pühapäev, juuli 30, 2006
Pakkimiseelsed mõtted

Saira Shah kui pooleldi afgaan (isa poolt) tegeleb enda juurte otsimisega. Ta suhtub afgaanide kombesse ülistada verevalamist kaunis irooniliselt. Paradoksaalsel kombel on samas terve tema raamat otsekui ülistus iseendale kui vaprale naisele, kes mägedes mujahedinidega ringi kolab, pommide-miinide vahel ringi silgates. Tegelikult naudin kõige enam osa, mida ta ei olnudki ise kirjutanud: peatükkide ees olid lühikesed värsid-anekdoodid-õpetlikud lood siinkandi kirjanduse (Rumi, Saadi jne) klassikast.
Aga nüüd tuleb meil asjad hiigelsuurtesse plekkkastidesse pakkida (kohalik käsitöö), need Andrese töökaaslaste majja kolida ja seejärel lennukile tõtata. Vandusin küll, et jalga enam Ariana lennuki peale ei tõsta, unustades seejuures ära, et meil on nende Kabul-Dubai tagasisõidupiletid siiatulekust saati tagataskus...
Ameeriklaste konteinerlaagris

Õnneks tuleb Bob meile peagi vastu. Laager kujutab endast ideaalselt sirgete asfaltteede võrgustikku, mida ääristavad tihedalt külg külje kõrval merek0nteneri mõõtu väikese aknaga valged plekkmajakesed. Veterinaariaprofessor Corrie seletab, et igaühes on kaks asukat ning loomulikult on majakesed varustet kaabeltelevisiooni, interneti, katkematu elektri ja konditsioneeriga. Ometi ei saa lahti tundest, nagu viibiksin vanglas. Nii ahistav tundub steriilne,

Siiski on laagris ka mõned hüved: siin on nii hea varustusega jõusaal kui ka söökla. Õuele on üles seatud trobikond laudu ning suundume peagi toidujahile: lisaks eri sorti lihale on sööklast võimalik võtta muid lääne tsivilisatsiooni hüvesid nagu friikartuleid, ketshupit või jäätist.
Vatsakad elanikud, peapallimütsid ja muu vägagi iseloomulik atribuutika tekitab tunde nagu viibiksime USAs, mitte Afganistanis. Pugime end Andresega kiiresti kurguni täis ja tunneme sellist väsimust, et kasutame varsti juhust tuttavate autoga jalga lasta. Enne tuleb orienteeruda kottpimedal tänaval, mis ei ole eriti meeldiv kõikjal vedelevate okastraadirullide tõttu. Lehvitan pimedas mööduvatele soomikutele, mille küljes uljalt soome lipp laperdab.
laupäev, juuli 29, 2006
Kanad tules

Viimastel päevadel kohtume tihedalt Andrese töökaaslastega ja nende sõpradega, kes

Paar päeva tagasi satume Giuseppe - kes on tõepoolest suurepärane kokk ja imepärane külaliste vastuvõtja - korraldatud õhtusöögil kuulama pealt vestlust, kus veterinaarid omavahel vaimustunult räägivad haigustest. Afganistan on imepärane koht, kinnitavad nad: pea iga looma lahates võid sattuda mingi haiguse otsa, mis muidu vaid raamatututest teada.

Andres kirjeldas, kuidas igal hommikul võis näha hõbedastes tulnukaülikondades seltskonda: veterinaaria labor tühjenes inimestest, kes kõik suundusid küladesse linde mõrvama. Terved pikad õhtud kuulasime õhtusöögilauas arutlusi selle üle, kuidas on ikkagi sellel maal õige viis linde tappa.
Nüüd siis viimane lugu: nimelt otsustati kanad uimastada eetriga ning seejärel neile tuli otsa pista. Üks kana olevat aga liiga ärgas olnud ja lennanud põlevana mööda õue ringi. Mul kisub kõht krampi, samal ajal kui lauasistujate näoilmed näivad tõeliselt lõbustet. Samas näitab Giuseppe tõelise isauhkusega meile elektrikilbi otsas pesitsevat tuvimammat, kes poja välja on haudunud. Saa neist veterinaaridest aru.
kolmapäev, juuli 26, 2006
Millega on võimalik harjuda?

