Kabuli päevik

Andrese töökohas töötab koristajana Mohammad, Zaher, sõbralik ja meeldiv noormees. Tema tööülesanneteks on ruumide ja WC korrashoidmine, samuti töötajate pidev värske teega varustamine. (Kõrvalepõikena: koristaja leidmine oli peavalu. Kõik eelmised pidasid WC koristamist millekski väga tülgastavaks, au pihta käivaks. Kui esimene lääne ekspert saabus veterinaarialabori hoonesse tööle, saatis ta Euroopa Liidu komisjonile jubedast tualetist fotod ja nõudis kordategemiseks raha. Olen kuulnud ühest lääne naiseksperdist, kes lahkus töölt, sest ei suutnud välja kannatada põrandas oleva augu hügieenilisi tingimusi)
Ühel Andrese kolleegil tuli mõte aidata sümpaatset Mohammad Zaheri – keda Andrese kolleegid kutsuvad aw-e josh e dari keeles "keev vesi" – haridusega. Et siis saadaks ta projekti kulul inglise keele kursustele. Paraku tuli aga välja ootamatu takistus: noormehel puudub elementaarne kirjaoskus.
Vahel olen endamisi võrrelnud eesti ja afgaanide talupojaühiskondi. Minu meelest on suurim vahe hariduses – eesti talupojad olid juba 19. sajandi lõpul pea kõik kirjaoskajad. Minu vanaemal on haridust nelja klassi jagu Kihnu külakoolist, aga temaga on kõik maailma asjad saanud ära rääkida. Põhiline – kirja- ja lugemisoskus – on olemas ikkagi.
Afganistanis on kirjaoskamatud ca 70%. Kui sõita läbi riigi, siis kõige uuemad ehitised kaugetes kohtades on kahtlemata koolid. Või kui neid ei ole, siis suured telgid vihjavad, et siin toimub õppetöö.
Kõige erilisem külakool, mida näinud olen, asus keset Afganistani teel Bamianist Band-e Amiri järvede äärde. Looklevas jõekäärus olid pingid-toolid välja tõstetud – kõigi klasside jaoks ei jätkunud nähtavasti telke – ning õppetöö käis täie hooga. Palusin autojuhil peatada ning läksin üle purde kooli lähemalt uurima.
See oli sõbralik kohtumishetk, mil lapsed mind uudishimulikult tervitasid ning sümpaatsed õpetajad kohmetult omi väheseid õppevahendeid näitasid. Vähemalt tahvel oli igal klassil olemas. Pisikesed tüdrukud demonstreerisid uhkusega oma oskust arvutada ning poised lugesid tekstikatkendeid. Noor meesõpetaja tutvustas oma haritud abikaasat - armas häbelik naisõpetaja nägi pisut vanem kui kooli teismelised õpilased...
Aga eelkõige oli tunda rõõmu õppimisest. Karim on meile rääkinud, et Kabulis on klassid ülerahvastatud, oma viiskümmend last. Nii ei jõua õpetaja õieti kedagi küsitledagi. Siin oli igas klassis ehk tosin õpilast ja oli tunda isiklikku lähenemist; väike armas hesaaride maakool tuletas mulle oma olekuga meelde eesti algkoole.

On üks heli, milleta ma meie Afganistani kodu ette ei kujuta. Kui sulen silmad ja mõtlen Kabulile, tuleb kõrvu tuulelohede lennuhääl, eriliselt vihisev ja plagisev spetsiifiline heli. Kui me alles Afganistani kolisime ning veel ringi ei jalutanud, tavatsesin ma ronida iga päev võõrastemaja katusele, et veidigi ümberkaudsest elust osa saada. Minu lemmikuks kujunesid poisikesed, kes ümberkaudsetel katustel oma plastikaadist kokkuklopsitud lohehakatistega esimesi arglikke katsetusi tegid.
Mida enam talve poole, seda enam tuulelohesid taevasse tekib: kõrghetk saabub uue aasta, so märtsi lõpu paiku, mil aset leiab tuulelohede festival. Olime alles paar nädalat Afganistanis elanud, kui autojuht Massoud meelitas meid festivali vaatama. Terve staadion on täis sadu - ei, tuhandeid - mehi ja poisikesi, kel kõigil näis tegevust olevat oma lohe lennutamise ning teise lohe allakukutamisega. Sel ajal tekitas suur rahvakogunemine meis veel kõhedust, nii istusime autos ja vaatasime lennutajaid distantsilt. Muide, ohtlik võib meelelahutus ka olla: et lohed on taevas hirmpika nööri otsas, võib pingul nöör tõsiselt viga teha. Pakistanis olla kombeks nöör katta klaasikildudega - ikka selleks, et teist lohet paremini alla kukutada - , nii et vahel tulevat ette isegi surmajuhtumeid.
Reedesel õhtupoolikul, just enne päikeseloojangut, proovivad meie peremehe noored sugulased aias lohet lennutada. Esimene katse maapinnalt ei õnnestu hästi, nii kolivad nad kõrgemale, peremehe maja teise korruse terrassile. Palun luba kaasa minna.
Missugune vaade avaneb ümberkaudsetele rõdudele ja katustele - pea igal katusel lennutab keegi lohet! Kostab naeru ja hõikeid. Minu kaaslased saavad lohe üles loetud sekunditega ja see kaob nii kõrgele, et alles jääb vaid pisike täpp. Hiljem kaob seegi, ilmselt lõikab keegi osavnäpp nööri läbi.
On kummaline istuda rõdul ning kuulata, kuidas loojuva päikese kiirtes värvunud pilvede kohal võitlevad lohed. Tasapisi neid jääb vähemaks. Viimase tõmbab kogenud liigutusega alla naabermaja noormees: on peaaegu pime, tänaseks on võitlus läbi.

