub alati mitte oma peremehe, vaid meie ukse taga. Pererahva kõhetu teenija – külmast punased paljad jalad plätade sees – tuleb üle hallase muru. Mõtlen: kui tema talve üle elab, küll elan minagi.

Otsustame sõita Estalifi. Läheme neljakesi; sõber Jean kutsub kaasa ka usbekitar Mumtaza. Haruldane kamp. Tavaliselt kipun olema seltskonnas ainus naine; seekord on aga Andres ja (Jeani autojuht) Ramullah vähemuses. Omapärane on ka see, et lobiseme vene keeles. Minu vene keele oskus on küll nii roostes, et eelistan inglise keelt.
Peale 2-tunnist sõitu jõuame teemaja künkale, just enne küla bazaari. Teemaja on talveks suletud. Jätame auto suurte puude alla ning ronime reipalt üles. Meie sihiks on küngas, mille otsas on – tüüpiliselt Afganistanile – tanki jäänused.
Ilm on päikseline ning selge. Künkalt avanevad oivalised vaated lumistele Hindukushi tippudele, all laiuvale Somali tasandikule ning külale. Nagu ühes oma varasemas loos kirjutasin, tegid siinkandis hullusti kurja taliibid. Samuti on ala täis miine: põllulappide ääres müüridel võib näha märke, mis tähistavad puhastatud alasid.
Enamus külast on varemetes. Kurb! Estalif asub aheliku jalamil küngastel, mis annab paigale erililise romantilise võlu. Viljapuude ning puuviljade istandused paiknesid terrassidel. Mingi areng siiski toimub: terrassidele on istutatud noori puid, jõe ääres paistab uus hüdroelektrijaam (hiljem üks külaelanik küll kurdab, et kehvasti ehitatud) ning näeb liikumist bazaaril.
Suundumegi siis keraamikat ostma. Ehkki esmapilgul tundub, et poekesed on täis sama kaupa, ilmevad lähemal uurimisel erinevused. Iga pere püüab – peale traditsiooniliste kausside-taldrikute – disainida midagi omalt poolt. Jean ostab endale teekannu koos topsikestega; meie varustame end küünlajalgadega.
Autojuht Ramullah kohtab üht vana sõpra, kes kutsub meid oma majja teed jooma. Sõidame läbi varemete savimüürini, mille taha on peitunud meie võõrustaja maja. Aknaavadest avaneks – kui need ei oleks kilega kaetud - miljoni dollari vaade. Meid juhatatakse puhtasse punastes toonides külalistetuppa; pakutakse kuuma teed ning küpsiseid.
Jean pärib võõrustajalt, kuidas on Estalifis lugu turvalisusega. “Väga hästi, õnneks pole meil pushtusid,” kõlab vastus. Jean püüab naeru tagasi hoida. Tema alluvad on kõik pushtud; teisest rahvusest ajakirjanike elu tehti kiiresti põrguks ja sunniti lahkuma.
Järgmisel päeval läheme TMFi peakontorisse, Qala-e Nuborja’sse (Üheksa torni kindlus tlk.). Täna käib vaipade näitusmüük; terve õu on värvikirevaid kunstiteoseid täis riputatud-laotatud. Kohal on ka kokkuostja Qais, kes oskab iga vaiba ajalugu rääkida ja omapära selgitada. Hinnad on mõistlikud – 3-6 m2 uue vaiba saab kätte 120-150 dollariga. Vanad vaibad maksavad vähemalt topelt. Mõnigi vaip meeldib mulle; aga mitte siiski sedavõrd, et midagi ostaksin.
Tutvustan sõpradele ka Steve’i , kes elab kindluses ja kirjutab Afganistani vaipadest raamatut. Steve näitab meile kindluses eluruume. Arhailised ning maitsekalt sisustatud ruumid on tõeliselt võluvad.