2. Sõjaväekopteritega, mis mulle seni vaid Vietnami sõjafilmidest ette tulid. Aeg-ajalt tiirlevad need pea kohal nagu närvilised putukad, mehed kuulipildujate külge klammerdunud. Lohutus: laskma nad seni veel hakanud ei ole.

3. Püssipaukudega sumedas öös. Lohutus: õnneks paugutatakse kaugemal.
4. Pommide ja miinidega - iga hommik toob uudiseid kellegi surmast. Lohutus: aga meie liiklusstatistika on umbes sama kurb. Vaid surmasaamise põhjused on erinevad.
5. Kõikjal vedeleva sõjatehnika jäänustega. Lohutus: soomukid on laste seas populaarne ronimisatraktsioon - turnimispuid neid ju ei ole.

7. Kahtlase kvaliteediga liha- ja piimatoodetega. Lohutus: aga see-eest missugused puuviljad! Ja need veel vahelduvad vastavalt hooajale. Kevadel alustasime apelsinidega, siis pistsime mangot, nüüd on meloniuputus ning esimesed viinamarjadki valmis.
pühapäev, juuli 23, 2006
Keelest ja meelest

Tundub, et midagi sarnast on juhtunud Waheediga. Kohtusime viimati, kui tagasi jõudsin. Tõin mõned kingitused - ingliskeelse eesti muinasjuttude raamatu ning fotoalbumi, mille iga pildi kohta Waheed lisaseletusi tahtis. Õppisime tunnikese dari keelt ning leppisime kokku, et ta toob oma naise meile lõunale. Nüüd on ta kaks nädalat lihtsalt kadunud. Ükskõik kui palju ma ei helista või kirjuta, vastust ei tule. Loodan väga, et tegu ei ole sõpruse katkemisega.
Võtsin keeleõpingud omapead kätte. Avastasin raamatupoest Glassmani õpiku kaheksa CDd ja hoolimata krõbedast hinnast ostsin need ära. Kodus selgus kurvastaval kombel, et idee küll suurepärane – dari keele oskaja on sisse lugenud kogu õpiku teksti -, aga nõrk on tehniline pool. Nimelt ei lugenud ei Anderese ega minu arvuti kehva kvaliteediga plaate välja. Raamatupoes anti raha küll pikemata tagasi, kuid partii on otsas. Loodetavasti saabub uus (ja parem) enne ärasõitu.
Iga päev pommitan mänedžeri, naabrite kokka või lapsehoidjat darikeelsete sõnadega. Keele
PS. Just saabus sõber Waheedilt kiri. Suri tema onu; ta on kogu aeg Mazaris olnud. Nii et lihtsalt kehva kommunikatsioon...
reede, juuli 21, 2006
Varjulises Lilleaias


Peatume peagi värava ees, kus poistele nõutud 150 afgaani (ca 3 dollarit) maksame ja olemegi sees. Peale Herati, mis oli roheline linn, ei mäletagi Afganistanis sellist mõnusalt jahedat ja varjulist tunnet. Lilli siin küll ei ole, aga rohelust jagub küllaga. Hiiglaslike puudega ääristatud alleede ääres niriseb kraavides vesi. Päike püüab küll tungida läbi tihedate puulatvade, tekitades teele üksikuid heledaid laike, kuid jääb suhteliselt jõuetuks tiheda rohelise müüri ees.


Ehkki on suhteliselt varane hommik, näeb perekondi piknikupaiku sisse seadmas. Kauneim istumiskoht asub väikese basseini kõrval hiiglaslike puude vilus. Siia on end vaipadele külitanud perekond: väga väärika olekuga vanemad, filmikaameraga vanem poeg, kaunitarist tütar ja noorem poeg, kes meiega inglise keeles tutvust tuleb sobitama.

Tegemist on suure perekonnaüritusega. Daamid kannavad pigem


Tagasiteel palun teha peatuse naiste pargi juures. Kõigepealt otsib mind räme naisvalvur läbi. Seejärel piilun väravast sisse - edasi ei taha hetkel minna, sest küsitakse piletiraha. Mulle avaneb jalgpalliväljaku suurune maa-ala, kus on poeputkad ja mõned atraktsioonid lastele. Paar üksikut rääbakat puud on ka siia ära eksinud. Pärast Gulbaghi tundub Kabuli naistele mõeldud aed kuidagi eriti külalislahkusetu ning troostitu.
neljapäev, juuli 20, 2006
Metamorfoosid

