laupäev, august 29, 2009
Valed, valimised ja seadused
Abikaasaga juhtus hiljuti Afganistanis selline lugu, et tema poole pöördus noor afgaan (kellest me mõlemad palju pidasime) palvega "veidi valetada". Noormees arvas, et ta ei saa oma töökohast, ühest välismaisest organisatsioonist, piisavalt head palka ja palus Andrest mängida kaasa pettuses. Nimelt kavatses ta väita oma töökohas, et teda kutsutakse töövestlusele ja pakutakse paremat palka. Andresele oli siis ette nähtud "töövestlusele kutsuja" roll. Abikaasa keeldus ja selgitas meie noorele sõbrale, et ta ei saa nii teha, sest see ei ole eetiline. Kohalike standardite kohaselt oleme aga sellele noorele mehele ühe teene võlgu: Afganistani kirjutamata seaduste kohaselt oleks abikaasa pidanud talle vastu tulema ja "töövestlusele kutsuma".
Miks seda lugu jutustan? Kära Afganistani presidendivalimiste ümber on päris naljakas kõrvalt jälgida. Kui oled Afganistanis natukenegi elanud, siis tead, et kogu elu käib teenete-vastuteenete rütmis. Kui oled afgaan ja sinult palub su sugulane või kogukond midagi, on võimatu keelduda. Seetõttu on täiesti selge, et ükskõik kuidas valimistele ka - parimate tahtmistega - "demokraatiat" külge kleepida ei püüa, sisemiselt see lihtsalt ei kuku välja. Kui ikka palutakse kasvõi kolm korda hääletamas käia või oma rahvusgrupi esindajat valida, ei ole võimalik "ei" öelda.
Veel üks näide: Eestis olnud kaunis palju meediakära selle ümber, kuidas uus shiiitide seadus ahistab naisi. Sellest seadusest vestsime juttu särtsaka Shakilaga, kellele tegi palju nalja see, kuidas läänlased erutuvad mingite seaduste peale, mis on paberil. Haritud hesaaritar Shakila (tema peres õpivad kõik, nii naised kui mehed) kuulub poliitiliselt aktiivsete naiste gruppi, kes otsustas seda seadust oma silmaga näha: kõik välismaalaste uustekanalid ju rääkisid seadusest. Neil läks kaks nädalat aega, enne kui seaduse kätte said - presidendi kantseleil seda ei olnud ja üldse oli seadusel suur saladuseloor, et missugune ikka on viimane variant. Samas kinnitas Shakila, et seadus ei muuda kuidagi seniseid kombeid või tavasid: ükski kohalik külakogukond ei ela ju seaduste järgi; elu käib oma rada. Kui perekonnapea on vaimuvalge ja annab naisperele hingamisruumi, siis ongi selle pere elu selline ja vastupidi.
Ja lõppu: huvitav, kas keegi veel mäletab Sayed Perwiz Kambakhshi? See on ajakirjanik, kes ootab siiani surmanuhtlust selle eest, et laadis alla internetist kriitilist materjali naiste õiguste kohta islamis. Priit Pullerits kirjutas selle uudise "kõrghooajal" artikli http://www.postimees.ee/200208/esileht/siseuudised/308187.php
Ka keegi tõesti arvab, et Afganistanis on seadus, mis puudutab "erinevaid juhte internetist allalaadimisel"? Loomulikult ei ole sellist seadust - kui Afganistanis otsustatakse keegi patuoinaks teha, siis küllap Koraanist või muudest seadustest vastav lõik ka leitakse. Paralleel Piibliga - samamoodi võib ju sealtki sobiva tsitaadi igaks elujuhtumiks leida.
PS. Fotod naistest on tehtud Kabuli vanalinna turul: ühel muide müüb rändrahva naine (burkata) pulmakaunistust ja teisel ostab naine saunatarbeid.
Miks seda lugu jutustan? Kära Afganistani presidendivalimiste ümber on päris naljakas kõrvalt jälgida. Kui oled Afganistanis natukenegi elanud, siis tead, et kogu elu käib teenete-vastuteenete rütmis. Kui oled afgaan ja sinult palub su sugulane või kogukond midagi, on võimatu keelduda. Seetõttu on täiesti selge, et ükskõik kuidas valimistele ka - parimate tahtmistega - "demokraatiat" külge kleepida ei püüa, sisemiselt see lihtsalt ei kuku välja. Kui ikka palutakse kasvõi kolm korda hääletamas käia või oma rahvusgrupi esindajat valida, ei ole võimalik "ei" öelda.