Shoshana Turquise Mountain Foundation’ist teeb ettepaneku teha pilte ning kirjutada lugu kalligraafiavõistlusest ja -töötoast. TMF korraldas võistluse, kutsudes osalema kalligraafe üle Afganistani. Näitusele valiti välja kakskümmend parimat. Lisaks õpetavad võitjad nädala jooksul iga päev TMF kalligraafiakooli õpilasi.
Olen varemgi käinud TMFi kalligraafiakoolis pildistamas. Nüüd on võimalus jälgida lähedalt õpetamisprotsessi ja meistritega tõlkide vahendusel juttu ajada. Enamik õpetajaid on tegelenud kalligraafiaga aastakümneid. Kooli juhataja Said Khaili on seotud kalligraafiaga 35 aastat (väites, et ei jäta vahele ühtki päeva). Ta arvab, et koolis peaks õppima neli aastat; selle ajaga peaks õpilased kätte saama baasteadmised.
Ehkki kalligraafia on olnud Afganistanis alati au sees, on viimased aastakümned olnud kunstile tervikuna laastava mõjuga. Meister Ali Aurang räägib, et on õppinud aastaid kuulsas kallifgaafiakoolis Iraanis. Teine – osava käega noor kunstnik Tamim– õppis kaunite kunstite osakonnas Kabuli ülikoolis ning eraõpetajate juures. Tamim kurdab, et põgenes Pakistani pärast seda, kui taliibid teda - maal kaenlas - jalgrattal sõitmas märkasid, kinni pidasid ja peksid.
Minu jaoks on kalligraafia müstiline kunstiliik, mis nõuab laialdasi teadmisi-oskusi ning kohutavat kannatlikkust. Unistan vaikselt mõne töö ostmisest. Lugesin just, et kui vanasti kalligraafil turul raha polnud, viskas ta kiiresti mõne rea paberile ja sai sama palju kulda vastu, kui palju kaalus paber. Tegelikult küsivad meistrid nüüdki oma töö eest päris korralikku hinda, alates 100 dollarist. Aga olenevalt tehnikast võib üks töö võtta ka palju aega, mitmeid nädalaid.
Neljapäev on pidupäev: näitus on kindluse ruumidesse üles pandud. Ühes ruumis on õpilaste näpuharjutused ning teises meistritööd. Õnnelikud osavõtjad patseerivad säravate nägudega ringi; õhus on tunda rahuolu. Koguneb hulganisti külalisi, fondi juhtoinas Rory Stuart peab südamliku kõne ja kõik pugivad üksmeeles kindluse päiksepaistelisel õuel kebabi ning puuvilju.
Intervjueerin üht külastajat - Abdul on kauaaegne kalligraafia õpetaja. Küsin temalt, kas pole imekspandav, et noored viitsivad sellise alaga tegeleda. Abdul vastab lihtsalt: “Aga afgaanid ongi väga kannatlikud inimesed, kas te pole märganud?”

Meil ei ole viiendat päeva elektrit – tavaliselt on igal teisel päeval 3-4 tundi ikka veidike antud. Ostame hiina päritolu generaatori; ootan nüüd elektrikut, kes lubas juhet vedama tulla. Ishallah.
Eilsest. Nooruke Ester kutsub mind endaga kaasa hamami. Et Estri tööpäev algab hommikul kell kaheksa, tuleb ta mulle järele kell kuus (saun on avatud kella neljast hommikul).
Väljast näeb saun välja nagu iga teine kohalikest savitellistest ehitis. Lükkame kõrvale ust katva kotiriide ja astume hämarasse koopataolise eesruumi, mille nurgas troonib kõrge leti taga matsakas matroon. Meilt kasseeritakse 20 afgaani (ca 5 krooni) ja jääme rumala näoga ringi vahtima; Ester on samuti esimest korda Kabulis hamamis.
Noor agar alasti naine märkab meie segadusehetke ja saabub appi: ta osutab laiadele kivipinkidele, kuhu riided pannakse. Enamus naisi jätab aluspüksid jalga; käitume meiegi niisamuti. Mõned noored tüdrukud liiguvad ringi ka kombinees. Tekitame oma riietekuhjakesed. Ometi ei näi lahendus saunatädidele meeldivat: nad võtavad meie riided ja viivad madami valvsa pilgu alla leti peale. Küsitakse, on meil mobiilid kaasas. Needki anname madami kätte, kes pisiasjad enda juurde riiulisse paigutab.
