Kabuli päevik

Andres tuleb koju uudisega, et on lootus sõita Afganistani põhjapoolsetesse provintsidesse. Ta peaks külastama kolleeg Stepheniga kohalikke piirkonnakeskusi Kunduzi ja Mazar-e Sharifi. Plaan on minna autodega (turvalisuse huvides kahe autoga).
Ma rähklen öösel kaua unetuna, unistades reisist. Mazari kohta ütlevad kohalikud, et tuleb sõita kevadel, mil tulbiväljad õilmitsevad. Aga tõtt-öelda olen rahul, kui Afganistani kuulsaimat pühakoda - Sinist Mošeed – ka sügisel näen.
Mu kevadine Kunduzi-sõit üle Salangi kuru on üks eredamaid mälestusi Afganistanist. Samuti meeldis mulle sealne rahulik maalähedane õhkkond. Kahjuks jäi nägemata, kuidas toimib põllumajandus niisutuspiirkonnas. Ehk läheb nüüd õnneks asju paremini organiseerida ja saan end mõne tuttavaga niisutuskanalite piirkonda kaasa sokutada?
Afganistani kohta loetud raamatutest on jätnud mulle kõige eredama mulje seni raamat “Love and war in Afghanistan” (ehk maakeeli siis “Armastus ja sõda Afganistanis”). Abielulpaar, tadžikk Gulchin Gulmamadova-Klaits ja ameeriklane Alex Klaits on teinud ära tänuväärse töö. Nad reisisid lugusid kogudes 2004. aastal kahes põhjaprovintsis, Kunduz’is ja Takhar’is. Kokku salvestasid nad 150 inimese lood, millest siis raamatusse on valitud 12 lugu.
Võrreldes hoolega komponeeitud süsheega romaanidega nagu näiteks paljukiidetud Kite Runner ("Lohelennutaja"), mis on Amazoni müügihitt (ajakirja Economist andmetel), on abielupaar Klaitside kogutud elulood eriline elamus.
Sõna saavad nii endised taliibid, kommunistid kui mudjahediinide toetajad. Isegi üks endine nõukogude armee sõdur, kellest on saanud tõsiuslik moslem. Enamasti on tegu küll vaeste tavainimestega. Aga rezhiimide eest ei ole pääsu olnud kellegi, nagu selgub.
Vahel on õnnestunud panna kaasa rääkima ka teine looga seotud isik. Näiteks ühes loos saavad sõna nii mees kui naine; teises loos kõnelevad ühe mehe kaks abikaasat.
Selle raamatu läbilugemine annab parema arusaamise just viimastest aastakümnetest. Tuleb välja kurb tõsiasi, et noorem põlvkond ei teagi muud elustiili, kui vägivald ja segadus. Vanema põlvkonna meenutused võivad olla seevastu kaunis erinevad on näiteks naisi, kes õppisid 1970ndatel ühes klassis vastassoo esindajatega, kandsid läänepäraseid riideid, lõpetasid kõrgkooli Kabulis ja valisid ise endale abikaasa. Kui ka neid, kes kirjeldavad traditsioonilist elustiili moslemite ranges reeglistikus.
Raamatus on isegi mõtlemapanevaid armastuslugusid. Üks lugu on noormehest, kes aastaid kurameerib (niipalju kui see siinses keskkonnas on võimalik) ühe neiuga, kuid mingil hetkel läheb kosja teisele. Hiljem taipab ta, et on teinud ränga vea. Paraku – taganeda abiellumisest ei ole mõeldav. Noormees on mõtlematult rikkunud esimese neiu elu (teda ei kosi nüüd enam keegi) ja teise neiu elu (kes saab aru, et temast ei hoolita) ja takkapihta enda elu.

Mõned päevad tagasi levivad Kabulis kuuldused järjekordsest “edukast” NATO operatsioonist Kandahari lähedal, mille käigus sai surma palju tsiviilisikuid. Kui algul on NATO nõus oma hingele võtma paar surma, siis nüüd on nende poolt ametlikult tunnustatud number kaksteist. Afgaanid räägivad küll kolmekümnest kuni kaheksakümnest hukkunust.