Veel üks näide: Eestis olnud kaunis palju meediakära selle ümber, kuidas uus shiiitide seadus ahistab naisi. Sellest seadusest vestsime juttu särtsaka Shakilaga, kellele tegi palju nalja see, kuidas läänlased erutuvad mingite seaduste peale, mis on paberil. Haritud hesaaritar Shakila (tema peres õpivad kõik, nii naised kui mehed) kuulub poliitiliselt aktiivsete naiste gruppi, kes otsustas seda seadust oma silmaga näha: kõik välismaalaste uustekanalid ju rääkisid seadusest. Neil läks kaks nädalat aega, enne kui seaduse kätte said - presidendi kantseleil seda ei olnud ja üldse oli seadusel suur saladuseloor, et missugune ikka on viimane variant. Samas kinnitas Shakila, et seadus ei muuda kuidagi seniseid kombeid või tavasid: ükski kohalik külakogukond ei ela ju seaduste järgi; elu käib oma rada. Kui perekonnapea on vaimuvalge ja annab naisperele hingamisruumi, siis ongi selle pere elu selline ja vastupidi.
Ja lõppu: huvitav, kas keegi veel mäletab Sayed Perwiz Kambakhshi? See on ajakirjanik, kes ootab siiani surmanuhtlust selle eest, et laadis alla internetist kriitilist materjali naiste õiguste kohta islamis. Priit Pullerits kirjutas selle uudise "kõrghooajal" artikli http://www.postimees.ee/200208/esileht/siseuudised/308187.php
Ka keegi tõesti arvab, et Afganistanis on seadus, mis puudutab "erinevaid juhte internetist allalaadimisel"? Loomulikult ei ole sellist seadust - kui Afganistanis otsustatakse keegi patuoinaks teha, siis küllap Koraanist või muudest seadustest vastav lõik ka leitakse. Paralleel Piibliga - samamoodi võib ju sealtki sobiva tsitaadi igaks elujuhtumiks leida.
PS. Fotod naistest on tehtud Kabuli vanalinna turul: ühel muide müüb rändrahva naine (burkata) pulmakaunistust ja teisel ostab naine saunatarbeid.
esmaspäev, august 24, 2009
Afganistani fotoreportaazh XI: künd eeslitega Kesheneh' küngastel
Ehkki Ghulam Rassul on alles viiendas klassis, on tal kindel siht silme ees: ta unistab saada õpetajaks. Tänagi on ta juba klassivanem ja assisteerib õpetajat. Ta õpib hoolsalt, eriti matemaatikat ja füüsikat. Ghulam Rassul on kindel, et ta tahab jääda õpetajaks just oma külla: Keshendeh küla poistekooli õpetajad on enamasti juba eakad ning neil napib haridust.
Vabal ajal unistab Ghulam Rassul nagu iga teinegi koolipoiss jalgpalli mängimisest. Ometi ei saa mängida nii palju kui tahaks, sest on vaja vanemaid ja vendi aidata. Tal on seitse venda ning tihti tuleb minna neile appi väikestele maalappidele küla ümbruses. Siin kasvatatakse vilja või teisi kultuure, mis ei vaja niisutust , näiteks arbuusi või melonit.
Keshendi küla on suurest provintsikeskusest Mazar-e Sharifist vaevalt 80 kilomeetri kaugusel, ometi võtab sõit sinna neli tundi. Läbi tuleb sõita jõest – kui on kõrge veeseis, siis külla ei pääsegi. Kitsukesel auklikul kruusateel kohtab üksikuid veoautosid ja külamehi hobuste või kaamelitega. Et sel aastal on olnud palju vihma, on künkad haljad ja saab koguda hulganisti rohtu. Ainult vihmavesi kastab neid künkaid. Lisaks kogutakse vett kõrgetele mäenõlvadele rajatud kanda’desse – spetsiaalsetesse veehoidlatesse. Ehkki Keshendi elanikud näevad palju vaeva, on looduslike tingimuste tõttu nende elu palju vaesem kui näiteks vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Sholgara külas – kõigist pingutustest hoolimata vaid üks saak aastas.
Erivärvilised põllulapid moodustavad Keshendi järskudel nõlvadel otsekui lapitekimusteid. Nende lapikeste harimine on raske töö, reeglina käsitsi. Vahel näeb ka eeslitega kündjaid. Eesel oma põikpäisuses ei sobi künniloomaks, nii küntakse tavaliselt Afganistanis härgadega. Aga mis sa hädaga teed, kui härga osta ei jõua. Maa tahab ju harimist...
PS. See on viimane reportaazhidest, mõeldud tutvustama Afganistani koolilaste elu ja olu Mazari lähistel nelja maa koolilastele. Tänud lugemast.