Krabame oma plastmassämbrid ja hiilime järgmisse võlvkoopasse. Siin tundub veel jahedavõitu– uksi siin kusagil ees ei ole – , nii liigume edasi järgmisse. Pesemisruumid näevad välja kaunis sarnased: kaardus laed, krohvitud-värvitud seinad, plaaditud põrandad. Laeakendest tungib ruumi ähmane koiduvalgus, andes paljastele kehadele huvitava sumeda varjundi.
Oleme viimasel ajal Kabulis tublisti külmetanud ja nii teeb meele rõõmsaks, et nii ruum ise kui ka põrand on mõnusalt soojad. Pinke pesemisruumides ei ole. Naised istuvad või kükitavad põrandal. Mõnedel on kaasas madalad plastmasspingikesed, mis tunduvad kaunis asjakohased.
Vett ammutatakse seinas asuvates hiiglaslikest reservuaaridest: ühes on kuum ja teises külm vesi. Maha valatud vesi voolab seina ääres asuvatesse rennidesse. Hamam on kaugel luksusest, aga vesi on kuum, ruum soe ja ruumid puhtad. Midagi muud Kabuli tingimustes ma küll tahta ei mõistagi! Nühime ennast naiste uudishimulike pilkude all rõõmsalt puhtaks ja väljume rahulolevalt, lubades peagi tagasi tulla.

Afgaanidest autojuhid on ülimalt huvitatud Afganistani piiri nägemisest, nii organiseerivad nad Steveni kaasabil kaks sõitu Amudarja äärde.
Kihutame Kunduzist läbi kõrbe otse Tadzhikistani piirini. Kondame mööda kaldaäärt: jõgi on suveks kaunis kokku kuivanud ja ei avalda mulle erilist muljet. Jalutame mööda piirisillast, imetleme kaldavööndis vanu roostes vene laevavrakke, ajame juttu maamõõdistustöid tegevate afgaanidega ning jälgime, kuidas Afganistani lippu kandev laevuke sooritab reise ühelt kaldalt teisele. Üks autojuhtidest, Sajed Massud, ohkab südamepõhjast: vaata, teisel pool jõge sõidab vaba mees vabas autos!
Mazar-e Sharifis teatab Steven, et reedel on taas otsutatud Amudarja äärde sõita. Püüan küll urgitseda, mida uut võiks teises piiripunktis näha, aga meeste tahe jääb peale. Kihutame taas läbi kõrbe – siin teeme küll ühe huvitava peatuse ja ronime barhaani otsa – kuni Usbekistani piirini. Seekord ootab meid Amudarja ääres täiuslikult sovjeti-stiilis industriaalne jäätmaa. Just selline, nagu olen näinud tuhandeid, reisides oma geoloogiaõpingute ajal läbi emakese Venemaa. Maastik tuletab meelde üht mu lemmikfilmi, Tarkovski Stalkerit.
Sõidame üle raudtee, mille rööbastel manööverdab vedur. Raudtee on sügalt lokaalne nähtus, rajatud ainult piirialale. Afgaanid näivad rongi nähes orgasmi tipul olevat ja solvunud, et ma ei soovi vedurist pilti võtta. Ekseldes pikalt roostetanud kontruktsioonide ja muu prahi vahel, jõuame lõpuks jõe äärde.
Mulle ajab koht külmavärinad peale. Jalad vajuvad nätskesse mutta. Amudarja haiseb hullusti. Kusagil okastraatide tagant heiastub nn Sõpruse sild ja autojuhid ei mõista mu soovimatust sellest pilti teha. Heitnud pilgu maastikule, ronime Andresega üksmeeles bussi tagasi. Rahulolev Steven ronib mööda betoonihunnikuid, fotoaparaat kaelas, paistes olukorda nautivat. Peagi saabub paigale ka piirivalve ja afgaanid lähevad mõnuga olukorda klattima.
