Kabuli päevik

Kell on kahekümne pärast kaheksa - hommikune tipptund - kui käib kõrvulukustav kõmakas. Terve linn kaigub, aknaklaasid klirisevad. Tume järelkaja tekitab halbu aimdusi. Esimese hooga helistan abikaasale, kes juba kontorisse jõudnud. Ka Darulamani teel - ligi kümme kilomeetrit eemal - on kõmakas hästi kuulda olnud.
Järgneb kuulujuttude staadium: Andese kollegi ööbimispaigas purunes ukseklaas, räägitakse erinevatest kohtadest, tehakse oletusi surmasaanute kohta. Tund hiljem ilmuvad esimesed uudised: rünnati ikkagi sõjaväekonvoid. Surm mängib trips-traps-trulli: sõdurid pääsesid, aga kaks kõrvalseisjat-afgaani sai surma.

"Igaüks peab saama teadmisi. Kes ei saa, see on pime," tsiteerib mulle lõunalauas koraani Jusuf. Meiega on ühinenud ka üks mulla, kes huviga sekkub vestlusse. Olen just tekitanud furoori, öeldes, et mulle meeldib lõdvestuseks kuulata CDd, kus hea muusikalise tunnetusega mulla laulab koraani. Ning Inger on tekitanud omalt poolt üllatusmomendi faktiga, et Norras makstakse kirikumaksu (mida võiks siis võrrelda siinse zakat'iga) ning iga kogudus (usust sõltumata), kes on tõestanud oma elujõulisust, saab tegevuseks raha.
Järgmisel hommikul kohtume Jalalabadi-lähedases madrassas kahe mullaga, isa ja pojaga. Inger on veendunud, et mullad - kes on siin arvamusliidrid - on võtmeks paljude lastega seotud probleemide lahendamisel. Kolmandat põlve mulla Kari Israrullah ja neljandat põlve mulla Fazrullah on osalenud seminaril, kus arutleti laste õiguste üle koraanist lähtuvalt. Selles lähenemises pole midagi uut tegelikult; hetkel loen huvitavat aruannet, kus islami õpetlased arutlevad laste baasõiguste üle islamis - koos näidetega koraanist.
Mullad kinnitavad, et nende võim ei ole ometi nii suur nagu meie, läänlased, seda ette kujutame: siinsetel pashtu aladel mängib sama suurt osa Pashtunwali ehk siis pashtude käitumiskood. Nii et otsuste tegemisel võib olla mängus pigem hõimutava kui islam.
Madrassa on huvitatud Ingeri organisatsiooni toetusest. Inger kinnitab, et kui õpetajad peavad laste hea kohtemise reeglitest ning Afganistani riiklikust õppekavast - lisaks usuainetele -, siis on organisatsioon valmis kinni maksma kuue õpetaja palga tüdrukute klassides. Noorem mulla ütleb Ingerile muigega: sina diskrimineerid siis poisse, eelistades tüdrukuid?
Vestlus mulladega on omanäoline: kui esitada mingi küsimus, siis vastatakse mõistulugudega. Vahel tõuseb Fazrullah ja vaatab raamatust järele (meie vestlus toimub raamatukogus), et meile lugu jutustada. Näiteks. Prohvet kuulis, et isa tegi ühele oma lapsele kingituse ja küsis: miks ainult temale? Sa pead kingituse tagasi võtma, kui ka oma teisele lapsele kingitust ei tee. Loo moraal: sa pead lapsi võrdselt kohtlema.
Kui meie vestlus läbi ja madrassa õuel ringi vaatame, tunnen huvi, mis on kirjutatud kooli seinale, kus parajasti õppetöö käib. Ja vastus on:"Mida võid täna teha, ära lükka homse peale".