Järgmisel hommikul lähen koos Andrese kolleegi Stepheniga Kabuli loomaaeda uudistama. Olen uudisest löödud ja kardan, et kohalikud elanikud meie – kui välismaalaste peale – oma viha välja valavad. Õnneks ei tundu keegi meie peale kurja pilguga vaatavat. Vähemalt mitte avalikult.
Olen Kabuli loomaaia tingimustest kuulnud palju kurbi lugusid ja sisenen seetõttu väravatest mõningaste hirmudega: loomade piinamist näha ma küll ei soovi. Tegelikkus osutub rõõmsamaks; vanast loomade pidamise majast on alles vaid varemed. Et me suvel külastasime Riia loomaaeda Lätis, on paralleel omast käest võtta. Siinne loomaaed ei ole just liigirikas, aga vähemalt suurtele loomadele ehitatud alad on kaunis sarnased Riia loomaaiale. Territooriumil on ka üllatavalt palju suuri puid.
Lõvid, karud, makaagid ja antiloopid elavad veekraaviga ümbritsetud maalahmakatel. Kabuli staarlõvi Marion on küll surnud, aga teda on asendamas lõvipaar. Kuuele mürakarule on hulganisti jändrikke puid toodud, mida nad siis turnimiseks hoogsalt kasutavad.
Pidasin Eestis aastaid suurt akvaariumi ja enne Kabulisse tulekut andsin pisarsilmi ära oma suured skalaarid. Loomaaias avastan akvaariumimaja. Tõden heameelega, et akvaariumid on puhtad ja hästi hooldatud. Kui Riia loomaaias valitses täielik kaos – näis, et igal külastajal oli kotis kilo viinereid, millega lõvi loopida -, siis siin ei topi toitu puuri keegi. Loomad näivad omi asju ajavat ega vahi inimesi.
On reede, viimane päev pikast pühast. Ametlikult kestis püha küll kolm päeva, aga tegelikult ei läinud keegi tööle ka neljapäeval. Loomaaias on palju perekondi. Burkas naised tõstavad puuri juures oma näokatte üles, et loomi paremini silmitseda. Mitmed perepead paluvad oma piduriietes lastest pilti teha.
On ka muid lõbustusi. Võib osta punaseks värvitud mune ja neid koksida. Stephen roolib väikeste poiste rõõmuks roolib mänguautot miniautodroomil. Ühele platsile on püsti pandud hiiglaslik kiik. Lasen ennast Stephenil ja autojut Massoudil ära rääkida. Käimamineku hetkel taipan, et see oli täielik viga. Kiik lendab hoogsalt, peatudes hetk enne üle võlli lendamist. Ainult et siin on tavalised pingid ilma võimaluseta end kinnitada. Kraban metallservast kramplikult kinni, surun jalad järgmise pingi alla ja palvetan, et ma etteotsa ei kukuks. Ninasse on aiavõrk küll ette tõmmatud, et päris maha ei lendaks. Õnneks kestab õhusõit loetud minutid. Tuigun maha, jalad värisemas, tasuta tsirkust nautivate perede naerupahvakad kuklas.

Viiu teeb ettepaneku minna jalutukäigule ümber Quargha järve. Andrese töökaaslane Steven on samuti huvitet ja nii me neljakesi hommikul end autosse pakimegi. Sõit ei alga just libedalt: linnas on ootamatud ummikud. Näib, et kõik neli miljonit Kabuli elanikku suunduvad pühade puhul oma sugulasi külastama.