Lõpuks naaseb rahulolev mudane meestekamp bussi ja tagasisõit Mazari algab.
(Põhja-Afganistani reisikirjelduse lõpp)

Andres sõidab koos oma veterinaarist kolleegidega Balkhi, külastama kohalikke veterinaariakeskusi. Lähen nendega kaasa, lootuses kuulsa linna jäänuseid kiigata. Tegelikult oli plaan sõita Balkhi koos Waheedi vennaga, aga just need kolm päeva on Wesey Mazarist ära. Lobisin temaga telefonitsi. Mul on kahju, et ei saa käia siin ringi inglise keelt valdava haritlasega, kel oma kodukohast head teadmised.
Kõigepealt käime paraveterinaaril külas. Selgituseks: Afganistanis on põllumajandus peamine elatusallikas,sest maa-piirkondades elab 80% rahvastikust. Sõja-aastatel on tekkinud karjuv puudus veterinaaride järele. Lääne rahade toel on käivitunud koolitusprojekt: külaelanikud valivad ühe mehe, kes saadetakse piirkonnakeskusesse õppima. Peale 6-kuulist intensiivkursust pöördub põhitõed omandanud mees paraveterinaarina oma külla tagasi.
Aktepa on niisutuskanalitega läbi põimitud usbeki küla; mu katsed kohalikega dari keeles kontakteeruda jäävad viljatuks. Seni kuni mehed veterinaari väikeses armsas tubakontoris juttu ajavad, teed rüüpavad ja rammusat mast’i ehk jogurtit pistavad, uitan mina kanalite vahel. Katsun esimest korda elus näpuga puuvilla ja püüan lastega sõbruneda. Lapsed pole vist iialgi fotoaparaati näinud: algul nad pelgavad koledasti, siis kodunevad ja lahkumise hetkel olen juba hädas poseerijatega!
Palun märkide keeles tualetti ja lapsed juhivad mu müüritagusesse majapidamisse; ringõue sees on suur elamine peidus. Palju igas vanuses naisi askeldab õues: vanadaam vuristab Singeriga, nooremad küpsetavad ahjus leiba ja talitavad loomi. Naised vaatavad mind pelglikult: puhtasse kuivkäimlasse juhatatakse mind lahkelt, kuid pilti teha kellestki ei lubata.
Pärast külaaelu nautimist asume teele Balkhi poole. Balkhi, millest on juttu nüüd ka eestikeelses Marco Polo reisiraamatus, kutsusid araablased “linnade emaks”; nii vaimustatud olid nad linna tähtsusest ja ilust. 329-327 e. Kr. oli Balkh Aleksander Suure baasiks; pärast seda Kreeka-Baktria kuningate pealinn. Väidetavasti elas siin ka Zarathustra.
Selle kohaga on seotud paljud islami kirjanduse, teaduse ja kunsti kuulsad nimed, näiteks Ibn Sina (Avicenna). Siin on sündinud Mawlana Jalaluddin Rumi, kelle teost Mathnawi loetakse pärsia kirjanduse tipuks.
Pärast Tshingis-Khaani hävitustööd ei saavutanud linna oma tähtsust enam kunagi. 19. sajandil võeti vastu otsus teha provintsi keskuseks hoopis Mazar ja Balkh vajus unustuse hõlma.
Kolm päeva tagasi on Balkhis tapetud kohalik komanör ning õhkkond linnakeses ei ole sõbralik. Autojuhid muutuvad peagi närviliseks ja nii heidame vaid pilgu autoaknast iidsetele linnamüüridele. Teeme kiire ringkäigu väikeses võimsate puudega keskpargis, kus on madrassa jäänused ning kaunis väike pühamu Khwaja Parsa, mõlemad timuriidide ajast. Khwaja Parsa on püstitatud tuntud teoloogi auks, kes õpetas kuninganna Firuza Begami asutatud kolledzhis Heratis. (Ehk mäletate kevadisest Herati-loost: sealsed kuningannad olid vaimuvalged naisterahvad.) Pühamu õuel käin ka Balkhi Rabi’a - esimese islami perioodi pärsia keeles luuletava poetessi - haual.