Ma ei oska midagi loota. Kabir on rääkinud pensionil lendurist, kes osa oma majast üürile tahab anda. Kõnnime viis minutit oma praegusest elamisest edasi mööda peatänavat. Kabir teeb pöörde kvartali sisse ja leiame end ootamatult vaiksest tupikust.
Muljetavaldavalt kõrgekasvuline peremees Zahir tuleb väravale vastu, toetudes kargule. Hiljem selgub, et kaugelearenenud suhkruhaigus põhjustas poolteist aastat tagasi gangreeni ja jalg ampulteeriti. “Enne võisin jooksta nii et vähe polnud,” ütleb mees valusuhkelt.
Krundil kõrgub tavapärane suur maja ning väike õuemaja. Aeda on kuhjatud hoole ja armastusega kasvatatud lilled, mitmed istumis- ja grillimispaigad, linnumaja ning koeraaedik. Hoolimata kokkusurutusest on üldmulje kodune ning hubane.
Peremees elab suure maja allkorrusel kahekesi koos naisega. Ta näitab meile maja ülemist korrust, mis tundub meile liiga suur ning õuemaja, mis hakkab kohe meeldima. Siin on väike esik, külalistetuba, magamistuba, vannituba ja köök. Köögis on olemas nii pliit kui külmkapp – viimane kannab muide Snaige kaubamärki.
Istume maha suure maja allkorrusele, kus meile rohelist teed serveeritakse. Mida kõike siin ei leidu: pronksist kujusid, vitriinides külm- ja tulirelvi, ohejeldamatult kitshilikke maastikumaale, mitmeid akvaariume, hiiglaslik kasseti- ja vinüülplaatide kogu, muusikariistu... Muu seas osutab Zaher uhkusega fotole, kus ta on pildistatud koos paljude afgaanide jumalusega, väepealik Massoudiga.
teisipäev, juuli 18, 2006
Läbirääkimised afgaanide moodi

Eilne päev lõpeb muigega. Nimelt tuleme peale põhjalikke arvutusi maja rentimise osas järeldusele, et üks suurimaid jooksvaid väljaminekuid on kulutused päeva- ja öövalvurile, 300 dollarit kuus. Andres arvab, et ostame parem automaadi ja paneme selle voodi alla: kalashnikov maksab 200 dollarit ja laskmisega saab ta hakkama küll. Meenub häguselt, et mingi vene polkovnik saatis mindki keskkoolis sõjalise kasvatuse raames laskmisvõistlustele.
Kohtume kinnisvaramaakleri kontoris väga enesekindla olekuga härrasmehega, et rääkida

Aga maakleril on üllatus plaanis: ta viib meid üht kahekordset vana maja vaatama. Krohvitud maja meenutab Tähtvere avaraid elamuid: see on hea planeeringuga, puidust lagedega ja valge. On isegi kamin ja suurepärane vannituba. Krundil on hiiglaslik roosiaed - silma järgi hinnates umbes 2000m2. Otse üle tee on politseijaoskond ning maakler väidab, et siin elanud filipiinlastest paaril ei olnudki valvureid.

Võtame endale mõtlemisaega ja läheme koju, pea paks. Pärast nädalast ringivaatamist on selge, et Kabuli kinnisvaraturul on toimunud tuntavad nihked mõistlikuma hinna suunas. Kui kevadel alustasime majade vaatamisega, siis küsiti üüri vähemalt ca 1500-2000 dollarit kuus, nüüd saab maja vähemalt parlamendi ümbruses kindlasti alla 1000 dollari kätte.
Rendihinna poolest mahume ilusasti eelarvesse, aga asjalood on keerulisemad: kõigepealt lisandub esmane investeering alates külmkapist ja pliidist, lõpetades generaatoriga. Teiseks

Samas hakkab tunduma, et oleme nädala jooksul mitut sobivat maja on näinud: miks ei peaks neid olema siis ka tagasi tulles? Andrese töökaaslased on pakuvad meile lahkelt peavarju seniks oma pesas, omaette tuba on seal täiesti olemas.
pühapäev, juuli 16, 2006
Igal maal omad kombed

Meenub Jeani räägitud lugu oma tõlgist, kes oli juba noorena armunud oma nõosse ja vastupidi. Pere ei olnud ka abiellumisele vastu - nii et nagu õnnelik lugu? Aga pere otsustas, et kihluse väljakuulutamisest alates ei tohi nad teineteist näha enne kaht aastat, alles pulmas. Ja nii oligi, et lapsest saati üksteisest hoolinud noored lahutati. Jean rääkis, kuidas pulmas palus närvis mees, et ta läheks naiste poolele ja vaataks pruuti: kas tütarlaps on ikka endiselt ilus?