Käisime viimati järve ääres kevadel, mil veetase oli kõrge. Nüüd on veepiir meetreid madalamal. Tegelikult on Quarga pigem veehoidla, mis rajati põua-aastatel 1999-2001. Et aga Afganistanis on imevähe järvi, on türkiissinise varjundiga veepinnal imepärane külgetõmbejõud. Alustame oma jalutuskäiku Kabuli Golfiklubi juurest. Terrassilt võib jälgida, kuidas põuasel maa-alal üksikud valged mehed ringi sebivad. See on kaunis kummaline vaatepilt, sest erinevalt tavalisest golfimaastikust puudub siin muru. Samuti sõidavad meestel tihedalt sabas maasturid nagu koerad. Ning ümbrukonnal hoiavad valvsalt silma peal relvis ihukaitsjad. Mängumõnu missugune!
Mõne aja pärast möödume peamisest turismimagnetist: järve äär on tihedalt täis tipitud istumislavatseid, joogi- ja lihunikuputkasid. Paatide ja vesirataste laenutuskeskus tõmbab pilku oma värviliste atraktsioonidega. Hoolimata lähenevast sügisest on rand noortest – täpsemalt, noormeestest – tulvil. Populaarse piknikukoha parkimiplatsil on keeratud autoraadio põhja ning suurem punt noormehi tantsib omapärast ringtantsu.
Peagi oleme nn turismitsoonist väljas. Asustus järve ääres praktiliselt puudub. Pilti ilmestavad vaid üksikud puud ja lähenevad rasked vihmapilved, mis mäed enda sisse mähivad. Taandunud veepiiri on varmalt ära kasutanud mudatelliste valmistajad. Järve kallas on tihedalt täis sügavaid auke, mille põhja on korrapäraselt virna laotud päikese käes tahenevad tellised.
Kohtame ka väheseid kohalikke: uudishimulike lapsukestega isa on samuti võtnud ette pika jalutuskäigu. Kaks kitsi karjatavat üliagressiivset tütarlast nõuavad minult isegi kitsede pildistamise eest raha. Karistuseks pildistan neid salaja. Steven aga püüab osa võtta rõõmsameelse poistekamba klaaskuulimängust.
Pooleteise tunniga on järvele ring peale tehtud ja naaseme rahulolevat Kabulisse. Kui kodu uksest sisse astume, algab väljas kole madin: korraga äike ja rahe.

Meie perenaine saatis ramadani lõppemise puhul omatehtud maiust kingituseks. Mannapudru taoline maitsev ollus, mille sees on rosinaid ja pähkleid. Ehhki tava kohaselt peaksin vastu saatma magusat, küpsetasin vastuseks pitsat. Peremees on rääkinud, kui väga ta pitsat armastab. Ettevaatlikult pimedas õues kobistades viin küpsetise auravast peast suure maja elanikele.
Ramadan lõppes ja algas (ametlikult) kolmepäevane pühadeaeg eid. Saabuvate pühade hõngu on juba nädalapäevad kõikjal tunda. Kauplustes tunglevad naised; käib osturalli Kabuli moodi. Ramadani lõppedes on tavaks kinkida uued riided. Samuti käiakse külas, korraldatakse sööminguid ja jagatakse andameid.
Täna hommikul läheme rootsieestlanna Viiuga kahekesi jalutama. Viiul on seljas maani ulatuv sinine mantel (Klementi toode); millegipärast tekivad minus assotsatsioonid naispreestriga. Ta on nukker, sest pidi pühadeks sõitma oma töökaaslastega Bamiani. Paraku keelati sõit turvakaalutlustel ära.
Viiu on samuti jalutaja-tüüpi ning ringikooserdamine näib ta tuju tõstvat. Ta on käinud just Eestis sugulastel külas ja viinud haudadele lilli ka Viru-Nigulasse, kust suguvõsa pärit on. Eesti osas pakatab ta suurepärastest muljetest. Mul on kummaline mõelda, et Viiu vanemad põgenesid üle mere, kui ta oli alles rinnalaps: tema eesti keel on endiselt suurepärane, ehkki küll rootsi akstendiga.
Linn on tühi ja poed suletud. Haruldane vaade avaneb alati vilkalt tegutseval Kabuli turismisoonel Chicken Streetil: nii kaugele kui silm ulatub, valitseb rahu ja tühjus. Ainult vanad tolmunud vaibad ripuvad müüril. Piduriietes perekonnad pakivad end tihedalt autodesse. Tänavatel jooksevad vaid posslapsed, tuttuute mängupüstolitega vehkides. Aeg-ajalt kostavad süütud põmakad: need on paugutid.