Vabal ajal unistab Ghulam Rassul nagu iga teinegi koolipoiss jalgpalli mängimisest. Ometi ei saa mängida nii palju kui tahaks, sest on vaja vanemaid ja vendi aidata. Tal on seitse venda ning tihti tuleb minna neile appi väikestele maalappidele küla ümbruses. Siin kasvatatakse vilja või teisi kultuure, mis ei vaja niisutust , näiteks arbuusi või melonit.
Keshendi küla on suurest provintsikeskusest Mazar-e Sharifist vaevalt 80 kilomeetri kaugusel, ometi võtab sõit sinna neli tundi. Läbi tuleb sõita jõest – kui on kõrge veeseis, siis külla ei pääsegi. Kitsukesel auklikul kruusateel kohtab üksikuid veoautosid ja külamehi hobuste või kaamelitega. Et sel aastal on olnud palju vihma, on künkad haljad ja saab koguda hulganisti rohtu. Ainult vihmavesi kastab neid künkaid. Lisaks kogutakse vett kõrgetele mäenõlvadele rajatud kanda’desse – spetsiaalsetesse veehoidlatesse. Ehkki Keshendi elanikud näevad palju vaeva, on looduslike tingimuste tõttu nende elu palju vaesem kui näiteks vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Sholgara külas – kõigist pingutustest hoolimata vaid üks saak aastas.
Erivärvilised põllulapid moodustavad Keshendi järskudel nõlvadel otsekui lapitekimusteid. Nende lapikeste harimine on raske töö, reeglina käsitsi. Vahel näeb ka eeslitega kündjaid. Eesel oma põikpäisuses ei sobi künniloomaks, nii küntakse tavaliselt Afganistanis härgadega. Aga mis sa hädaga teed, kui härga osta ei jõua. Maa tahab ju harimist...
PS. See on viimane reportaazhidest, mõeldud tutvustama Afganistani koolilaste elu ja olu Mazari lähistel nelja maa koolilastele. Tänud lugemast.
reede, august 21, 2009
Afganistani fotoreportaazh X: Mängurõõm
Lapsepõlv on Afganistanis lühike, sest lapsed hakkavad varakult vanemaid abistama: toovad vett, hoiavad väiksemaid õdesid-vendi, pesevad nõusid. Ehkki Afganistani lastel on palju töökohustusi ja vähe mänguasju, oskavad nad iga puhkehetke ära kasutada. Üks väike tänaval närimiskummi müüv tüdruk ütleb: „Mul ei ole küll mänguasju, aga ma hüppan vahel niisama ringi!” Nii hõljuvadki taevas vanast plastikaatkotist valmistatud lohed, väikesed tüdrukud ajavad üksteist varjatud tänavasoppides taga ja igal vabal platsil taovad poisid palli. Iga pere palli ei jõua osta, aga seltsi peale mõne ikka leiab.
Keshendi küla on kauge ja vaene; siin peavad kõik pereliikmed tublilsti pingutama. Kui õhtul peale päevatööde jääb aega üle, on lubatud teha ka koolitööd. Pere abistamine on kõige tähtsam! Ometi leiavad koolipoisid mõne hetke aega, et tundide vahel ringi joosta. Mängitakse jalgpalli ja omamoodi hüppamismängu: ühel jalal hüpates tuleb teisi püüda teisi osavõtjaid kukkuma saada. Võitja jääb viimasena püsti.
Kui poiste ja meeste pallimäng on tavaline vaatepilt, siis neidude sporditegemine ei ole Afganistanis just tavapärast killast. Vähestes koolides ja keskustes võimaldatakse tütarlastele. Keeruline on ju sportida, kui täidetud on kõik sündsusnõuded: pilgu alt ära ja sündsalt riides. Ometi pakub enda liigutamine rõõmu tütarlastele samamoodi kui poistelegi. Shengani puuetega laste keskuse kõrgete müüride varjus mängivad kurdid poisid ja tüdrukud üksteise vastu võrkpalli. Tõsi küll, neidudel on mõned meesõpetajad abiks. Tütarlaste naer ja hõiked , kui nad oma hennaga kaunistatud kätega palli lüüa püüavad, teeb kõigi tuju heaks. Ka nende, kes häbelikult platsiserval või klassitoa aknal kaasa elavad...
neljapäev, august 20, 2009
Afganistani fotoreportaazh IX: Tähistades õpetajate päeva
Sellel keskpäeval on tunda õhus erilist erutust juba kooliesisel teel. Saabuvad neiud kannavad pea peal kodus tehtud bulani’d (pirukaid) või tarivad potti riisiga. Ühel on kilekotis peidus naan (leib) , teine kannab hellalt pidupäevarooga mantu’sid (pelmeene). Paljudel on käes plasmassist lillekimbud, levinud kaunistuselement Afganistani pidudel. Sholgara tütarlastekooli väravas võtavad saabujaid vastu osad korralduskomitee liikmed.