Kommentaar Antsult: "Möödunud nädalal lõpetasin Asne Seierstad'i "Kabuli raamatukaupmees" lugemise. Raamat on Eestis välja antud 2005. Pilt ühe perekonna elust. Tohutult kurb oli lugeda ahnusest, jultunud kauplemistest, eriti aga patriarhaalsest vägivallast naiste ja neidude üle. Tänane loetu koolist oli mingi värskendav piisk. Mis Sa arvad, kaua võib aega minna, et Afganistanis midagi tõeliselt muutuma hakkaks? Kas see on üldse võimalik. (Kas on õige, et veel poolteist sajandit tagasi afgaani naised ei kandnud burkat? See annaks nagu lootust!)"
Ants, just paar päeva tagasi astusin sisse Shah M raamatukauplusse, kus seekord leti taga ei keegi muu kui Kabuli raamatukaupmehe prototüüp. (Abikaasa küsib: kas ta ei näe mitte suurepäraselt nooruslik välja?) Otsin mõned soovitatud raamatud (see raamatupood on Afganistani kontekstis tõeline ime, sisaldades tõelisi pärle). Shah pakkus mulle ka äsja kirjastatud enda raamatukest (täpset pealkirja ei mäleta, aga kõlas nagu) - Kabuli raamatukaupmehe tõeline lugu. Lubasin järgi mõelda - raamat maksab 20 dollarit - ehk järgmine kord ostangi.
Tahaksin kommenteerida omalt poolt Asne raamatut: see daam elas Afganistanis neli kuud ning pärast seda uskus ta enda aru saavat sellest keerukast ühiskonnast, et kirjutada raamat, mis naeruvääristab siinset perekonna mudelit ja traditsioone. Olen lugenud seda raamatut. Hoolimata sellest, et seal on suurepäraseid kirjeldusi ja vaimukaid tähelepanekuid, arvan pärast pooleteiseaastat elu siin, et see raamat ei ole õiglane, sest Asne hindab perekonda (ja kogu ühiskonda) lääne kogemusest lähtuvalt.
Burkast, lõpetuseks: naised on siin ühiskonnas segadusse aetud. Alates 1959. aastast küll kannavad/ei kanna burkat. Muide, rändhõimude naised ei ole burkat kunagi kandnud ega hesaaridki nagu nägin oma silmaga. Mul oli kummaline kogemus just Jalalabadis, kus kaks kaunist haritud noort afgaani naist - õpetajate ülemvaatajad - tõmbasid burka vahelduva eduga üle (nö avalikkuses) ja kiskusid maha (astudes kooli ukse ees autost välja).

Eelmisel nädalal külastasin koolituskeskusi Kabulis ning töötasin läbi aruandeid-raporteid. Tõele au andes mahub vahepealsesse aega ka lõbustusi nagu jalutuskäik ümber Quargha, loeng nn Durandi liinist ameeriklaste Afganistani-uuringute instituudis või tänupüha pidu pakistani-hollandi segaperekonnas.
Kooliskäimise plahvatuslikkust kasvust annab ehk aimu Lalma kutchide (ehk siis rändhõimu) kogukonna kooli külastus. Inger räägib, et mõned kuud tagasi oli koolis 250 õpilast, nüüd on neid siis 600. Telke ei jätku, nii on plats täis ehitatud ajutisi varjualuseid. Me loendame paralleelklasse, kolmandat on tervelt kuus! Selles külas ei ole naisõpetajaid, mis võib saada takistuseks vanemate tütarlaste koolisaatmisele - puberteedist alates loetakse meesõpetaja ebasobivaks. Jalalabadi lähistel ei ole naisõpetajate leidmine probleem, aga Lalma on Pakistani piiri suunas neljakümne kilomeetri kaugusel; siia on haritud naiskooliõpetajate leidmine peavalu.