“Eid mubarak – õnnitlused pühadeks,” soovime pea iga inimest kohates. Enamasti tervitatakse viisakalt vastu, vahel tänataksegi. Ainult kerjuseid on väljas kordades enam kui tavaliselt. Soovime siis neilegi häid pühi.

Istalef on väga ilus koht, on lause 1977. aastal väljaantud dari keele õpikust. 1970datel populaarne turismipaik on kuulus tänu keraamikale, mille valmistamise viisid ja väline külg ei ole 5000 aasta jooksul suurt muutnud.
Kabulist 40 km põhja poole jääva küla lugu sobib väga hästi esindama Afganistani külade lugusid. Kord ümbritsetud roosi- ja viinamarjaistandustest, Baburi poolt taevani kiidetud ja Shahir Zahi (Afganistani viimase kuninga) suveresidents on täna varemetes. 1998-2002 kasutasid taliibid küla oma baasina ning pärast seda jäid alles vaid hävitatud istandused, lõputud varemed ja üksikud elanikud. Kümned tuhanded põgenesid. Nüüd püüab Istalef end jalule upitada: pered seavad taas sisse oma põletusahjud ning püüavad turustada kirgastes värvitoonides traditsiooniliste ornamentidega nõusid.
Sõidan Istalefi koos TMF töötajate Shashana ja Esteriga. Autos käib kibe arutelu. Neiud arutavad, kuidas rääkida külaelanikele oma soovist valida külaelanike seast kunstide kooli õpilasi.
TMFi huvi on saada õpilasteks kõige andekamad. Samas on kaunis kindel, et külavanemal on oma kandidaatide nimekiri. Niisiis nõuab olukord – nagu Afganistanis enamasti ikka – diplomaatilist lähenemist. Tõlk soovitab piirduda seekord vaid kooli tutvustamisega. Küllap järgmisel korral saab teemaga ettevaatlikult edasi liikuda.
Istalef asub mäeküljel, kust avanevad oivalised vaated alla orule. Ühel künkal on puudesalus peidus väike teemaja; praegu küll ramadani tõttu suletud. Kõrval asuvalt künkalt tipib treppidest ettevaatlikult alla grupp idamaise päritoluga turiste – sellist vaatepilti näen Afganistanis esmakordselt. Mõned käänakud edasi, künka lamedal tipul, on nõupidamise paik. Vaibaga kaetud varjualuses on end sisse seadmas sadakond meest.
On põnev jälgida, kuidas kaks habrast looridesse mähitud noort daami väärikatele hallhabemetele – tõlgi vahendusel – äärmiselt viisakaid ja väljapeetud kõnesid peavad. Ma ei kahtle, et kui emb-kumb tahaks kunagi poliitikasse minna, kuluvad Afganistani külavanematega suhtlemises omandatud oskused marjaks ära.
Pärast kooli tutvustamist jagatakse kohaletulnutele kingituseks – näpujälje vastu – keraamika glasuurimiseks vajalikke materjale. Kotid on päris rasked, kuid neid selga upitdes näevad mehed ometi päris rõõmsad välja. Pikk joru külamehi kaob raskuse all taarudes mäkke; mõnel jõukamal on ka eesel abiks.
Tagasiteel peatume korraks basaaril, kust ostan mõned kohalikud savinõud. Mulle imponeerivad nõude lihtsad vormid ning sügavad türkiissinised-rohelised toonid. Paraku on kasutatavad materjalid kehva kvaliteediga ja nõud ilma vahekihita üksteise otsa laotud. Raske on leida eset, mis juba uuest peast oleks vigastamata.

Pikk nimekiri, mille koostasime tagasitulekul, kipub lühenema mitte niivõrd asjalikust, vaid pigem lõbu-otsast. Suurest kahekorruselisest spordipoest ostsime ära drenazhööri. Ainukese mudeli, mis nägi välja selline, et kohe esimese treeningu ajal ära ei lagune.