Samal ajal teevad teised teevad käbedalt ettevalmistusi: tassivad klassidest pinke kitsasse koridori, pesevad juurvilju ja sätivad lauda külalistele õpetajate majas. Täna on pidupäev, õpetajate päev.
Peo algus hilineb nagu ikka Afganistanis kombeks: vähesed meesõpetajad ja –külalised aitavad üles seada sädelevaid dekoratsioone ja plakateid, vedu ei taha võtta ka võimendussüsteem. Lõpuks lüüaksegi võimendusele käega ja asutakse pidama kõnesid, lugema luuletusi ja ette kandma laule loomulikul moel. See teeb raskeks kuulmise – kõik koolitüdrukud ei mahu nii või teisiti majja, neiud kükitavad tihedas tropis lävepakul või tunglevada avatud uste taga, püüdes üksteisest üle kiigata.
Aga ilukõned on uhked – iga kõneleja rõhutab omal moel, kui tähtis on õpetaja roll. Kõned jätkuvad veel siiski, kui shura (ehk külanõukogu) esimees ja külalised kaetud laua taga istet võtavad, et kõike maitsvat-paremat proovida. Lõpuks pakutakse magustoitu, mille peale on kirjutatud „tere tulemast”. Afganistanis on kaunis levinud komme, et õpetajatele kingitusi tehakse. Ja loomulikult püüab iga perekond sel tähtsal päeval õpetajate lauale head-paremat saata.
kolmapäev, august 19, 2009
Afganistani fotoreportaazh VIII: õpitud oskused
Kuidas teha ümbritsevatele inimestele selgeks, et puudega laps saab hakkama nagu iga teine laps? See on raske küsimus paljude perede jaoks. Eriti Afganistanis, kus puudega laps loetakse perekonna häbiks ja jäetakse kodu seinte vahele peitu. Välismaiste abiprogrammide abiga on tekkinud suuremates linnades keskused, kus nii pimedad, kurdid kui ka vaimsete probleemidega lapsed õpetust saavad ja tegevust leiavad. Erilise väljaõpppe saanud sotsiaaltöötajad käivad kodudes ja teevad selgitustööd ka ümbruskonnas. Tihti ei jõua vanemad hiljem ära imestada, kuidas rumalaks peetud laps hoolsalt koolitükid omandab. Mõned tublid õppurid leiavad endale hiljem sobiva töö, näiteks rätsepa või automehhaanikuna.
Afganistani koolilapsed oskavad hinnata seda, et neil on võimalik koolis käia – eriti veel need lapsed, kes kohalike tavade järgi loetakse lootusetuteks ühiskonnaliikmeteks. Shengani puuetega laste keskus on paik, kus igaüks õpib vastavalt võimetele: ühes klassis käib riikliku kooliprogrammi järgi tund ja teises klassis õpitakse eluks vajalikke oskusi – oluline on ju selgitada inimestele, et võid olla kurt, aga muidu igati töövõimaline ja nutikas? Kolmandas klassis pannakse puzzle’sid kokku ja neljandas harjutatakse arvutikasutust. Kui veel internetiühenduse ka saaks, et suhelda teiste lastega kaugetes koolides, unistavad õppurid. Kahjuks on Afganistanis võimalik vaid satelliidiühendus ning internet seetõttu üüratult kallis.
Harva kogeb sellist siirast rõõmu nagu Shengani keskuses. On imeline jälgida õpetajate ja õpilaste suurepärast läbisaamist: olgu tunnis või mänguplatsil. Siinsed 65 õpilast on erilised, sest peavad ületama päevast päeva raskusi, mis tavainimesele tunduksid olematutena. Ehk kuidas ületada kurdina tiheda liiklusega teed riigis, kus ei ole ülekäiguradasid ega valgusfoore? Erilised on ka keskuse kuus tööajat, sest puuetega laste õpetamine nõuab suurt kannatlikkust. Aga kannatlikkust afgaanidel jätkub...
Afganistani koolilapsed oskavad hinnata seda, et neil on võimalik koolis käia – eriti veel need lapsed, kes kohalike tavade järgi loetakse lootusetuteks ühiskonnaliikmeteks. Shengani puuetega laste keskus on paik, kus igaüks õpib vastavalt võimetele: ühes klassis käib riikliku kooliprogrammi järgi tund ja teises klassis õpitakse eluks vajalikke oskusi – oluline on ju selgitada inimestele, et võid olla kurt, aga muidu igati töövõimaline ja nutikas? Kolmandas klassis pannakse puzzle’sid kokku ja neljandas harjutatakse arvutikasutust. Kui veel internetiühenduse ka saaks, et suhelda teiste lastega kaugetes koolides, unistavad õppurid. Kahjuks on Afganistanis võimalik vaid satelliidiühendus ning internet seetõttu üüratult kallis.