Nii Kabulis kui Jalalabadis käin SCSNi poolt kinnimakstud hariduskeskustes, kuhu meelitatakse õppima erinevas vanuses tänaval töötavaid lapsi-noori. Ajan pikemalt juttu meediagrupis osaleva Kaihaniga, kelle elukäik sobib hästi kirjeldamaks siinseid lugusid: elu Karatchis, Pakistanis, kus perepojad sorteerisid tänaval prügi, lootuses midagi müügiks või söögiks leida. Tagasipöördununa Afganistani äris isa maha teel kõik, mis võimalik. Jalabadis müüs Kaihan tänaval vett, kuni koolituskeskuse juhataja Muhibullah tema juurde astus ja juttu tegi, et on võimalus õppida ka siis, kui kooli pole üldse jalgagi saanud (Kaihani vanemad on kirjaoskamatud, samuti viiest vennast kaks). Nüüd näeb noormehe päevaplaan välja selline: kell seitse hommikul avab ta õmblustöökoja, kus ta on õpipoiss ja töötab kella üheni. Pärastlõuna veedab ta koolis ning kella viiest kaheksani taas töö õmblustöökojas. Aga missugune rõõm võimaluse eest saada osa teistsugusest elust, seda on raske kirjeldada.
Kõige keerulisem selliste laste puhul on läbirääkimised vanematega: sotsiaaltöötajad saavutavad tavaliselt kompromissi, et laps on pool päeva koolis ja pool töötab. Kolme aastaga võetakse läbi tavakooli kuus klassi, nii et ideaalis võib laps mingil hetkel tavaprogrammiga ühineda. Tegelikult läheb hiljem tavakooli noortest umbes pool; aga ülejäänud on vähemalt saanud algharidusegi.
Kabuli keskuses antakse mõningal määral ka kutsehariduskoolitust: kõigile joonistamine, poistele kunstlilledest pärgade-seadete valmistamine (väga pop pulmades-pidudel, lastel läheb äri hästi), tütarlastele õmblustunnid ja ilusalongis töötamise ettevalmistamise koolitus. Aga kõige enam vaimustust näis tekitavat hoopis võimlemistund: hämaras keldris lidusid rätikutes neiud ringiratast, kilgates vaimustustusest. Ning pingpongilaua taga vonkles katkematu saba mängida soovijatest.
(järgneb)

Ma palun õpetajannat küsida, kas tütarlapsed teavad mõnd pushtu ütlust. Klassis - õigemini küll telgis - tõuseb käte mets. Üks tõsise moega tütarlaps saab loa ning kirjutab tahvlile käbedalt kõnekäänu: pojon gul napusar leikigi – üks õitsev lill ei tähenda veel kevadet. On õhtupoolik ja telgid on näis igas vanuses tütarlapsi; hommikupoolikul oli poiste kord.
Mina mõtlen paralleelile: üks lugemisoskusega inimene külas – ehkki hea, kui ta olemas on - ei tähenda suurt midagi. Aga kui neid on kümneid, sadu? Koolid, mida ma Jalalabadi ümbruses külastan, on tekkinud kogukonna soovil ja toel. Ehkki maailmapank on andnud Afganistani haridussüsteemile koolide rajamiseks tohutud summad, ei jõua riik igale poole koole ehitama.
Nii aitavad erinevad organisatsioonid tekitada äärealadele – kui küla shura nii otsustab ja abi palub - kõigepealt ühiskondlikud koolid. Kui shura on kinnitanud, et soovib omalt poolt osaleda, tuleb mängu näiteks Save the Children Sweden-Norway, kes aitab hankida (reeglina UNICEFilt) telgid ja matid põrandale, annab igale lapsele koolikoti koos vihikute ja raamatutega ning maksab õpetajate koolituse-palgad kinni.
Küla shura võtab omalt poolt kohustuse, et pöördub haridusministeeriumi poole, et kool saaks oma hoone ning riikliku kooli staatuse, garanteerib õpetajate turvalisuse, osaleb omalt poolt kas finantsiliselt - uskuge mind, paarsada külas kokku kogutud dollarit on äärealadel suur pingutus – või annab kooli tarbeks maad.