(järgneb)

Mazar tervitab meid ilmamuutusega. Kui Kunduzis on Eesti standardite järgi mõnus suveilm, siis siin lõõtsub öö otsa tugev tuul. Järgmisel hommikul keerab ilm külmaks ja vihmaseks. See ei takista mind kolm korda Hazrat Ali (ehk Sinise Moshee) juurde palverännakule minemast.
Sõber Waheed, kelle perekond siin elab, on mulle korduvalt selle pühamu ilust rääkinud. Tõtt-öelda polnud ma pärast Herati Reede moshee nägemist kindel, et miski mind üllatada suudab. Taas eksin.
Esimene kohtume toimub varajasel hommikutunnil. Olen Steveni nõusse saanud. Jalutame läbi ärkava linna sinkavonkaliste mudaste tänavate pool tunnikest, kuni jõuame linna keskmes asuva ehitiseni.
Et on reede ja rahvast palju, ei hakka me esialgu sisse trügima, vaid teeme ringi ümber aia. Esmalt rabab kompleksi suurus: selle ümber on suurte puudega haljastatud park, ohjeldamatult pinke ja purskkaeve (tõsi küll, praegu enam need ei tööta). Valgusvoo kasvades kasvab vaatepildi mõjukus: erineva kõrguse ja suurusega kiirgavsinised kuplid, minaretid, kellatorn ja erikujulised müürid.
Õhtul läheme koos autojuhtidega tagasi. On külm ja vihmane ilm. Seisame esmalt tuvide kogunemispaigas: siin elab tuhandeid valgeid tuvisid. Legend pajatab, et tavalised hallid tuvid omandavad siin neljakümne päeva jooksul valge sulgkatte. Hazrat Ali tuvid on hoitud ja armastatud: neid söödetakse ja poputatakse sellise hoolega, mis tavaliselt Afganistanis elusolendite kohtlemises näib ennenägematu.
Ühes väravamajadest (igas ilmakaares on üks) jätame kingad valvuri hooleks ja astume marmorplaatidega kaetud libedale väljakule, mis on kaetud paksu veekihiga. Tunne on võimas: ühelt poolt on paljaste jalgadega jäises vees paterdada neetult külm, aga teisalt sunnib imepärane vaatepilt külma unustama.
Hazrat Ali pühamu laskis ehitatda sultan Seljuk; selle lõhkus loomulikult Tshingis-Khaan. Timuriidide dünastia sultan Hussain Aiqara laskis hoone uuesti üles ehitada 15. sajandil.
Kohalik legend räägib, et Muhamedi väimees Hazrat Ali (kes tegelikult on maetud Kufasse Iraanis) surnukeha tõi valge emakaamel kuni pühamu paigani. Väsimusest kurnatuna kukkus kaamel maha ja Hazrat Ali surnukeha maeti samasse paika. Väidetav hauapaik asub sisekambris, kuhu me –võimalike arusaamatuste vältimiseks - siseneda ei püüa. Ehkki autojuhid väidavad selle võimaliku olevat.
Hazrat Ali on alati inimestest tulvil: kaunilt riietatud lapsed, naised eri värvi burkades või rätikutesse mähitult, abielupaarid, pühamehed, invaliidid, kerjused, sõdurid. Kõik näivad siin tröösti leidvat ja sõbralikust õhkkonnast rõõmu tundvat.
(järgneb)

Sõidame ligi Kunduzist ligi seitse tundi Mazar-e Sharifi. Tee on küll pikk, aga vaated nauditavad. Autoaknast näeb Surkh Kotal’i (1900 aastat tagasi võimul olnud Kushani kuningas Kanishka akropol) terasse. Kõrbemaastik vaheldub oaasidega, täis viljapuid ja põllusiile. Mägisest piirkonnast väljasõidu lõpetab väike kitsas kanjon.