Kui ma üldse Kabulis midagi kardan, siis on see haigeksjäämine. Mind on tabanud keskkõrvapõletik, blokeerunud süljenääre, päikesepiste, külmetus, kõhuvalu ja lagunev hammas. Üldiselt olen saanud hakkama - paar korda olen ostnud ravimeid saksa meditsiinikeskusest ja kord käisin diagnoosi küsimas sõjaväebaasis kreeka arstide juures.
Mõned päevad tagasi ründasid mind vappekülmahood. Päris kole oli olla. Kuhjasin peale kõik tekid ja toppisin lisaks pidzaamale otsa mitu kihti villaseid riideid, aga külmatunne ei taandunud. Võtsin rohtu, mis garanteeris higistamisseisundi üheks tunniks. Pärast seda algasid taas külmevärinad. Ja nii kaksteist tundi järjest.
Piinav seisund tuletas meelde karme tunde pärast sünnitust, mil mind kanderaamil tuuletõmbesesse koridori lükati ja unustati. Värisesin üle kere - Tartu sünnitusmaja kivine koridor ei olnud just kõige palavam paik jaanuarikuus, kui seljas on õhuke puuvillane öösärk. Püüdsin hammaste lõgisedes möödujatele sosistada, et mul on külm. Mõne tunni möödudes hakkas kellelgi must kahju ja tõi teki, aga palavikus piinlesin ma küll toona mitu päeva takkajärge.
Näib, et praegu on tervis paranemas. Kole nõrkusetunne, aga muidu kergem. Pakun ilmselt naljakat vaatepilti, kui villastes sokkides ja tunkedes (ostsin endale Eestis tööriiete poest kapitaalsed vateeritud püksid) arvuti taga kükitan, elektrisoojendi selja taga. Mis seal salata, välimus on Kabulis viimane asi, mille pärast ma muret tunnen. Peagi saab end õue päikese kätte kolida - päikese käes on päeval nimelt oma kümme kraadi soojem kui toas, selline leebe vananaistesuveilm.

See küsimus tekib mul Paghmani jõe ääres. Kui Andres räägib meie plaanist piknikule minna, arvavad kohalikud, et jõe ääres on liiga külm. Tegelikult rõõmustab Paghman meid imeliselt sooja ja päiksepaistelise kliimaga. Lisaks pakuvad silmailu üksikud kollaseks värvunud lehtedega puud. Kabulis on puude langevad lehed omandanud määrdundpruuni ja porise varjundi, nähes välja umbes samasugused nagu märtsikuus. Ei mingit sügisetunnet.
Traditsioonilises piknikupaigas valitseb tühjus. Vaid mõned autopesijad küürivad tolmuseid masinaid ja üksikud igavlevad kebabimeistrid ootavad kliente.
Jalutame mööda jõge ülesvoolu – mina Andresega, meie sõber Jean ja Karim. Seekord on Karim kaasa võtnud oma vanima tütre Benasha, kes käib neljandas klassis. Vahel tunnen, et teeme Karimile liiga. Reede on ju ainus päev, mida ta saab veeta koos oma perega. Aga ta on alati puhkepäeval meiega välja tulema, et raha juurde teenida – viie lapsega peres, kus naine haiglane ja lisaks vähki põdev äi – pole ilmselt seda kunagi üleliia.
Liikudes ülesvoolu kohtame vaid lapsi eeslitega, kes mägedest hagu toomas on käinud. Istume pikalt soojadel kividel kokkukuivanud jõe ääres ja lobiseme Jeaniga tema eluolust Lashkaris sel ajal kui me puhkusel olime. Benasha unustab oma häbelikkuse, kisub kingad jalast, solberdab vees ja pritsib kelmikal ilmel oma isa. Pole ime; Karimi lastel ei ole palju võimalusi kodust välja saada.
Piknikuplatsil tagasi, võtame istet lavatsil puu all, kust pidevalt kollaseid vahtralehesarnaseid alla keerleb. Et kliente on vähe, on ka söögivalik piiratud. Kebabi ja jogurtit siiski saame, aga rohelist pakkuda ei ole. Isegi sool on otsas. Selgub, et Benasha on suur kebabi austaja. Karim ütleb muiates, et kui tüdrukul on isegi kakskümmend afgaani (ca 5 krooni), siis uurib ta, kas selle eest on võimalik osta kasvõi üksainuski kebabitükk. Nende pere kodus kebabi ei valmista, selgitab Karim.