SCS-N toel elluaidatud koolid järgivad riiklikku õppekava, st hiljem ei ole probleeme ametlikule haridussüsteemile üleminekuga. Ehkki organisatsioonile meeldiks toetada ka edasijõudnud lapsi, on praegu võetud suund siiski sellele, et teotatakse 1-6 klasse: et võimalikult paljud saaksid siiski algaharidusegi. Kõik SCS-N koolid järgivad lapsesõbralikku poliitikat: nii koolilapsed, õpetajad kui ka külavanemad on saanud selgitust laste õiguste osas. Lapsi julgustatakse osalema ja oma arvamust avaldama (aga sellest kunagi täpsemalt).
On raske uskuda, et aasta tagasi oli Tangi Hushki küla (kuiv koht mägede vahel, pushtu k.), asemel tühi plats. Küla on tekkinud aasta jooksul Pakistanist tagasipöördnute pingutusel. Siinne shura koosneb hakkajatest meestest: koolitelkide kõrvale ehitavad külamehed juba müüri koolihoone - mida veel ei ole - tarbeks. Valmis on ka tualetid. Ehkki elamistingimused selles kuivas orus on kõike muud kui kadestamisväärsed, on näha kõikjal pingutust: uued majad, istutatud puud, rajatud kaevud ja mänguplats lastele. Shura on nii teokas, et Ingeril on neile eriline palve: rääkida ühe teise küla shura liikmetega, kellel on küll soov oma kooli järele, aga ei saa kuidagi alustatud.
(järgneb)

Ei oleks võinud arvata, et ühel päeval istun sajakonna kilomeetri kaugusel kurikuulsatest Tora Bora (must tolm, pushtu k.) koobastest, rüübates teed madrassa päikselises raamatukogus ja arendades mulladega vestlust islamist, haridusest ja lastest.
Mul on olnud erakordselt tihe ja põnev aeg Jalalabadis siinse kontori juhi Ingeri dirigeeriva taktikepi all. Inger, kellest saab järgmisest aastast põhjamaade organisatsiooni Save the Children Sweden-Norway juht Afganistanis, ootab minult ei vähemat kui huviäratava materjali kokkupanekut, millega meelitada ligi uusi annetajaid. Ehkki organisatsioon keskendub teoorias laste õigustele, on praktikas koolid siiski see koht, kus saab teadmisi nende õigustest - lisaks Afganistani ametlikule kooliprogrammile, loomulikult - edasi anda. Niisiis on küla shurade (nõukogude) abistamine koolide loomisel väga oluline punkt organisatsiooni töös.
Nende väheste päevade jooksul saan aru, kui pinnapealselt olen tajunud olukordi: lugemine või vestlemine ei asenda kohalolekut. Alles nüüd, pärast ühe aasta jooksul tekkinud Tungi Hushk külas viibimist, mõistan paremini olukorda, millesse satuvad näiteks Pakistanist tagasipöörduvad afgaanid. Ainuüksi viimase aasta jooksul on tagasi pöördunud ligi 300 000 afgaani, kellest enamik jäänud Pakistani piiril lähedusse.
Ja mõtlen tahes-tahtmata ikkagi stereotüüpides: näiteks selgus, et siinsed rändhõimud - kutšid - on pigem paikseks jäämas, külasid ja koole loomas. Seni on nad haridusest eemale jäänud, aga nüüd on ainuüksi Lalma küla koolis viimase poole aastaga kasvanud õppurite arv kordades.
Nüüd olen õnnelikult Kabulis tagasi; hunnik fotosid arvutis ja märkmik tihedalt täis kriibitud - eks edaspidi täpsemalt.

Teeme hommikupoolikul väljasõidu meie lemmikaeda Gulbagh'i. Peatume korraks tee ääres, et kaasa osta puuvilja Karimi pojale ja tütrele, kes seekord end esiistmele kokku on pakkinud. Karim ostab lisaks üleküpsenud välimusega meloni.