Meil nüüd 4 dollari eest kuus sat-tv: nii idamaised kanalid kui ka CNN, BBC, History, Discovery. Filme vaatame kohalikult kanalilt (araabiakeelsete subtiitritega) ja venelaste TV3lt. Venelased kasutavad dubleerimisel näitlejaid, nii et tulemus on veidi parem kui elu esimesed nähtud videofilmid. Mäletate küll, selline muutumatult emotsioonitu hääl luges teksti katkematus jorus. Tollal oli ka vahva tõlge: fuck You’st sai Ja tebja ne ljublju vms.
Internetiühendus on tegelikult kaunis hää (kohalikus kontekstis muidugi). Selgub, et akende ees olevad metallist putukavõrgud segavad singaali: parima nurga leidmiseks tuleb raadiotelefoni lihtsalt mööda lauda lohistada.
Tõsisem on elektriteema. Esialgu ostsime ära väikese India päritolu intverteri (700 W) koos akuga (100Ah), mis aitab päeval hädast välja. Saan kasutada läpakat ja raadiotelefoni. Õhtul on meil seni alati nii laevalgus kui ka pistikutes elekter olemas olnud, sest meie afgaanist peremees lülitab hämaruse saabudes sisse oma võimsa inverteri (tal on inverteri taga kümme akut). Linna elektri saabudes antakse meile väljasoleva lambi süttimisega märku ja siis saab sisse lülitada ka boileri ning külmkapi.
Loen alati huviga artikleid alternatiivenergia teemadel, aga seni pole õnnestunud ühtki töötavat süsteemi oma silmaga läbi. Siinkandis on pop päikeseenergia. Meil õnnestub end külla sokutada Kimile, kel on alternatiivne elektrisüsteem. Katusel on kaks päikesepaneeli (a 75W), mis ühenduses patareidega (7*100Ah) ja 2-kilovatise inverteriga. Lisaks kuulub süsteemi transformaator, mis lülitub automaatselt vastavalt vajadusele ümber kas linnaelektrile, generaatori- või päikeseenegiale. Kim on ka paigaldatud eraldi juhtmed päikeseenergia-süsteemi tarvis: 12-vatine säästulamp ripub igas toas. Süsteem kannatab ära külmkapi pideva seesoleku; samuti valgustid, teleri, läpaka jne. Ainukesena ei saa ta solarisüsteemi taha ühendada boilerit.
Meile meeldib päikeseenegria idee iseenesest väga. Paraku on soetamishind ca 4000 dollarit. Oleks olukorras, kus paariks-kolmeks aastaks jäämine on kindel, tasuks investeering end ehk ära. Aga siinset ebakindlat olukorda arvestades tuleb ilmselt mürarikas generaator soetada.

Ärkan öösel kell kaks veeladina peale. Saabub taas linnaelekter ja veepump hakkab usinalt tööle. Et ramadani ajal süüakse kella kolme paiku varahommikul, antakse nüüd linnaelektrit mõned tunnid pimeduse saabudes ning mõned tunnid enne päikesetõusu. Kui katusel veepaak täis saab, pole kedagi punpa välja lülitamas. Nii pladiseb vesi kosena meie akende alla betoneeritud terrassile.
Unetuna mõtlen tagasi eilsele päevale. Meil käis külas Jean, kes just jõudis Afganistani tagasi. Jean on saanud raha oma projekti jätkamiseks kuueks kuuks ja on tagasi palganud kõik oma töötajad, kes veel mujale ei ole tööle läinud.
Pean Jeani siin oma parimaks sõbraks. Loomulikult on minu jaoks oluline see, et ta on naissoost (üks väheseid inimesi Kabulis, kellega oleme vastastikku oma eraelust rääkinud) ning samuti ajakirjanik (hea võimalus rääkida ka ühisest erialast).