On üks nähtus, mille mehhanismist ma aru ei saa. Kui asun Afganistanist eemal, muutun kaunikesti ükskõikseks. Mind ei kurvasta mõte, et ehk ei lähegi tagasi. Kaugel olles tundub kaunis väsitav meeles pidada sadat asja: kuidas õigesti käituda, riietuda, tervitada, ostelda jne.
Kui olen Kabulis tagasi, toimub ühe päevaga täielik metamorfoos. Tunne on umbes selline, et see ongi mu kodu. Ei mingit võõristust: ümberkohanemine ja kommetesse sisseelamine toimub tundide jooksul. Võib-olla need, kes mitme maa vahet sõeluvad, oskavad kommenteerida või tahavad oma kogemust jagada? Minu kogemus paraku ju ainult Afganistaniga piirdubki.

Seekordne Kabuli-sõit möödus nii hästi kui üldse on võimalik, magamata öö Dubai lennujaamas välja arvatud. Kabuli lennujaam üllatab jätkuvalt enneolematul tasemel: passikontrollist saime läbi otsekui muuseas, esimesena saabusid töötavale pagasilindile meie kohvrid ja autojuht Karim ootas truult parklas. Lennuväljal on meie lemmikuks mees, kelle ametiks näib olevat halu jalutamine. Suurel puuhalul on auk sisse tehtud ja nöör korralikult taha aetud. Mees lohistab halgu täiesti erilise moega, et siis otsustaval hetkel halg lennuki jala alla lükata või sealt välja urgitseda.
Oleme vaevalt väravast sisse astunud, kui perenaine tormab värske tee ja pählivaagnaga meid tervitama. Armas! Andres joob kiiresti tassikese enne kui tööle kihutab. Mina jään lahti pakkima lahti kohvreid ja plekk-kaste, milles meie varandus peidus. Asjad tuleb ära panna mitte vargahirmus, vaid Kabuli klimaatiliste tingimuste tõttu: maja sisemuses on kõik kaetud paksu kleepuva tolmukorraga. Nii et lisaks tuleb ära pesta ka põrandad. Kui olen pesuga ühele poole saanud, toob naabritüdruk kandikuga värselt valmistatud lõuna: kana kikerherneste kastmes, safraniga riisi ja värsket salatit. Ei tea küll Kabulis ühtki teist majaperemeest, kes oma välismaist üürilist niimoodi vastu võtaks.
Väsinud Andres saabub koju uudistega: eelmisel korral peedistati meid välismaalase registreerimise kaardiga. Seekord siis uued ideed: nimelt peame me taotlema tööloa ja selle eest maksma tagasiulatuvalt nii kaua kui oleme siin maal juba olnud. Hind on sama kõrge kui viisal – ca 500 krooni kuus. Tüüpiline Afganistani stiilis lahendus: mingitest muudest eraisiku-maksudest ma polegi siin kuulnud kui välismaalastele kehtestatud majamaks (üürituludest kümnendik) ja nüüd siis välismaalastele kehtestatud tööloa maks. Ja viimane uudis: viisa saamiseks on vajalik tõend, et ei ole HIV-positiivne.