Koraan ei ütle teatavasti midagi meeste suhete kohta noorte poistega. Niisiis kurdab ekspert, et ta ei suuda vaadata enam, kuidas mees on hoolitsevalt käe ümber noore poisi ümber pannud; kunagi ei tea, kas tegu on hoolitseva isa või hoopis armukesega. Hollandist pärit mees kurdab senikaua kuni Andres küsib vastu: kas on ikka normaalne elada maal, kus enamik inimesi elab paar meetrit allpool merepinda?
Kui lähtuda kristlikust loogikast, oleme kohutaval maal, kus kõik on valesti. Paraku pole euroopaliku mõtteviisiga siin suurt midagi peale hakata. Eile pääseme sisse Loya Jirga lähedal olevasse ühekorruselisse majja, mis on küll lisaväärtusteta nagu näiteks kamin, aga lihtsa põhiplaani ja heade proportsioonidega. Maja on puhas ja korras. Õues on üksik puu ja eesaed kaetud muruga, aia äääres tüüpiline viinamarjasõrestik. Ilmselt pole selles elanud ka välismaalasi, sest kõrge valgeksvõõbatud müür on okastraatideta.

Homme peame kohtuma omanikuga ja ainult allah teab, mis nipid veel temal varuks on. Ja samas on selge, et ärritumisel pole mõtet. Nii on siinkandis lihtsalt tavaks.
reede, juuli 14, 2006
Puhkepäevased rõõmud

Hommikupoolikul jõlgume supermarketites linna serval jäätmaal. Need on paraku ainsad kohad, kust Kabulis kala saab. Tõsi küll, külmutatud kujul, aga seegi on parem kui mitte midagi. Supermarketite läheduses asuvad mõned pakistani veoautosid täis parklad. Need veokid on mul tõelised lemmikud, täis riputatud kette, mille otsas kõlisevad (õnnetoovad) kalakujulised ilustused. Ja need oivalised värvi- ja fantaasiarikkad maalingud! Mida iganes küll ei näe: lõvisid ja lilli, kauneid naisi ja maastikke, lohesid ja linnu...

Päeva teise poole veedame Kabuli Karte Se's (tlk. Rajoon kolm). Kõigepealt üritab Andres oma töökaaslasele Najeebile esimest kitarritundi anda: alustab häälestamisest ning näitab ära ka kolm duuri. Najeebil on kole tahtmine ära õppida Happy birthday to You.

neljapäev, juuli 13, 2006
Suured majad, väiksed majad


Enamuse energiast kulutame hetkel taas majaotsinguile.
Esimene näide. Autojuht Karim - nimelt on Andresel uus autojuht, Mussa lahkus töölt ja soovitas enda asemele oma juuraharidusega venna - veenab meid kohtuma kinnisvaramaakleriga. Oleme talle rääkinud oma soovist leida väikest maja ning nüüd olevat võimalus näha ühe õhtuga viit maja. Kui kohale jõuame, selgub, et maakleri-papil pole ühtki maja näidata. Peale mitmeid telefonikõnesid viib ta meid kahte maja vaatama: esimene on tõesti korralik, äsja remonditud, ning teine kirjeldamatult õudne nõukaaega meenutav kitsh. Ühel loendan teisel korrusel neli magamistuba, teisel kuus. Esimesel korrusel ei hakka ruume kokku lugemagi. See-eest oli ideaalse suurusega õuepealne valvurimajake: kaks väikest tuba, tualett ja köök...