Hindan kõrgelt Jeani siirast huvi Afganistani käekäigu vastu, tema teadmisi ning analüüsivõimet. On imepärane nautida pigem venelaslikku soojust, millega ta meisse suhtub. Mulle näib, et Jean mõistab meid paremini kui ükski teine välismaalasest tuttav Kabulis juba oma Moskvas elatud aastate tõttu. Vahel kasutabki ta mõnuga võimalust lobiseda meiega oma perfektses vene keeles.
Jean veetis vahepealsed kuud Bishkekis ajakirjanikke koolitades. Rahulik, turvaline, aga oi kui igavalt sovjetiaega meenutav, võtab ta oma suve kokku. Loomulikult, mida muud oodatagi ajakirjanikult, kelles küpses otsus tulla Afganistani peale Saira Shahi raamatu Jutuvestja tütar läbilugemist. Peale sama raamatu läbilugemist mõtlesin mina küll vastupidi: jumal tänatud, et neis karmides mägedes mudjahediinidega miinide vahel peitust ei pea mängima.

Eilne hommik algab pahaendeliselt. Andres on just tööle sõitnud, kui lähedal käib kole kõmakas. Nagu hiljem selgub, seekord keegi surma ei saanud. Küll aga toob plahvatus kaasa kaasa suured summikud; lisaks suunatakse liiklus ümber uue plahvatuse kahtlusel.
Segadusest hoolimata saabub fondi autojuht kokkulepitud ajal. Minu otseseks ülemuseks nimetatud kaunitar Shashana palub mind pildistada kindluses: nii koolis kui ka keskkonda. Püüan talt välja urgitseda, mis masti fotosid minult oodatakse. Shashana arvab, et on vaja erinevaid fotosid: nii portreesid, tehnilisi detaile kui ka poeetilisi vaateid.
Shashana annab kaasa tõlgi, kes siis klassides pikalt-laialt seletab: kes ma olen ja mida ma tegema hakkan. Tõlk annab edasi ka palve mitte mind vaadata, vaid oma töödega edasi minna. Enne fotografeerima asumist istun pikalt klassinurgas ja jälgin võlutult, kuidas osavate näppudega õpilased - sugugi mitte ainult noorukesed - puittahvlitele joonistatud keerulisi ornamente välja nikerdavad. Ehhki õpilased mind tähele ei näi panevat, puhkeb elav arutelu kohe kui uks mu järel kinni on langenud.
Kalligraafiatunnis piilun selja tagant, kuidas - vaid musta tindi ja bambusest sule abil - paberile elegantsed tähed tekivad. Kalligraafia mõjub mulle müstiliselt: oleksin valmis kõik proovitöödki oma kodus seinale riputama. On ka siinses kontekstis omapäraseid hetki: näiteks see, kuidas kõrvuti asetsevates pinkides istuvad noormees ja neiu ühist tindipotti jagavad. Jälgin pikalt, kuidas nad osavalt laveerivad nii, et käed kunagi kokku ei puutu...
Tööpäeva lõpul üritan mõni aeg ka kindlust pildistada. Paraku on saabunud keskpäev, mil päike on eriliselt pimestavalt ere. Annan alla: lähen kontorisse tagasi ja vaatame Shashanaga klõpsud üle. Ta näib arvavat, et esimese korra kohta pole häda midagi.
Mõned tunnid peale kojunaasmist tabavad mind külmavärinad. Joon ära küll paar kannutäit teed, aga asi läheb ainult hullemaks. Selleks ajaks kui Andres saabub, on mul juba väga kehv olla: lisaks vappekülmale valutavad kõik kondid. Joon ära gripitee, topin endale hulgim riideid selga ja kuhjan peale tekid. Hommikul ärkan küll täiesti kurnatuna, aga eluvaim tundub vähemalt tagasi tulevat.

Mõned päevad tagasi tapeti teel Bamiani kaks Deutsche Welle ajakirjanikku. Mingil põhjusel otsustasid ajakirjanikud jääda telkima ning öösel tapeti nad automaadivalanguga. Minu uus tuttav Rory Stewart arvab, et ööseks oleks pidanud kindlasti leidma peavarju kellegi majas; telkima jääda on ohtlik.