Gulbagh on inimtühi nagu ikka hooajavälisel ajal. Kummaline on vaadata, kuidas piirkond silmnähtavalt linnastub: kui esimest korda siia üle aasta tagasi sattusime, olid ümberkaudsed mäenõlvad ohjeldamatult müüre täis ehitatud. Nüüd on pea kõigi müüride sisse kerkinud majad - täielik äärelinn.
Pargis endas valitseb vaikus: vaid üksikud noored afaanid ajavad jalpalli taga ning alleel kühveldavad külalapsed hiigelsuurtesse kottidesse mahalangenud lehti. Istume murule päikese kätte. Karim lõikab osavalt meloni lahti ning asetab igaühe ette mahlast nõrguva läbipaisvalt kumava tüki. Maitse on tõesti mesine. Jätame Karimi lastega omapead ja läheme kahekesi jalutuskäigule ümber pargi. On pilvitu soe, suisa suvine ilm. Vaid karjake rasvsabalambaid nosib koltunud rohtu. Jõudes pargi servale, istume maha niiisutuskanali äärde, mis minu üllatuseks on pilgeni vett täis. Kaugel mäeharjal paistavad mingid sõjaväelised monstrumid-okastraadid ning kuuldub ka harvaid kärgatusi, aga muidu valitseb õnnis rahu.
Pole midagi petlikumat kui rahu. Mõtlen minu ja Andrese ühisele tuttavale, aseminister insener Jawadile, kes sai vigastada Baghlani pommiplahvatuses mõned päevad tagasi. Suhkuvabriku avamisel hukkus vähemalt poolsada inimest (sh viis parlamendisaadikut), peamiselt tähtsaid külalisi tervitama tulnud koolilapsed ja sai haavata veel üle poolesaja. Mäletan enda viimast jutuajamist Jawadiga Kunduzis päeval, kui sealsel turul oli lõhanud end enesetaputerrorist. Ta selgitas mulle pikalt, miks enesetaputerrorist ei ole õige moslem ja kindlasti mitte ka afgaan: õige afgaani sõdur ründab sõdureid, mitte lapsi. Ja et islam ei toeta selliseid tapatalge. Nüüd on siis poolsada koolilast ja ta isegi sellise vale-moslemi ohvrid.

Minu noore sõbratari elu Kabulis on kulgenud tõusvas joones hullult. Tüdruk läheb välja oma afgaanist poiss-sõbra afgaanidest sõpradega, joob alkoholi ja flirdib. Poiss-sõber teatab külmalt, et selline käitumine on andestamatu, lugu on läbi ja viskab ta välja. Laura kaotab ära oma kolmapäevase lennupileti. Ta maabub ühes Kabuli kalleimas hotellis, segaduses ja kohkunud. Raha jätkub kolmeks ööks. Tüdruk raiskab varanduse kõnedele isaga, anudes uut lennupiletite komplekti. Ma väga loodan, et ta homme lahkub.
Hädas klammerdub Laura minu külge, kostitades mind hüsteeriliste kõnedega. Ehkki teooris olen otsustanud mitte asjasse sekkuda, ei suuda ma praktikas kõrvalt vaadata, kuidas olukord järjest enam käest läheb. Käin tüdrukut kord päevas hotellis vaatamas: viin ta välja või toon ta meile koju sööma. Pean tutvustavaid loenguid afgaanide arusaamadest. Selgitan tõsiasja, et kui lääne mõistes ei ole noorte kokkukolimises midagi erilist, siin tütarlapsed noormeestega enne abiellumist ei semmi. Tema käitumine kvalifitseerub afgaanide mõistes hoora käitumiseks.
Laural pole kerge aru saada maailmast, mis talle avaneb: tema sinisilmsus Afganistani suhtes on uskumatu. Tütarlapsele, kes elas isaga Afganistanid kuid, ei tehtud selgeks kõige lihtsamaid tõsiasjugi. Näiteks seda, et nabapluusis ei saa siin ringi kõndida...