Homme tuleb taas ette võtta pikk ja tüütu teekond Afganistani.
Ühelt poolt tunnen, et seekord sai liiga kauaks Eestisse jäädud. Liigagi harjus ära mugava ja pingevaba eluga.
Teisalt sai päris palju asju korda aetud: kokku lepitud näitused järgmise aasta lõpus Eesti Rahvusraamatukogus ja Narva muuseumis; loodetavasti otsustab näitusekomisjon positiivselt ka Eesti Rahva Muuseumi osas. Tänan kõiki lugejaid ideede eest: on, mille üle juurelda. Hetkel panin tööpealkirjaks Armastatud Afganistan (aga see ei tähenda, et kindlasti jääbki nii).
Ebaloomulikult palju aega kulus hambaarsti külastustele: mul lagunes nimelt Kabulis eelmisel korral hammas ära ja ootas kohtumist arstiga ligi neli kuud. Hambaarst nägi ravitsemisega kurja vaeva ja minul hakkas vaikselt hirm naha vahele pugema: Kabulis pole ju katkise hambaga kusagile minna ja hambaarsti juurde sõitu teisele maale ei maksa kinni ka kindlustus. Nüüd olen varustet eriti kavala ravimi ja plommiga. Lisaks on kohvris peidus ka spetsiaalne peeglike ja orgike (et valutama hakkamise korral vastavalt juhendile tegutseda). Loodan väga, et mul ei lähe neid riistu tarvis!
Seekord nautisin eriliselt sügist - hoolimata sellest, et aias valitses hullumeelne õunauputus. Korjasin seeni oma vanemate suvekodu lähedal Võhandu ääres. Ronisin Vooremaa kohal kõrguvatesse tornidesse. Luusisin ringi Emajõe äärsel. Sügis on imeline aastaaeg. Tajun nüüd seda hoopis teisiti - Kabulis jääb sügis vahele, värvilisi lehti ei tekigi.
Kohtumiseni Kabulis.

Eesti Päevaleht avaldas eile mu reportaazhi Murad Khanest http://www.epl.ee/laupaev/402879
Minult on küsitud, miks nii vähe kirjutan Afganistanist Eesti meedias. Murad Khane loo avaldamise tagamaad illustreerivad päris hästi, miks ma ei näe sellega erilist vaeva - välja arvataud EPL, kellega koostöö on olnud tõesti olnud väga hää läbi aastate.
Nimelt tellis Murad Khane'st artikli Eesti Ekspressi Areeni-osa. Lubati avaldada "järgmisel nädalal". Nädalad möödusid. Saatsin järelepärimise. Kaks kuud hiljem sain vastuse (tsitaat): "Areenis siiski teie lugu ei ilmu - osakonnajuhataja Siim Nestor pidas seda liiga reisikirjalikuks, pakkudes välja, et see võiks ilmuda mõnes reisiväljaandes".
Nüüd saab iga lugeja ise otsustada, kas tegu on arhitektuurist ja ülesehitusest pajatava looga (loo autori arvamus) või reisikirjaga (EE arvamus).

Olles eemal, muutub Afganistan miraazhiks. Kummaline mõeldagi, et Kabulis on ootamas oma kodu, täis meile kuuluvaid esemeid. Huvitav on see, et kohapeal mõjuvad uudised plahvatustest ja enesetaputerroristidest teistmoodi kui Eestis. Pikemat aega eemal olles saabuvad kõhklused - et nagu ei tahakski tagasi minna. Samas olen tähele pannud, et paari Afganistani-päevaga on sealne rütm jälle veres ja enesekindlus tagasi.
Analoogselt eelmise aastaga aktiviseeruvad pommipanijad Kabulis just varasügisel. Sõber Jean kirjutab, kuidas rahumeelses pesapaigas Karte-e Parwanis lendab tema kontori läheduses õhku buss kolmekümne sõduriga. Aken puruneb, sharpellikild tungib otse töötuppa. Veel kaks päeva hiljemgi korjavad linnapuhastajad kokku inimliha tükke puude otsast...
Ma püüdsin juba eelmisel aastal tumedaid mütsatusi kuulates mõistatada, millal saabub piir. Kui lähedal on lähedal?
PS. Sõbrunesin Afganistanis Dobbsiga poolteist aastat tagasi (vt. päevik märts 2006), mil ta tuli esmakordselt afgaanidele kontrabassi mängima ja lugusid jutustama. Nüüd on saanud valmis tema teisest reisist Afganistani märtsis 2007 (kahjuks olin sel ajal puhkamas) väikesed videolõigud http://www.bachwithverse.org/Videos.html On liigutav pilt, kui Dobbs läheb tagasi muusikakooli, kaasas kingituseks korralikud muusikainstrumendid parimatele õpilastele.