Kabuli päevik

Kui kolisime eelmisel aastal võõrastemajast ära välismaalaste pessa, siis elasid meiega samal territooriumil kaks peret koos (tütar)lastega. Pole just palju välismaisid lapsi, keda Kabulis kohata võib. ÜRO rahvas näiteks ei võigi peret kaasa võtta. (Aga: meie eelmise elukoha majandaja ja juhtoinas, ÜROle töötav sakslane Fritz, oli reeglitest osavalt oma naise ja kolme tütrega mööda manööverdanud.)
Välismaised Kabuli lapsed tekitavad minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on ju tore, et kogu pere koos on. Kui meie Pakistani sõprade pere täies koosseisus lõunale tuleb, unustavad täiskasvanudki laste pingevabas seltskonnas oma tööjutud ära.
Pisikeste laste eest hoolitsevad päeval kohalikud lapsehoidjad. Lastele on rajatud – vahel kamba peale – mänguväljakud, püsti pandud kiiged ja liivakastid. Meie eelmises elukohas peeti jäneseid ning lähedal elavate sõprade juures elutsesid kitsed. Kindlasti on siinsetel vanematel aega rohkem laste jaoks juba seetõttu, et vabal ajal ei ole eriti variante end lõbustama minna nö lääne kombel.
Küsimused tekivad pigem laste kasvades. Enamik neist käib nö ameerika koolis. So keskpärane õppeasutus, kus küsitakse välismaalastelt lapse kooliskäimise eest 1500 dollarit kuus. Pärast kooli – taas koju. Mäletan üht vestlust Angelie, kauni hapra 8-aastase tüdrukuga. Ta unistas tantsimisest, laulmisest…
Meie pakistanlastest sõprade perekond on kolinud Afganistani täies koosseisus. Ema Tahmina töötab koos abikaasaga Kunduzis; Andresega koos töötav vend Najeeb peab järele vaatama Kabulis koolis käiva teismelise venna ja õe järele. Ehkki Pakistan näib mulle olevat sarnase taustaga maa, probleeme jätkub ometi. Tahmina kutsutakse kooli, sest tütrel on T-särgi peal kiri või siis ebasünnis kaelusekuju – see olevat täiesti ennekuulmatu.
Pole just palju kokkupuutepunkte afgaanidest ja välismaalastest laste vahel. Fritz üritas vahel afgaanidest töökaaslaste lapsi oma lastega mängima kutsuma; aga see ei näinud afgaanidele eriti meeldivat. Ehk on probleem selles, et laps oma mõtlematuses võib teha midagi sellist, mis kogu pere mõjutab? Tahmina räägib loo lapsest, kes kingib oma afgaanist koolikaaslasele piibli. Seda süütut liigutust tõlgendab afgaani perekond omamoodi. Järgmisel päeval põgeneb aastaid Afganistanis elanud pere ähvarduste eest ummisjalu USAsse .