Harva kogeb sellist siirast rõõmu nagu Shengani keskuses. On imeline jälgida õpetajate ja õpilaste suurepärast läbisaamist: olgu tunnis või mänguplatsil. Siinsed 65 õpilast on erilised, sest peavad ületama päevast päeva raskusi, mis tavainimesele tunduksid olematutena. Ehk kuidas ületada kurdina tiheda liiklusega teed riigis, kus ei ole ülekäiguradasid ega valgusfoore? Erilised on ka keskuse kuus tööajat, sest puuetega laste õpetamine nõuab suurt kannatlikkust. Aga kannatlikkust afgaanidel jätkub...
teisipäev, august 18, 2009
Afganistani fotoreportaazh VII: karm lugu Keshendi tütarlastekoolist
Välismaised külalised kükitavad koos poolsaja tütarlapsega mäekülje varjus, sadakond meetrit koolimajast. Hommikune – tütarlaste vahetus – on läbi ning koolimaja on poiste päralt. Tavaliselt on tütarlastel ja poistel Afganistanis eraldi koolid; Keshendis aga tütarlastel oma koolimaja ei ole.
Ehkki juba Prohvet Muhamed ütles, et „ teadmiste poole püüdlemine on kohustuslik igale moslemile, olgu see siis mees või naine” , peetakse Afganistanis meeste haritust endiselt olulisemaks kui naiste. Nii kerkivad poistekoolid varem kui tütarlastekoolid. Vahel ei ole jõutud koolimaja tütarlastele ehitada ning nad peavad käima samas majas kus poisidki. Nii on juhtunud ka Keshendis: jõe kõrgel kaldal asuv väike vana koolimaja peab mahutama kolme vahetust. Klassid on pungil täis. Ei jätku toole ja pinke - nutikad poisid võtavad plastmassist tooli kodust kaasa. Samal ajal kui uus koolimaja poistele juba kerkib, on tütarlastekooli hoone valmimine takerdunud maavaidluse taha.
Keshendi kooli juhtkonnale ei meeldi, et välismaised külalised neidudega juttu ajada tahavad. Lõpuks antakse vestluseks luba, kuid ei lubata teha ühtki pilti. Välismaiste külaliste selgitused ei ei aita; umbusalduse müür ei kao. Nii võib juhtuda, sest afgaanidel on välisilmaga erinevad kogemused. Mis mõjusid külalised kaasa toovad, pole teada. Parem hoida neist siis juba kaugemale...
Kuidas intervjueerida korraga kolme klassitäit tütarlast? Eriti kui pealt kuulavad meesõpetajad, kes häbelike tütarlaste eest ise vastata püüavad? Mõned naisõpetajad kükitavad samuti siin, aga nad on apaatsed ega vasta küsimustele. Tundub uskumatuna, et vaid nelikümne kilomeetri kaugusel asub Sholgara küla tütarlastekool, kus iga naisõpetaja näis pakatavat heast tahtest ja energiast.
Ja siis juhtub ime. Üks neiu tõuseb püsti ja nõuab külalistelt abi. Teie, välismaalased, peate meie küla naisi aitama, ütleb neiu julgelt. Me vajame oma koolimaja. Me vajame haritud õpetajaid. Me vajame laboratooriumi, et õppida bioloogiat. Me vajame arvuteid, et saada tänapäevaseid teadmisi. Ja me vajame internetti ja inglise keele õpetajat, et suhelda välismaailmaga.
Ehkki juba Prohvet Muhamed ütles, et „ teadmiste poole püüdlemine on kohustuslik igale moslemile, olgu see siis mees või naine” , peetakse Afganistanis meeste haritust endiselt olulisemaks kui naiste. Nii kerkivad poistekoolid varem kui tütarlastekoolid. Vahel ei ole jõutud koolimaja tütarlastele ehitada ning nad peavad käima samas majas kus poisidki. Nii on juhtunud ka Keshendis: jõe kõrgel kaldal asuv väike vana koolimaja peab mahutama kolme vahetust. Klassid on pungil täis. Ei jätku toole ja pinke - nutikad poisid võtavad plastmassist tooli kodust kaasa. Samal ajal kui uus koolimaja poistele juba kerkib, on tütarlastekooli hoone valmimine takerdunud maavaidluse taha.