Nii et hetkel on küll tunne, et koli või välja pääle. Viimases hädas helistasime eile Betsyle, Kabuli veteranile, kes siis meile üht teatavat kinnisvaraagenti soovitas. Eks näe, homme peaks kohtumine Mohamediga näitama, kas tal tõesti on väike maja ülevaatamist ootamas!
esmaspäev, juuli 10, 2006
Rahu, ainult rahu

Vahepeal on olnud paar huvitavat sündmust: esimene üritus oli katse saada tagasi lennukompaniilt Ariana raha ärajäänud lennu eest. Meid saadeti lennuministeeriumisse (?!), mis meenutab sügavaid sovjetiaegu, mil mu ema oli raamatupidaja. Laudu ja kaustu täis ruumi on pigistatud loendamatu arv töötajaid, kes siis arvelaudadel-kalkulaatoritel-arvutitel miskit klõbistavad.
Ehkki olen otsustanud olla hiiglama rahulik, kaotan peagi enesevalitsuse, kui mingit paberit näidatakse ja selgitatakse, et lennuk ju lendas! Väljalendamisaeg langeb kokku ajaga, mil – koos teiste reisilesoovijatega – Ariana leti ees seisin, aga kes sellest hoolib. Lasen Andresel asja edasi seletada, sest olen vihast oimetu. Kompanii inglise keelt oskav töötaja selgitab lahkelt, et Ariana on nõus “lennufaktist” hoolimata piletiraha tagasi maksma, ainult 16% peetakse kinni. See on enam kui unistadagi oleme osanud. Jälgime, kuidas härrasmees kolmveerand tundi mingeid pabereid täidab ja nendega ringi jookseb. Seejärel saadetakse meid kassa juurde paberiga, mille alusel saame piletirahast tagasi umbes viiendiku. Andres läheb uuesti seletust pärima: talle seletatakse pikalt-laialt, mis kõik kinni peetakse: lennujaamamaksud, kütusemaks, kindlustus jne. Ühesõnaga – tore, et peale ei pidanud maksma. Loodetavasti ei ole vaja mul enam kunagi Arianaga lennata.
Teine üritus toimus täna öösel: nimelt kutsub Giuseppe meid endaga kaasa Itaalia saatkonda jalgpalli vaatama. Suures aias on muruplatsile valmis seatud lauad-toolid; külalistele pakutakse värskelt küpsetatud pitsat ja õlut. Ümber külaliste jooksevad saadiku koerad (üks neist kannab nime Attila). Saadiku funktsionalistliku maja ette on tõmmatud hiiglaslik ekraan, mis peegeldub vastu basseinivees. Maast laeni ulatuvatest valgustatud akendest paistavad hoolsa sisekujundaja käe all sisustatud hooletult stiilsed ruumid: klaverid, millele vedelemas Veneetsia maskid, kuninglik kivist kamin, itaalia disainmööbel.
Itaallaste seltskond on emotsionaalne ja sõbralik. Üks daam kiljub (ükskõik mis puhul) katkematult “mamma mia” või “madonna” niivõrd erinevate varjunditega, et lõbus on ka siis, kui jalgpallist sõna otseses mõttes mõhkugi ei mõika. Kui mäng lõpeb Itaalia võiduga, läheb väike kogukond rõõmust segaseks: suudeldakse-kallistatakse ja serveeritakse kõigile vahuveini. Ma ei taipa, miks nii palju kära ühe võidu pärast, kuni Andres selgitab, et olime tunnistajaks maailmameistri tiitlimatšile.
laupäev, juuli 08, 2006
Öös on hääli

Kooserdan hiiglaslikus kitshilikus palees - keset terminali kasvavad palmid -ringi, püüdes ennast üleval hoida mõttetute poodide külastamisega. Kohvikus satun lobisema pikemalt liibanoni mehe Salimiga, hiljem Kabulis valimiste liinis töötanud Anthony'ga ning noormehega, kes Jalalabadis väikest parfüümitehast üritab püsti panna. Mul on vestluskaaslaste üle tõeliselt hea meel, sest kardan püstijalu magama jääda.
Kohtumine kõhnunud Andresega, kes oli vahepeal haige, on imetore. Kallistamisega tuleb küll koduni oodata. Koduteel on kõik kohad politseinikke käes. Nimelt toimusid teisipäeval-kolmapäeval Kabulis plahvatused: üks inimene on surnud ning üle neljakümne vigastatud. Olen jälginud kodus kuu aega turvaraporteid ja kahjuks need ei rõõmusta: olukord on järjest kehvem. Pommiautod sõidavad ringi isegi Kunduzis. Kurval kombel on tekkimas ka kriminaalne element, näiteks on korduvalt relva ähvardusel röövitud välismaalasi Bibi Mahro otsas (tühja basseiniga küngas, mille otsa olen isegi paar korda roninud).
Õhtu Kabuli kodus on imeline: vahepeal on maja ette kasvanud minu kõrgused päevalilled, külmkapis laiutavad hiiglaslikud mahlast lirtsuvad mangod ja sumedas öös vaibub viimanegi tuuleiil. On haudvaikne öö, ärkan vaid hetkeks häälte peale: hobuste
kabjaplagin ning koera kummaline ulg, mis meenutab kutset palvusele. Naeratan varahommikul läbi une, kui palvekutsed omavahel keerulisi helimustreid moodustades kummaliseks polüfooniaks põimuvad. Olen tõesti kodus tagasi!
esmaspäev, juuli 03, 2006
Sinna ja tagasi