Kaugel sellest, et pidada Laurat tema inglinäost hoolimata inglikeseks, olen kohutavalt vihane tema isa peale. Ma tahaksin talle mehiselt vastu lõugu anda, tõesti. Afganistanis elanud mehel peaks olema ju veidigi arusaamist selle ühiskonna tavadest. Kuidas annab üks isa oma kirjaliku loa selleks, et tema alaealine, äsja seitseteist saanud tütar omapead Afganistani (armu)elu tõsiasju avastama tuleks - niivõrd vastutustundetu käitumine on täiesti üle mõistuse.
PS. Täna, reede hommikul kell kuus saabub Lauralt sõnum, et ta on lennujaamas, tagasiteel Prantsusmaale.

Nüüd näib olevat kindel, et stardin laupäeva hommikul omapead Jalalabadi suunas. Save the Children heaks töötav Inger on otsustanud mulle tööotsa anda. Päris täpselt pole selge, mida tegema hakkan. Põhimõtteliselt on tal vaja atraktiivset ja huvitavat materjali, mida saaks kasutada esitlustel ja doonorite ligimeelitamisel. Et siis teha fotosid ja sinna juuurde genereerida sobivat teksti. Esialgu lähen kolmeks päevaks Jalalabadi, hiljem on Ingeril plaanis mind kaasata veel üritustel Kabulis.
Ehkki vaid sajakonna kilomeetri kaugusel, on Jalalabadis täiesti teine kliima - suvel oli seal põrgulikult palav ja niiske ühekorraga. Praegu ootab mind ca 26 kraadine-soojus, loodetavasti tuleb sellest reisist turvaline ja huvitav suvepikendus.
Olen seni olen seigelnud ringi tadzhikkide-hesaaride-usbekkide-pushtude segaaladel. Nüüd sõidan siis piirkonda, kus elavadki peamiselt vaid pushtud. Inger hoiatab ette, et tegu on traditsioonidest kinnipidavate hõimudega. See tekitab minus juba ette küsimusi nagu kas/kuidas mul õnnestub sellises keskkonnas pilte teha?

Afgaanid vaatavad meid, hellikuid, muidugi pika iroonilise pilguga, kui õhtuti juba tubade kütmisega alustame. Päeval võib olla ikka mõnus nagu Eesti keskmine suveilm. Õhtupoolikul aga päike enam meie maja peale ei paista. Toad muutuvad rõskeks ja jahedaks. Vähemalt mulle tundub ca 15 kraadi toas juba vastikult kontipugev.
Seekord läksime uut teed: ostsime taas plekk-ahjud kohalikelt meistritelt, aga puudega kütmiseks. Siin müüakse kaht tüüpi puitu: archa (mänd) on kiirelt põlev, hästi pehme, peaaegu pude, ning baluch (tamm) on aeglaselt põlev ja raskelt süttiv.
Andrese palvel läheb seekord Karim ja ostab meile - rõhuvas osas tammepuitu - poolteist harvari. Üks harvar on 80 sehri ja üks sehr on umbes 7 kg. Antud raskused kehtivad Kabulis, mujal on teised kaalud. Meie arvestuslikult kahe kuu – jääme Kabulisse seekord kuni detsembri keskpaigani - küttepuud maksavad koos kohaletoomisega 110 dollarit.
Karim kärutab puud auto pealt õuele ja vaatab, kuidas ma neid korralikult riita asun laduma. Talle ei mahu pähe, et naisterahvas sellist tööd teeb. Tegelikult suisa naudin tuttavat tegevust ja puhast puidulõhna. Vastavalt meie peremehe soovile laon imelühikeseks lõhutud puud maja kõrval asuvasse puhkeala seina äärde riita. Seina kaunistavad peremehele kingitud Marco Polo hirve ja teiste Afganistanis elavate sõraliste uhked jahitrofeed, mis tõstan enne eemale. Nüüd oleme kütnud ahju igal õhtul. On mõningad raskused põlemasaamisel, aga kui lõpuks käima läheb, saabub tuppa tõesti mõnus soojus.