Peatusime sügisesel Mazar-e Sharifi käigul ühe ülemaailmse abiorganisatsiooni külalistemajas. Ajades juttu moslemist töötajaga Aafrikast, saime üllatusega teada, et ta ei ole kunagi Hazrat Ali moshees käinud. "Aga ma võin näha minarette oma kontori aknast," ütles mees. Võõrastemaja asukad ei olnud kunagi külastanud ka Mazari kuulsat iga-aastast kevadefestivali nawroz'i (uue aasta) paiku, mil muusikud üle Afganistani Mazari kokku sõidavad. Otse vastupidi, siis suleti end võõrastemajja, sest "turvalisus on ju siis eriti halb".
See külalistemaja oli ümbritset kõrgete müüridega, mille otsas olid kõrgendid ja nende otsas omakorda okastraadid. Ainult katuselt võis näha, et maja asus siiski linnas. Õues polnud rohulibledki; ainult betoon - et autosid mugavad parkida oleks. Selles majas olid avarad hästisisustatud magamistoad (mille seinad olid täis käskivaid ja keelavaid silte), televiisori-ja muusikatuba, jõusaal ja köök. Personal oli hästi välja õpetatud ja kokk suurepärane.
Külalistemaja asukad näisid stressis: nad lugesid päevi oma järgmise puhkuseni, rääkisid vaimustusega oma külaskäigust kõrvalasuvasse restorani (ainult kahes restoranis oli lubatud neil käia), õhtustasid TV ekraani valgusel, kust tuli katkematult BBC uudised. Nende elu suletud taustsüsteemis näis mulle sama absurdne nagu nende arvutikasutamise reeglidki, mille esimene punkt kõlas: keelatud on igasuguse vägivalda sisaldava informatsiooni vaatamine.
Kui olin Afganistani just jõudnud, üllatasid mind vestlused võõratemajas elavate inimestega. Ühelt poolt oli tegu enesekindlate ekspertidega, kes juba esimestel päevadel Afganistani jõudes teadsid täpselt, mida siin peab tegema. Nende sõnavara koosnes sõnadest nagu projekt, demokraatia, finantseering, sooküsimused, inimõigused jne. Nad liikusid valitsusfäärides ja liigutasid miljoneid - kui mitte miljardeid - dollareid. Ja suurem osa ei olnud neist kunagi Kabulist välja saanud, et näha abistatavat inimühikut elusuuruses.
Teisalt oli tegu muserdatud seltskonnaga. Nad rääkisid omavahel katkematult tööst ka vabal ajal. Nad näisid kogu aeg väsinud, sest ei osanud siin puhata. Mõni sooritas oma õhtust treeningkäiku ahtal betoonõuel ringe tees. Vahel rääkisid nad nurkalt oma peredest, kodudest ja lastest, kes tuhandete miilide taga.
Nüüd, pea aasta hiljem, meenutan neid vestlusi teatud kummalisustundega. Tudisev vanamees, kes püüdis uhkelt loendada maid - oli Afganistan tema 143. või 144. riik? Või enesekindel skandinaavlanna, valmis käigult naistelt burkasid maha kiskuma.

Mulle potsatab postkasti teade politseireididest restoranides, mille tulemusena paljud hiina "restoranid" (loe: lõbumajad) ja Samarkandi baar (välismaiste noorte seas pop tantsukoht) suleti. Üheksa välismaalast arreteerititi.
Parlamendis on heakskiitmist ootamas seadus, mille vastuvõtmisel võib politsei napsised välismaalased vangi panna.
Eelmisel aastal võttis välismaalastele mõeldud kaupluste alkoholivalik silmad kirjuks. On kaks versiooni, miks alkoholi nendes turvatud plekk-kastides enam ei ole. Esimene: islamivalitsus on tõesti kuri ja tahab alkoholi välja juurida. Teine: alkoholi hinda arvestades oli selge, et makse selle pealt küll ei makstud. Islamivalitsus esitas nõude maksudele, poed keeldusid, alkohol liikus poodidest välja (või leti alla, nagu teadjamad räägivad).
Vahel käime lähedal asuvas india restoranis söömas. See koht nõuab teatavat eneseületamist: väliselt kohutavalt räpane, aga toit on maitsev. Selles restoranis kaanivad viskit pudelite viisi nii sikhid kui ka afgaanid. Avalikult müüakse seda ka kaasa: oleme olnud tunnistajaks stseenile, kus pudeli vodka ostnud afgaan selle vee sildiga plastikpudelisse ümber kallab ja ratta seljas minema vänderdab.

Eesti riigi esindaja Toomas Kahur pakub võimalust riigikogu valimistel osaleda. Ta kutsub meid kaasa ISAAFi baasi, kus teenivad ka eesti ohvitserid. Minu üllatuseks kohal suisa suur kamp eesti mehi; osad küll on saadetud siia pooleks aastaks hoopis NATO baasist Poolas. Nii et pered on neil meestel Poolas, ise aga Afganistanis. Vilksamisi õnnestub ka üht mundris eesti daami näha.
Lobisime siis meestega mõnusalt ja laseme maitsta kes õlul, kes veinil. Kui meie, tsivilistid, oleme Kabulis alkoholist juba sügisest saati täiesti priid, siis ISAAFi baasi Kabuli klubis alkoholipuudust küll märgata ei ole.
Valimiste osas selgub paraku, et Toomas on unustanud midagi olulist hotelli maha. Mina ei ole elu sees valinud, ei nõukogude ega Eesti vabariigi ajal, ega kavatse ka Kabulis valima hakata. Andres pole seni samuti erilist valimisaktiivsust ilmutanud, aga olukorra erilisust arvestades otsustab ta seekord valmistel osaleda. Nii läheme peale kohtumist eesti ohvitseridega hilisel õhtutunnil veel Safi Landmarki hotelli ja muudame Toomase tikukarbi-taolise toa valmisjaoskonnaks. Toomas instrueerib Andrest ja siis taandume Toomasega protseduuri ajaks diskeetselt tühja heledalt valgustatud steriilsesse koridori, kus vaid öised koristajad ringi uimerdavad.