Keshendi kooli juhtkonnale ei meeldi, et välismaised külalised neidudega juttu ajada tahavad. Lõpuks antakse vestluseks luba, kuid ei lubata teha ühtki pilti. Välismaiste külaliste selgitused ei ei aita; umbusalduse müür ei kao. Nii võib juhtuda, sest afgaanidel on välisilmaga erinevad kogemused. Mis mõjusid külalised kaasa toovad, pole teada. Parem hoida neist siis juba kaugemale...
Kuidas intervjueerida korraga kolme klassitäit tütarlast? Eriti kui pealt kuulavad meesõpetajad, kes häbelike tütarlaste eest ise vastata püüavad? Mõned naisõpetajad kükitavad samuti siin, aga nad on apaatsed ega vasta küsimustele. Tundub uskumatuna, et vaid nelikümne kilomeetri kaugusel asub Sholgara küla tütarlastekool, kus iga naisõpetaja näis pakatavat heast tahtest ja energiast.
Ja siis juhtub ime. Üks neiu tõuseb püsti ja nõuab külalistelt abi. Teie, välismaalased, peate meie küla naisi aitama, ütleb neiu julgelt. Me vajame oma koolimaja. Me vajame haritud õpetajaid. Me vajame laboratooriumi, et õppida bioloogiat. Me vajame arvuteid, et saada tänapäevaseid teadmisi. Ja me vajame internetti ja inglise keele õpetajat, et suhelda välismaailmaga.
esmaspäev, august 17, 2009
Afganistani reportaazh VI: Nazifa ja islam
14- aastasele Nazifale meeldib õppida. Eriti meeldib talle matemaatika; isegi vabal ajal püüab ta koolitükke uurida. Vaba aega ei ole muidugi palju, sest tuleb ema abistades väiksemate õdede ja vendade järele vaadata. Nazifa unistab inseneri või arsti elukutsest. Tütarlaps usub, et tema unistus võib olla reaalne – on ta ju oma silmaga näinud oma külas kliinikus medõena töötavat afgaanitari.
Täna kummardub Nazifa pühakirja kohale. Ühe raamatu kohal on terve salgake tütarlapsi, sest igale koolilapsele ei jätku raamatut. Olusid tundmata võiks arvata, et tegu on laulutunniga. Tegelikult on aga koraanitund: õpetaja laulab pühasid tekste ees ning tütarlapsed kordavad koos järel. Afganistan on islamivabariik. Usk mängib selles riigis väga suurt rolli - nii hakkavad lapsed õppima Püha Koraani juba esimesest klassist alates kuni üheksanda klassini. Et pühakirja tuleb tunda originaalis, mitte tõlkes, tuleb õppida ka araabia keelt.
Islam ei ole tähtis ainult raamatutarkusena; tegelikult määrab islam ära võimalused ja annab käitumisjuhised tavaeluks olgu siis tegu abiellumise, söömise või palvetamisega. Afganistanis on tavaks, et palvetavad naised kodus. Sellel reeglil on ka erandeid. Näiteks Mazar-e Sharifis asuvasse kuulsasse Hazrat Ali pühamusse võivad tulla nii mehed, naised kui ka lapsed. See imeliselt rahumeelse õhkkonnaga pühamu on paljude perekondade palverännaku sihtkohaks; siin võib kohata inimesi üle terve Afganistani. Selles kaunis timuriidide ajal püstitatud kompleksis võib kohata nii tõsiseid palvetavaid mehi, pühapäevaselt riides lapsi innukalt pühasid valgeid tuvisid söötmas või naisi koos lastega pühaku hauale suundumas.
Täna kummardub Nazifa pühakirja kohale. Ühe raamatu kohal on terve salgake tütarlapsi, sest igale koolilapsele ei jätku raamatut. Olusid tundmata võiks arvata, et tegu on laulutunniga. Tegelikult on aga koraanitund: õpetaja laulab pühasid tekste ees ning tütarlapsed kordavad koos järel. Afganistan on islamivabariik. Usk mängib selles riigis väga suurt rolli - nii hakkavad lapsed õppima Püha Koraani juba esimesest klassist alates kuni üheksanda klassini. Et pühakirja tuleb tunda originaalis, mitte tõlkes, tuleb õppida ka araabia keelt.