Vaatan lootusrikkalt tuttuusi kõrgepingemaste: nende jada saadab meid Kabulist Kunduzisse ja edasi Mazari. Räägitakse, et järgmisel aastal on plaanis Tadzhikistanist elektrit hakata importima.
Sõidu ajal ei saa ma peast kohtumist Ellaha perekonnaga. Ellaha on Badakshanist pärit daam, keda kohtasin varasuvel oma afgaanist sõbra Waheedi tütre sünnipäevapeol. Nii Ellaha ja tema neli tütart jätsid mulle sünnipäevapeol sügava mulje. Korduvalt välismaal käinud pereema töötas ühe rootsi organisatsiooni heaks. Vanim tütar Farangis rääkis suurepärast inglise keelt (oli õpetaja tasulistel kursustel) ning unistas juristi karjäärist.
Meie teistkordne kohtumine Kunduzis ajab mind segadusse. Ellaha kutsub mind külla oma majja. Laud on kombekohaselt lookas. Isegi ülihõivatud abikaasa Bahman, suur pärsia luule austaja, leiab aega kauge külalisega juttu puhuda. Koridori seinad on kaetud pereisa oma käega kirjutatud luuletustega: siin on esindatud nii Umar Hajjami, Saadi, Rumi kui pereisa enda luule. Bahman näib sirvivat huviga kingituseks toodud raamatut Eestist ja esitab – naiste abil - nutikaid küsimusi.
Ometi on õhus rusutust. Nooremad tütred, haprad nagu gasellid, istuvad vagusi nurgas, pea norus. Vanima tütre nukrutsemise põhjust juba tean: prokuröriametist unistav kindlameelse olekuga Farangis ei sooritanud sel aastal testi piisavalt edukalt, et ülikooli sisse pääseda. Lohutan, et järgmisel aastal on taas võimalus.
Kui abikaasa lahkub, saan Ellahalt selguse kätte. Tema abikaasa Bahman on mitmeid aastaid töötanud Kunduzi administratsiooni ülemana (sisuliselt tähtsuselt teine afgaan provintsis). Ellaha ja tütred elasid seni Kabulis, aga abikaasa pealekäimisel kolis nüüd kogu pere siia. Et mees ei taha mingeid arusaamatusi abikaasa töö tõttu, jäi Ellaha koju.
Tuleb välja, et haritud inimesi, kellega suhelda, napib. Ka inglise keelt pole saanud kellegagi praktiseerida. Kehvemad lood on konservatiivsusega: Kunduzis ei kanna Ellaha väitel burkat 3-4 perekonna naised. Ja nende peale vaadatakse ikka väga viltu. “Ütlesin abikaasale, et ma ei pane mitte iialgi burkat pähe,” ütleb Ellaha tuliselt. Niisiis veedab naispere oma päevad sisuliselt nelja seina vahel. Ainus lootuskiir paistab olevat abikaasa lubadus, et kui aastaga ei kohane, võivad nad Kabulisse tagasi pöörduda.
Terve tee Mazari mõtisklen selle üle, kui sügav on lõhe Afganistanis Kabuli koolitatud pere ja konservatiivse piirkonna arusaamade vahel.
(järgneb)

Kunduzi piirkond on tuntud viljaka alana. Ehkki Amudarja jõgikond hõlmab Afganistani territooriumist vaid 14%, pärineb 57% veehulgast just siit. Madalamatel aladel saab kaks saaki aastas. Selle piirkonna kohta levis vanadel aegadel ütlus: "Kui tahad rikkaks saada, tule Kunduzi".
1220. aastal laastas piirkonna Thingish-khaan. Nagu paljude teistegi siinkandi aladega juhtus, see piirkond enam korralikult jalgu alla ei saanudki. Paremini hakkas minema alles 19. sajandil, kuid siis laastas piirkonda malaaria. Levis uus ütlus: "Kui tahad surra, tule Kunduzi".