Eile oli riigipüha - NLiidu vägede lahkumine oli nii eriline sündmus, et seda tuleb igal aastal tähistada vaba päevaga.
Minu senises elus on olnud kolm nn Afganistani veterani: esimene oli mu õpingukaaslane geoloogia alal, hilisem poliitik. Mäletan üht õhtut, kus ta pajatas verdtarretavaid lugusid Afganistanis sõduriks-olemisest. Aastaid assotseerus see maa ainult sõnadega ”tuleb ise kiiresti reageerida või sind ennast tapetakse”.
Teisega kohtusin Tartus. Taksojuht küsis, kust kohvritega tulek ja ütlesin ausalt, et Kabulist. Sellest tuli lühike, kuid meeldejääv vestlus. Mees jõudis näidata ka arme oma kaelal. Ta anus mind võimalikult kiiresti lahkuma sellelt maalt, kus iga afgaan unistavat vaid mu kõri läbinüsimisest.
Kolmas veteran kirjutab aeg-ajalt. Tema kirjad tekitavad äratundmisrõõmu. Ta kirjutab lõhnadest, maitsetest, tuultest ja vihmadest. Ma tahaksin selle mehega kohtuda.

Ärkame kell kolm öösel selle peale, et vesi tilgub laest voodisse. Sajab kolmandat päeva jutti ja juba esimesel päeval hakkas magamistoas vineerlae poolt kostuma kahtlustäratavaid plumpsatusi. Andres piilub lamemudakatusele ja raporteerib, et näeb seal ainult vettinud kruusa. Teisel päeval olen sunnitud juba kausikesi igale poole panema, aga öösel läheb suuremaks jamaks.
Uputuse kõrghetkel ei tule paremat ideed, kui tirida madrats koos voodiriietega suurde tuppa ja sättida end põrandale magama. (Suures toas uputas detsembris; siia laskis peremees uue katuse ehitada.) Väikese toa tilkujate alla panen küll suuremad anumad, aga lekked muudavad asukohta. Hommikuks on vaibad märjad ja pilt hale. Kütan ahje, aga need vaevu hingitsevad; õues on saepurukottide alla – kõigist mu pingutustest hoolimata – voolanud lumesulamisvesi ja saepuru on osaliselt märg.
Kui Andres on tööle läinud, löntsin peremehe ukse taha. Kapten Attayee paneb mind oma ainsas soojaks köetud toas aukohale istuma ja laseb kurta. Ta seletab vastu, et ka nende maja köök ja ülemised toad lekivad. Nüüd tulevat siis tegutseda kohaliku kombe kohaselt. Päeva peale saabub kaks meest, kes tõmbavad kile üle tüma katuse. Seejärel tulevad nad tuppa ja kiletavad lae. Kile külge riputatakse niidiga raske varuosa, nii et kile kalle on igast suunast toa keskele. Kauss pannakse varuosa alla ning vesi voolab mööda niiti kaussi. Süsteem näib jabur, aga töötab.
Andres arvab koju saabudes, et tuba näeb välja nagu moodne kunstiteos. Mina hakkan aga aru saama aastaid Afganistanis töötanud mehe sõnadest: alles siis, kui olete Kabulis talve üle elanud, võite end kogenud elanikeks nimetada.