Islam ei ole tähtis ainult raamatutarkusena; tegelikult määrab islam ära võimalused ja annab käitumisjuhised tavaeluks olgu siis tegu abiellumise, söömise või palvetamisega. Afganistanis on tavaks, et palvetavad naised kodus. Sellel reeglil on ka erandeid. Näiteks Mazar-e Sharifis asuvasse kuulsasse Hazrat Ali pühamusse võivad tulla nii mehed, naised kui ka lapsed. See imeliselt rahumeelse õhkkonnaga pühamu on paljude perekondade palverännaku sihtkohaks; siin võib kohata inimesi üle terve Afganistani. Selles kaunis timuriidide ajal püstitatud kompleksis võib kohata nii tõsiseid palvetavaid mehi, pühapäevaselt riides lapsi innukalt pühasid valgeid tuvisid söötmas või naisi koos lastega pühaku hauale suundumas.
reede, august 14, 2009
Afganistani reportaazh V: kodukülast kaugele tööle
Habibullah kõõlub uudishimulikult uksel – temagi tahab osa saada oma ema jutuaajamist külalistega. Ema räägib, et vanem poeg töötab Iraanis ja tütre pere naasis just Araabia Ühendemiraatidest. Võõrale silmale näib see majapidamine kui vaikse rahu oaas: õu on tulvil roose, mooruspuud marjade all lookas, vaibad kutsuvalt verandale maha laotatud. Miks peavad külaelanikud siit lahkuma – tegu on ju rahuliku ja viljaka alaga?
Sholgara küla läbib suur jõgi, siin saadakse mitu saaki aastas. Nüüd, maikuus, käib juba viljakoristus. Teise kultuurina kasvatatakse tihti tulusat riisi. Piirkonnas leidub isegi metsa, mis on Afganistanis kaunis haruldane. Kui viimased aastad olnud vihmavaesed, siis kevad 2009 oli erandlik oma suurte sadudega. Sel aastal ootavad kõik põllumehed Afganistanis head saaki. Ometi ei pruugi pidev sadu ainult head tähendada. Sajud kaasa toonud üleujutused, mis on lõhkunud maju ja rikkunud põllumaid. Vahepeal oli külasse pääseminegi võimatu, sest kõrge veeseis lõhkus silla.
Üleujutused ei ole siiski peamine põhjus, miks paljud Sholgara külaelanikud kaugele tööd otsima sõidavad. Kurja juur peitub omandisuhtes – vaid viiendik perekondadest omab maad. Kõikidele ei jätku tööd päevilistena maamanike juures. Kui perekond turul ei kaubitse või koolis ei õpeta, jääb töötamiseks vähe võimalusi: kas teedeehitusele või püüda kaugemalt tööd leida.
PS: Selle loo juurde kuuluvad ka kõnekad pildid perenaisest, kes meid külla kutsus ja oma perest rääkis, samal ajal külalistele lehvikuga tuult lehvitades... Paraku neid pilte avalikult näidata ei saa, sest selle perekonna aumõiste ei luba naisi avallikult eksponeerida - tavaline situatsioon Afganistanis.
Sholgara küla läbib suur jõgi, siin saadakse mitu saaki aastas. Nüüd, maikuus, käib juba viljakoristus. Teise kultuurina kasvatatakse tihti tulusat riisi. Piirkonnas leidub isegi metsa, mis on Afganistanis kaunis haruldane. Kui viimased aastad olnud vihmavaesed, siis kevad 2009 oli erandlik oma suurte sadudega. Sel aastal ootavad kõik põllumehed Afganistanis head saaki. Ometi ei pruugi pidev sadu ainult head tähendada. Sajud kaasa toonud üleujutused, mis on lõhkunud maju ja rikkunud põllumaid. Vahepeal oli külasse pääseminegi võimatu, sest kõrge veeseis lõhkus silla.
Üleujutused ei ole siiski peamine põhjus, miks paljud Sholgara külaelanikud kaugele tööd otsima sõidavad. Kurja juur peitub omandisuhtes – vaid viiendik perekondadest omab maad. Kõikidele ei jätku tööd päevilistena maamanike juures. Kui perekond turul ei kaubitse või koolis ei õpeta, jääb töötamiseks vähe võimalusi: kas teedeehitusele või püüda kaugemalt tööd leida.
PS: Selle loo juurde kuuluvad ka kõnekad pildid perenaisest, kes meid külla kutsus ja oma perest rääkis, samal ajal külalistele lehvikuga tuult lehvitades... Paraku neid pilte avalikult näidata ei saa, sest selle perekonna aumõiste ei luba naisi avallikult eksponeerida - tavaline situatsioon Afganistanis.
neljapäev, august 13, 2009
Afganistani fotoreportaazh IV: tänavalapsed
Vaadates Faridale otsa, rabab tema elukogenud pilk. On raske uskuda, et tütarlaps on vaid 10-aastane. Sama vana on ka Feriha, leebe olekuga hesaaritüdruk. Nad istuvad klassis, mis pungil täis innukaid lapsi. See ei ole tavakool, vaid tänavalastele õpetust pakkuv Ashiana keskus. Siinseid lapsi ühendab asjaolu, et nad on pidanud väiksest saati tänaval raha teenima. Afganistanis on tavaline, et lapsed hakkavad juba noorelt kodus vanemaid abistama. Vahel on aga perekond nii vaene, et lapsed saadetakse tänavale raha teenima. Väike poiss Hazrat Ali pühamus esindab tavapärast laps-kaupmeest: kaelas kannab ta kasti, kus müügiks närimiskummi, biskviidid ja krõpsud.