Tegelikult asusin ma juba Kabuli poole teele - eelmisel kolmapäeval. Jõuan Frankfurti ning jään ootama õhtust Afganistani lennukompanii Ariana lendu. Mida aga tabloole ei ilmu ega ilmu, on Kabuli lend. Infost öeldakse napilt, et pean helistama teatud numbril. Loomulikult number ei vasta. Kui juhmilt keset terminaali seisan ja juurdlen, mida edasi teha, hakkab minu kõrval ametnikku piinama 5-liikmeline afgaaanide perekond. Peretütred räägivad head inglise keelt ja nad võtavad mind oma tiiva alla.
Meid tüüritakse lennuliini boksi lähedale, kus on kohal - silma järgi otsustades - vähemalt sadakond afgaani koos peredega. Ajan kena koolitüdrukuga juttu ja selgub, et ei väljunud ka esmaspäevane lend. Pere elab Saksamaa teises otsas ja ootab kaunis pahaselt juba mitmendat päeva hotellis, millal lennuk väljuda suvatseb. Inimesed on küll väliselt rahulikud, aga näoilmed räägivad oma keelt. See on meie enda

Umbes tunni pärast saabub lennufirma esindaja koos kolme politseinikuga, kes närviliselt rahvamassi silmitsevad. Ariana letiesine ummistub. Esindaja jagab selgitusi saksa ja dari keeles segamini, nii et ma ei saa millestki aru. Õnneks räägivad välisafgaanid ka inglise keelt ja nii saan teada, et lendu ei toimu täna, aga ka mitte homme. Võib-olla ülehomme, aga võib-olla esmaspäeval. Insallah.
Mul õnnestub kuidagi letini trügida ja esindajale öelda, et tahan piletiraha tagasi. Ta kinnitab, et hetkel küll ei saa mind aidata, aga kui järgmisel päeval kontorisse tulen, makstakse raha tagasi.
Ehkki meil on kaks ja pool tundi ajavahel Afganistaniga, ei ole Andres veel õnneks magama läinud. Tal õnnestub internetis - linn on täis ju jalgpallifanatte - broneerida sama hotell, kus magasin kuu tagasi ning ka osta järgmiseks päevaks ka pilet Tallinna. Edasi on juba täielik deja vu: lohistan end tuttavasse hotelli (isegi tütarlaps leti taga tunneb mu ära), lükkan asjad

Järgmisel hommikul selgub, et Ariana kontor asub kahe minuti kaugusel. Kohe tehakse mulle selgeks, et raha tagasi saada on suhteliselt võimatu: ma võivat ju endiselt piletit kasutada! Teise variandina soovitatakse pommida Ariana kontorit Kabulis, sest sealt mu pilet on ju ostetud. On halenaljakas, kui lennufirma agent mulle heas inglise keeles seletab: kui te elate ise Afganistanis, siis te ju teate, et Arianat ei saa usaldada! Miks te mõnd teist lennuliini ometi ei valinud? Nojah, nagu oleks eriti midagi valida...
Mingil hetkel kaotan kannatuse ja tõstan häält. Mulle serveeritakse kohvi ja helistatakse Kabulisse. Mind püütakse veenda, et ehk siiski tuleb järgmisel päeval lend. Peagi saabuvat tähtsad ninad ja need otsustavad ära, lend tuleb või mitte. Mul tarvitsevat vaid rahulikult hotellis istuda ja oodata: ükskord tuleb ju lend ikka jne. jne.
Kaks tundi enne Tallinna lendu on mul selge, et Ariana lennu osas ei ole mitte midagi selge. Tõttan lennujaama viivale rongile, haaran kassast pileti ja jõuan viimasel hetkel Eestisse suunduvale lennukile.