Selline mõte tabab mind heast peast, kui kesklinnast kodu poole jalutan. Miks just sellel hetkel, ei tea. Kas see, kuidas nüüdseks juba kaunis osavalt üle tee laveerin (käsi tuleb autode suunas tõrjuvalt hoida ja külma kõhuga läbi katkematu voolu endale teed rajada, juhtide suunas noogutades ja “Tashakor – aitäh” lausudes).
Või hoopis see, kuidas jälgilt suitsevat potti mulle nina alla toppivale poisile käratan “Bás! Aitab!” (potist leviv kohutav hais peaks vaimusid eemale peletama, aga mul on kuri kahtlus, et välismaalased annavad sellepärast poistele raha, et need kiiremini eemale läheks).
Või, kuidas juurviljapoes tavapärast viisakusvestlust arendan: “Salam alaikum, sub baher. Khub asti? Chetor asti? Khana hairyat as?” (Umbes: rahu sinuga, tere hommikust. Kuidas elate? Kuidas käsi käib? Kas kodus on kõik korras?) Kui algul tundus pidev formaalsete viisakuste vahetamine kole tüütuna, siis nüüd tulevad tervitussõnad automaatselt keelele.
Või jalutuskäik Chicken Steetil, lõbustades ennast saiku-baiku-nahar-stiilis (umbes: vaatan, aga ei osta ehk siis darikeelne vaste ingliskeelsele windowshopping’ule). Või möödumine hiiglaslikest prügihunnikutest tänavanurkadel, kus linna toodud kitsekari plastikaati järab. Pööramata peadki suunas, kus kükitav afgaan end vastu haisvat müüri kergendab.
Olen seni arvanud, et kõige mõnusam on elada kodulinnas Tartus; juba Tallinna melu seeski tundsin end võõrana. Ja nüüd näib - ligi aasta pärast siia kolimist -, et Kabul, see va räpane ja kole suurlinn (arvatakse, et siin elab praegu ca 4 miljonit) ongi mu kodu. Kummaline.

Kabulis liigub välismaalaste seas ringi anekdoot: kui järjekordne enesetaputerrorist paradiisi väravate taha jõuab ja talle tasuks lubatud 40 neitsit nõuab, öeldakse ära. Vabandust, meil on neitsid otsa saanud. Teid, enesetaputerroriste, on liiga palju.
Meid külastab sõber Jean, kes just on jõudnud taasi Lashkar Gah'st, kus ta ajakirjanikke koolitas. Kiidame kooris soojemat ilma - esimese veebruariga sai läbi külm hooaeg ehk Chel-i Buzurg (suur nelikümmend dari k.) ja algas tunduvalt soojem hooaeg Chel-i Khurd (väike nelikümmend dari k.). Loodetavasti peab ilm jätkuvalt traditsioonidest kinni ja me saame nautida elu null kraadi piires.
Muu hulgas räägib Jean loo enesetaputerroristist, kes üritas ebaõnestunult Lashkar Gah's rünnata üht välismaist organisatsiooni. Et hoonesse sisse pääseda, oli ta meisterdanud sildi kirjaga - palun laske mind sisse, tahan uskumatuid tappa - ja näitas seda valvurile, kes juhuslikult oli mitte-kirjaoskaja. Valvur läks silti näitama. Teksti lugenud isik karjatas: lase see mees maha. Valvur tegutses pikemalt mõtlemata ja enesetaputerroristi karjäär sai kiiresti otsa.