Ashiana püüab lapsi tööorjusest päästa läbi isikliku toetaja. Sponsori leidmisel pakub Ashiana perekonnale lepingut: perekonnale makstakse aastas 260 dollarit (see on summa, mille võiks laps eeldatavasti tänaval aastaga teenida). Lepingu sõlmimisel on laps tööst prii ja saab õppida. Vahel nõustub perekond hiljem lapse üleminekuga tavakooli minna , et seal haridusteed jätkata. Siinsed lapsed on tublid õppurid: tavaliselt lähevad nad pärast ühte õpiaastat otse riikliku kooli teise või kolmandasse klassi. Tänaseks on saanud tänu Ashiana’le kirjaoskuse juba 2000 last.
Ehkki võib jäääda mulje nagu oleks perekond õpingute vastu, on tavaliselt pigem tegu vaesusest tingitud hädaolukorraga. Nii Farida kui Feriha räägivad oma elust Kabuli äärelinnas, kus terve perekond on pressitud kitsukesse üürituppa. Isegi sellise toakese eest tuleb kuus maksta 2000 afgaani (40 dollarit). Mõlemal on kuus venda ja õde, kes samuti tööd teevad: kes peseb autosid, kes müüb närimiskummi.
Farida on esialgu veel poole kohaga õppur: hommikupoolikuti käib ta koos vennaga tänavatelt paberit ja pappi korjamas. Lõunasöögi ajaks tuleb Farida Ashiana keskusesse: siinne lõuna on tihti tänavalaste ainus korralik eine. Faridale meeldib õppida, eriti Koraaniõpetus. Salamisi unistab ta õpetajaks saada.
Feriha on olnud juba aasta aega prii tänavatööst. Tema otsis koos vennaga prügihunnikutest plastikut ja müüs seda kaupmeestele, teenides umbes 60 afgaani (1,2 dollarit) päevas. Nüüd käib arstikutsest unistav tütarlaps tavakoolis; eriti meeldib talle matemaatika. Ta on rahul, et on leidnud endale ka palju sõpru koolikaaslaste seast. Hoolimata sellest, et teatakse Feriha tööst tänaval, et narri teda keegi: vaeses Afganistanis on prügikorjamine tavaline töö.
Ashiana püüab lapsi tööorjusest päästa läbi isikliku toetaja. Sponsori leidmisel pakub Ashiana perekonnale lepingut: perekonnale makstakse aastas 260 dollarit (see on summa, mille võiks laps eeldatavasti tänaval aastaga teenida). Lepingu sõlmimisel on laps tööst prii ja saab õppida. Vahel nõustub perekond hiljem lapse üleminekuga tavakooli minna , et seal haridusteed jätkata. Siinsed lapsed on tublid õppurid: tavaliselt lähevad nad pärast ühte õpiaastat otse riikliku kooli teise või kolmandasse klassi. Tänaseks on saanud tänu Ashiana’le kirjaoskuse juba 2000 last.
Ehkki võib jäääda mulje nagu oleks perekond õpingute vastu, on tavaliselt pigem tegu vaesusest tingitud hädaolukorraga. Nii Farida kui Feriha räägivad oma elust Kabuli äärelinnas, kus terve perekond on pressitud kitsukesse üürituppa. Isegi sellise toakese eest tuleb kuus maksta 2000 afgaani (40 dollarit). Mõlemal on kuus venda ja õde, kes samuti tööd teevad: kes peseb autosid, kes müüb närimiskummi.
Farida on esialgu veel poole kohaga õppur: hommikupoolikuti käib ta koos vennaga tänavatelt paberit ja pappi korjamas. Lõunasöögi ajaks tuleb Farida Ashiana keskusesse: siinne lõuna on tihti tänavalaste ainus korralik eine. Faridale meeldib õppida, eriti Koraaniõpetus. Salamisi unistab ta õpetajaks saada.
Feriha on olnud juba aasta aega prii tänavatööst. Tema otsis koos vennaga prügihunnikutest plastikut ja müüs seda kaupmeestele, teenides umbes 60 afgaani (1,2 dollarit) päevas. Nüüd käib arstikutsest unistav tütarlaps tavakoolis; eriti meeldib talle matemaatika. Ta on rahul, et on leidnud endale ka palju sõpru koolikaaslaste seast. Hoolimata sellest, et teatakse Feriha tööst tänaval, et narri teda keegi: vaeses Afganistanis on prügikorjamine tavaline töö.