Raudne Amir - kuningas Abdur Rahman - asutas siia ümber pushtusid, kes 1930ndatel alustasid kanalite rajamist. Maa oli väga madala hinnaga ja rajooni voolas rahvast Hindukushi lõunaosast ja põhjast tulid vene revolutsiooni eest põgenejad.
Kunduz tekitab minus sügava lugupidamise maaharijate vastu: kuhu ka ei vaata, kõikjal käivad käbedalt koristustööd. Maikuus koristati sirbiga viljasaaki; nüüd käib sügiskünd, peamiselt härgadega. Teise külvina paistavad olevat populaarsed mais, riis või puuvill. Viimased puuvillanoppijate parved korjavad põldudel saaki. Teed on uputatud kaamelitest, eeslitest ja inimestest, kes kõik tarivad hiiglaslikke kotte, millest turritavad välja puuvillapallid otsekui hiiglaslikud lumivalged vatitupsud.
Kunduzi jõe projekti juht Jelle võtab mu endaga kaasa Aqtepa külla, mis asub Taloqani ja Kunduzi jõgede ristumispaigas. Kihutame algul mööda nöörsirget maanteed põhjasuunas, et ühel hetkel luidete vahele keerata. Ligi kolmveerand tundi sõidame läände. Silmapiiril ei paista muud kui liiv ja üksikud okastaimede puhmad.
Äkki ilmub silmapiirile suur oaas: suured puud, risti-rästi kanalid, põllulapid ja majad. Jelle märgib elevusega, et ei tunne enam küla äragi. Poolteist aastat tagasi nägi keskus kaunis hale välja, kinnitab ta mulle. Nüüd on turutänav rahvast kihamas, kaamelid saalimas, poekesed reas. Isegi mobiilimast on küla serval koha leidnud.
Täna on tähtis päev: valitakse veemeister, kes terve järgmise aasta vastutab niisutuskanalites voolava vee jagamise eest. Jelle selgitab, et on vee jagamine on päris täpselt paika pandud: kõigepealt teatud protsent joogiveeks, siis põldude niisutamiseks ja alles seejärel muud vajadused nagu energia vms.
Maandume ruumi, kus külameeste nõukogu parajasti oma söömingut peab. Viisakusreegleid järgides kutsutakse mindki sisse ja pakutakse maitsvat kala, aga mugavalt ma end just paarikümne küla tähtsama mehe hulgas ei tunne. Peagi sööming lõpeb ja asutakse arutama päevakohaseid asju. Kõigepealt antakse Jellele teada, et otsustati tagasi valida sama veemeister kes eelmisel aastal. Seejärel räägitakse soovist rajada väravatega tamm - mis annaks võimaluse vett reguleerida - ühe niisutuskanali ette.
Jelle soovib kohta üle vaadata. Kanal asub oaasi serval: ühes suunas avaneb vaade jõgede ristumiskohale, teises suunas laiutavale soostikule, kus krooksuvad konnad. Poisikesed karjatavad lambaid ja lehmi.
Mehed vaevad olukorda: Jelle lubab teha kõik endast oleneva, et tamm enne järgmist niisutusperioodi valmiks. Samas vannutab ta külamehi, et need peavad tammi tervishoiu eest edaspidi ise hoolt kandma ja väiksemaid remonditöid omal kulul tegema.
Tagasisõidu ajal avastab ehitustöid teostava tadzikist firmajuht Turamurod rõõmuga, et oskan vene keelt. Ta tirib meid Jellega oma kontorisse ja enne kui arugi saame, on uhke laud kaetud: seal on nii rohelist kui rammusat suppi kui ka kanget veini. Püüan meestele tõlgiks olla (Jelle ei oska vene keelt ja Turamurod inglise keelt), aga peagi on mul salakavala veini süül keeled täitsa sassis.
(järgneb)

Mida öelda? Oli õnnestunud reis - ei õnnetusi ega muidu kehvi olukordi.