Seisan järsul mäenõlval, püüdes saapaid tugevalt muda sisse suruda. Lähedased nõlvad on tihedalt täis mehi, kes aeg-aeg ajalt vilistavad, hõiskavad või hoopis nördimust avaldavaid häälitsusi teevad. Rahvasummas sebivad poisikesed pakuvad korvidest keedetud mune, sigarette ja maiustusi. Korda hoidvad sõdurid kalashnikovide ja kumminuiadega käivad ringiratast ja suruvad allavalguvat rahvast mäenõlvadele tagasi. Kõigi pilgud on suunatud avarale platsile, mille keskmes istuvad - üksteisest parajate vahedega - koerad koos peremeestega. Aeg-ajalt tõusevad mõned püsti, lähevad ringi keskele ja võitlus algab. On reede, talvise koeravõitluse aeg.
Koeravõitlust vaatama kutsub meid autojuht Karim. Ta tuleb hommikul autoga järele, esiistmel kaasas väike tütar ja poeg - kaks viiest lapsest. (Kord sõitsime ringi nii, et esiistmel istusid kõik viis last.) Sõidame linna servale; juba kaugelt on näha tihedalt inimesi täis mäeküljed ning risti-rästi pargitud autod. Koeravõitlus on populaarne tradititsiooniline meelelahutus (Talibani aastatel küll keelatud), nii et seda tullakse vaatama kaugematestki paikadest.
Koerad, keda keda kutsutakse siin maal sõjakoerteks (sag e jangi dari k.), tulevad mulle tuttavad ette Rory Stewarti raamatu The places in between fotodelt. Roryle nimelt kingiti Ghori provintsis just samasugune kõrvadeta (need on ära lõigatud) vana võitluskoer. Suurem osa koeri näivad segaverelised ja üllatavalt hoolitsetud. Tavaliselt on siin maal koer põlatud ja alandatud olevus, keda on kurb vaadata. Värvitud käppadega ja kaunistatud kaelarihmadega võitluskoeri peremehed patsutavad, silitavad, hellitavad. Võitluse käigus seisvad mehed otse loomade kõrval, hoides loomal kiivalt silma peal ja kui võitja selgunud, koerad kohe lahutatakse. Võitluse üldmulje on parem kui kartsin: mingeid surmani võitlusi või lahmivaid verejugasid ma küll ei näe. Karim ütleb muigvel sui, et pigem tuleb vihaseid omavahel kaklema läinud koeraomanikke aeg-ajalt lahutada. Ühte stseeni näengi, kus omanikud omavahel kraaklema pööravad ja unustavad oma võitlevad penid sootuks.
Kui koeraomanik on otsustanud ringi tulla, käib kohtunik hõikudes ringi. Vahel hoiab ta ka panuseraha kõrgel pea kohal. Keset platsi tõmmatakse lina, koerad on kahel pool. Kui lina vahelt ära tõmmatakse, tormavad penid nagu tulevälgud teineteise suunas. Ma ei näe nende võitluste käigus üksteisele kintsu kargamist. Pigem näeb võitlus välja sakutamise või isegi nagu maadlemise moodi, kus üksteist maha püütakse suruda. Omanikud hoiavad lähedusse, aeg-ajalt oma lemmikuid patsutades või turjast eemale tõmmates (kui võitlus liiga karmiks läheb) ja rahvas elab häälitsustega kaasa. Võitlushääli kuuldes ka teised koerad elevile ja püüavad võitlusse sekkuda; peremehed näevad kurja vaeva lihasepuntraid kinni hoides. Mitmed koerad on seotud kinni kahe nööriga kinni, mille mõlemas otsas ripub mees.
"Tegelikult on koertevõitlus islami seadustega vastuolus," ütleb Karim, kui meelahutus lõpusirgel ja auto poole suundume. Võta kinni, on see nüüd tõsi või mitte.

Sõber Viiu räägib loo, kuidas Rootsi Afganistani komitee sisustas Kunduzis terve haigla ja andis selle siis riigile üle. Kui komitee töötajad haiglat kaks kuud hiljem vaatama läksid, oli see tühi. Kõik oli laiali kantud. Ellaha Kunduzist räägib analoogse loo koolist, kuhu saadakse kingiks mööblit ja mis järgmisel päeval (õpetajate poolt) minema kantakse.
Tänane EPL hõiskav uudis arenguabist Afganistanile teeb mind nukraks. Ma usun, et see riik vajab tõesti mingis mõttes abi. Aga kuidas abi anda, kui abi jäävus siin riigis on vähetõenäoline? Võib-olla Lashkaris on tõesti iga nurga peal sõdur ja meditsiiniaparatuur püsib kauem haiglas kui kaks kuud. Võib-olla on isegi mõni inimene, kes seda aparatuuri kasutada ja hooldada mõistab?
Kõige kurvema loo rääkis Molly, kes on käinud väikelastekodudes. Hiigasuured tühjad ruumid, kus lapsed mähkmetes ringi jooksevad. Estrementide hais on räige, nii on aknad valla. Ka talvel. Ei toole, laudu, tekke. Õigemini, tekke küll tõid ISAAFi sõdurid lastele jõulukingiks, aga need korjati lastelt ära niipea kui mehed uksest välja olid saanud...
PS. Ehk on mõnel blogi lugejal on tutvusringkonnas arst, kes oleks nõus meili teel konsulteerima. Mulle ajab hirmu nahka suur munajas moodustis, mis - näiliselt suvaliselt - tekib ja kaob paremal pool lõua all kaelal. See ei tee küll valu, aga ebamugavustunnet. Käisin eile Kabulis saksa meditsiinikeskuses, aga kahjuks neil pole läbivalgustamiseks aparatuuri. Arst oli nii ebakindel, et ei võtnud visiidi eest tasugi.