Lõppu uudis, et ei ole kordagi pidanud generaatorit käivitama. Tegelikult on Kabulis elektriga kehvasti nagu ikka, aga peremees sõlmis üle tee asuva võõrastemajaga kokkuleppe ning nüüd on enamuse ajast elekter majas. Eestis võib olla raskusi sellise uudise hindamisega. Nende jaoks aga, kelle generaator tegi õudset kurdistavat müra – rääkimata kütuse ostmisest, sissevalamisest, korrapärasest õli vahetamisest ning puhastamisest -, see on imepärane areng!

Kohtusin 15-aastase Lauraga siis, kui olime oma Afganistani-eluga algust teinud. Tundsin tollal end kaunis õnnetuna: see oli veel aeg, mil elasime võõrastemajas ega liikunud ringi. Nooruke prantsuse koolitüdruk elas koos oma isaga, kes töötas Afganistanis ühes meediaorganisatsioonis. Kurtsime teineteisele oma muresid ja tundsime vastastikust rõõmu seltskonnast.
Suur on üllatus, kui Laura helistab. Ta on taas Kabulis, kuid seekord üksinda. Läheme kahekesi Qargha-äärsele jalutuskäigule, mille jooksul jõuab ta mulle suurema osa oma viimase aasta seiklustest pajatada. Tema vanemad elavad lahus. Ema on alkohoolik, nii määras kohus Laura isa juurde. Isa sõitis tööle Egiptusesse ja keeldus tüdrukut kaasa võtmast. Ilmselt määrab kohtunik ta asendusperre, sest 17-aastane on Prantsusmaal veel alaealine.
Edasi kisub lugu - vähemalt minu pilgule - kaunis hullumeelseks. Laokil tütarlaps otsustas, et tuleb oma afgaanist poiss-sõbra juurde Kabulisse. Peavarju noortel pole, elavad nad noormehe töökoha juures töötajate võõrastemajas. Kontor on täis noori afgaane, kes himura pilguga noort kaunitari seiravad ja enneolematut olukorda ammulisui kõrvalt vaatavad.
Kohtun 19-aastase Massoudiga, kes näib isegi olevat ehmunud olukorrast, mida armumine kaasa on toonud. Vanemad ei taha välismaisest pruudist kuuldagi ja nõuavad, et tütarlaps kohe tagasi sõidaks ning poiss koju tagasi tuleks. Ema ja isa ei rääkinud minuga eile sõnagi, kurdab poiss. Kohalikke kombeid tundes kujutan täiesti ette tema perekonna survet.
Laural on algul idee, et ta võiks leida Kabulis vabatahtlikuna tööd ja elamist. Ta räägib ka inglise ja itaalia keelt ning tunneb araabia kirja. Mul õnnestub siiski ettevaatlikult selgeks teha, et on olematu tõenäosus, et mõni organisatsioon palkaks ei-tea-kust-kohalesadanud alaealise. Läheme kahekesi linna peale kõndima ja saab selgeks veel üks probleem: noor ilus tütarlaps ei saa siia jääda juba tähelepanu tõttu, mida ta äratab. Mul pole tänaval liikudes kunagi probleeme ette tulnud, aga Laurat üritavad noored mehed möödumisel katsuda - täiesti ennekuulmatu käitumine kohalikke kombeid arvestades.
Ehkki impulsiivne, on Laura intelligentne. Mõne päevaga jõuab talle kohale tõsiasi, et siin maal peab tal olema nö kaitsev kiht ümber, olgu selleks siis perekond või organisatsioon. Tüdruk nõustub, et sõidab kesknädalal tagasi Prantsusmaale. Kui lennuk lahkub, ma tõesti hingan kergendatult.