Ilm tegi imepäraseid trikke: Kunduzis valitses ergav päike ja tõeline suveilm, Mazaris mässisime end vihma ja tuule eest paksudesse mantlitesse, Salangil pidasime maha lumesõja ja Pul-i Khumri juures ekslesime udus.
Nägin niisutuskanaleid, veeta jõgede kanjoneid ja võimast Amudarja jõge.
Kohtasin teedel väsinud eeslikesi, kaamelite karavane ja uhkelt ehitud hobuseid.
Kihutasin mööda joonsirget maanteed ja tuiskasin maasturis läbi poolkõrbe - üles-alla liivadüünidest.
Homme lähemalt.

Eile käisime Viiu ja Andresega Gulbagh'is jalutamas. Aed on vaikne ja mahajäetud; kedagi pole piknikku pidamas ega alleedel jalutamas. On väga soe ja selge päev, ainult kolletunud krabisevad lehed jalge all reedavad sügise lähenemist.
Andres helistab õhtupoole, et tema boss andis loa sõita. Projekti juht John hakkas millegipärast närvitsema ja mõtles pea nädal aega järele, mida teha: kas lubada meil autodega seigelda või mitte. Nüüd siis on selge, et homme hommikul lähme liikvele. Inshallah.
Pole teada, kas Mazaris ja Kunduzis õnnestub internetti pääseda.
Kui mitte, siis on Kabuli päevik nädal aega puhkusel.

Ma veedan imepärase õhtupooliku, pildistades taas Murad Khane kvartalis. Seekord ei keskendu ma niivõrd arhitektuurilistele detailidele kui keskkonnale.
Turquoise Mountain Foundation’i töödejuhataja viib meid - mõned uudistajad on veel - erinevate perekondade majapidamistesse. Ronime üles kipakatest treppidest, imetleme vaadet loojuva päikese kumas mägedele olematute klaasidega akendest. Siseneme pisikesse onni, kus naised käbedalt küpsetavad ja maitseme otse katlast tulnud bulani’sid (kuumas õlis keedetud täidisega pirukad).
Tüüpilises majapidamises ei ole esimene korrus elamisruumina kasutusel. Esimeses majas, kuhu meid kutsutakse, on teisel korrusel on ilmale avatud eesruum, kus perenaine parajasti nõudekuhjaga maadleb. Ülejäänud elamisruumi moodustab suur odava vaibaga kaetud tuba. Vaid televiisor nurgas ja filmi Titanic plakat vihjavad, et käes on 21. sajand.
Teise majapidamises on noor naine külaliste tulekust kuulda saanud ja end üles löönud: lühikeste varrukatega pluus, värvitud huuled ja laud, ohtralt käevõrusid. Ta näib mõnuga poseerivat – missugune haruldane hetk!
Kohaliku kvartalivanema kodu on imepisikese ringhoovi ümber kobaras. Hoov on pigem toa suurune. Aga alles (ehkki kohutavalt kehvas olukorras) on hulganisti iseloomulikke detaile: ülestõstetavaid puidust aknaluuke, uksi, tahveldisi. Selles perekonnas on eriti ilusad lapsed. Väikeses vaeses elamises ringi vaadates on üllatav näha tütarlaste kirevaid kleidikesi, hoolega pestud päid ning edevaid kõrvarõngaid.
Üks välismaistest külalistest palub selgitust, mis juhtub külmal ajal: kuidas ometi inimesed neis augulistes majakestes talve üle elavad. Vastuseks tehakse meile demonstratsioonesinemine. Keset tuba (praegu küll keset õue) pannakse madal laud, mis kaetakse suure palakaga. Laua alla pannakse talvel kuumaks aetud kivi. Rahvas võtab platsi ümber laua: poetakse kuni rinnuni palaka alla, varbad torgavakse laua alla. Ja kogu lugu, talveks valmis.
Kvartali vanem lisab muigvel sui, et nüüd pole muud vaja teha kui vanaisa või vanaema lugusid kuulata.