Kui enne Roryle helistamist tema tausta uurin, taipan üllatusega, et selle mehe kirjutatud raamatut olen mõelnud internetist tellida. Oxfordi-haridusega ning diplomaadina töötanud mees jalutas kolme aasta jooksul 6000 miili läbi Iraagi, Afganistani ja India. Afganistani retkest kirjutatud raamat The Places In Between on pälvinud palju kiidusõnu. Hiljuti ilmus Rory sulest ka teine raamat Iraagist, The Prince of the Marshes.
Rory on asutanud mittetulundusühingu Turquoise Mountain keskaegse Afganistani linna Firuzkuh (Türkiismägi, dari keeles) auks, mille hävitas Thingish-khaani poeg Ogodei ja mille hiilgusest on alles vaid Jami minarett keset Afganistani. Ühing keskendub ühe vanalinna kvartali - Murad Khane - restaureerimispüüetele. Lisaks on Rory sisse seadnud vanas Parwani linnaosa kindluses oma kontori ja asutanud seal ka kooli, kus õpetatakse puutööd ning kalligraafiat.
Rory määrabki mulle kohtumise vanalinna kvartalis, kus ta võimalikele ameeriklastest sponoritele olukorda tutvustab. Unustan kuulamise asemel ennast vaatama ja pildistama: on haruldane juhus näha lähedalt aastasadu vana maja, mille ees säilinud veel kunstipärased aknaluugid ning tubades imekaunid nikerdatud uksed-ported-kapid.
Kõik näeb välja nagu viimane hetk enne kokkukukkumist. Rory palgatud arhitekt seletab, et enne ennistustöödele asumist on töölised sadade veoautode koormate jagu sodikihti ära tassinud, et kunagise tänava tasemini üldse jõuda. Kvartal asub basaari südames, nii et kõigepealt tuleb pinnas kirkadega lahti raiuda ja siis mööda kitsaid tänavaid veoautoni kärutada. Lisaks tuleb töid teostada ettevaatlikult: mõnes kohas on ometi vana sein ka osaliselt alla varisenud.
Pärast ekskursiooni vajub suur punt huvilisi laiali; minu võtab Roy oma kontorisse kaasa. Kindluses teeb ta oma töötajaskonnale ringi peale: satun nii puidutöökotta, kus mehed vanade eeskujude järgi nikerdustööd teevad, kui ka kalligraafiaklassi. Viimaks maabume kööki, kus afgaanist kokk meile käepärasest omleti kokku keerab.
Rory annab mulle pisut aega ennast tutvustada ja näib erilise huviga silmitsevat mu fotosid. Viie minuti pärast oleme kokku leppinud: mind palgatakse tööle (tunnitasu alusel) fotograafina pooleks päevaks nädalas. Minu kohustuseks jääb nii vanalinna kvartali ennistamistööde kui ka koolis pildistamine. Lepime kokku ka väikese tasu osas ning kuu-ajase katseaja, mis tundub samuti mõistlik: kumbki meist ei tea ju täpselt, kuivõrd koostöö klappima hakkab.
Naasen koju rahulolevana. See on esimene kord, kui keegi Afganistanis mulle tõelist tööotsa pakub, olgu siis väikest. Veidi kripeldab hinges ka kahtlus: tegelikult ei ole ma ju fotograaf, saan ma ikka hakkama?

Ostsime sõjaväebaasist väikese dari keele õpiku, mis õpetab araabia tähtedega kirjutamist. Jumal tänatud, et ma sellega keeleõpet ei alustanud. Esiteks on araabia tähed rasked kirjutada ning teiseks: kas ma ikka õpiksin esimeste sõnade seas pähe sõnad nagu äädikas või teritama?
Aga muidu on raamatust abi küll: sõnastikus on kolm varianti: sõna inglise keeles, dari ladinakeelne transkriptsioon ja dari araabia tähtedega. Kõige vastikum asja juures ei ole mitte see, et peaaegu iga tähte võib kolme eri moodi kirjutada (sõna alguses, keskel ja lõpus), vaid see, et täishäälikuid enamasti välja ei kirjutatagi. Proovin lihtsamate sõnade kirjutamist, näiteks panir'ist (juust) saab kirjapildis pnr.
Eile õhtul käisime nö vabaõhukinos. Ühe kohviku omanik on lasknud tõmmata suure ekraani siseõue, kuhu kord igal nädalal filme vaatama tullakse. Film on täielik Hollywood - pealkiri oli vist Hildago -, vaprat ameeriklast ülistava süzhee (Araabia poolsaarel toimub 3000-km võidusõit hobustega, mille võidab loomulikult kauboi) ja sinna juurde kuuluva õudse standardmuusikaga.
Aga sellegipoolest on omaette elamus istuda veel suhteliselt soojas öös, täiskuu ekraani kohal säramas. Ekraan voogab aeg-ajalt tuuleiilide tõttu, mis annab filmile omamoodi põneva lisaväärtuse. Õue kohal kõrgub afgaani hiiglaslik elamu ja hiljem seguneb avatud akendest palvetamistseremoonia mõnusalt filmi soundtrack'iga. Andres tähendab, pole varem kunagi ette kujutanud filmivaatamist öösel viljapõllu serval, kus müttavad ringi kombainid. Sellise assotsatsiooni tekitab õuenurgas hirmkõvasti mürisev generaator.
Läbi tühja öise linna sõites pakuvad kõrgele küngastele roninud hõredalt valgustatud majad - imekombel tundub hetkel kõigile elektrit jaguvat - kaunist vaatepilti. Kui püüan kiiresti sõitvast (ühest linnaotsast teise sõidab öösel viieteist minutiga, pole ummikuid) autost pilti teha; välja kukub aga värviline kaleidoskoop.

Siinkandis liigub ringi anekdoot. Igale enesetapjast terroristile on Allah lubanud 40 neitsit. Kui järjekordne enesetapja paradiisi väravate taha jõuab, saadetakse ta tühjade kätega tagasi: "Kurb küll, aga teid on nii palju, et neitsid on otsa saanud."
Anekdoot anekdoodiks, aga eile ründas üks hulluke taas konvoid. Vaene kurat lõhkas end liiga vara, nii et peale tema enda ohvreid polnudki. Mäletan ANSO aruannetest ka selliseid tegelasi, kes iseend juba ettevalmistuste tegemisel kogemata kombel õhku on lasknud.
Jõudsime vahepeal taas külla Davidile, et kasutada tema internetiühendust, laadida läpakate akusid ja süüa lõunat. Tegime lähemat tutvust ka gasellidega, lastes end neil õrnadel uudishimulikel olevustel põhjalikult üle nuusutada.
Eile ründas lisaks enesetapjale Kabulit tolmutorm. See on vaatepilt, mida peaks omal nahal kogema. Olen tormi ajal kodus ja jälgin aknast, kuidas keset päeva läheb äkitselt pimedaks nagu äiksepilved oleksid kogu taeva katnud. Vihma asemel raputavad puid tuuleiilid ning nähtavus muutub olematuks. Ehkki aknad ja uksed sulgen juba esimeste märkide ilmnemisel, on pärast tormi kogu elamine kaetud paksu tolmukorraga.
Meil on vahepeal olnud tõuse ja langusi elukvaliteedi tõstmisel: ostame Afghan Telekomi võrgus tegutseva raadiotelefoni. Nüüd saame kodus meile saata ja vastu võtta. Ühendus on paraku aeglane, nii et päeviku pidamiseks pean endiselt Andrese töö juurde seiklema. Samuti tõmmatakse meie telekale taha kaabel. Ja - oh imet - tervelt nelikümmend kanalit on nüüd purki püütud. Kurvemad lood on elektriga: seda on üha vähem. Ilmselt tuleb ikkagi generaator muretseda.